10.12.12

Tornimäe

See pidi olema mullu septembri teises nädalas, kui ma seda esimest korda nägin. Koolirutiin hakkas paika loksuma, ilm oli mõnusasti hilissuvine, ma tulin töölt jalgsi ja Maneežist üles jalutades nägin järsku meie pargikese asemel . . . seda.
Kaugemalt paistis, nagu oleks parginurga asemele ehitatud järjekordne Tornimäe torn: loojuvas päikeses kiiskasid kolm püstist lintakent võidu säravvalge betooni ja heleda metalliga. Miski ähmaselt kangastuva ehitise juures meenutas Empire State Buildingut, aga ometigi oskas see jääda tänapäevase Eesti kõrghoone kaanonisse.
Pilgutasin silmi ja nägemus kadus. Ei tulnud tagasi isegi pärast seda, kui ma käekoti koju maha panin ja ise parki pingile mõtlema jalutasin.
Ega see meie park suuremat ole, teistmoodi sillutisega tänavanurk, varustatud paari kidura põõsa, mõne prügikasti, väikese veesilma ja dekoratiivselt ebamugava pingiga. Veesilma kõrval aimus mulle midagi valget, aga õhtu laskus ja ma eeldasin, et see on lihtsalt udu.

Järgmisel õhtul sõitsin trammiga Paberisse, sest tahtsin Stockmannist süüa osta niikuinii. Sättisin end kohe pärast Hobujaama eesaknast välja vaatama, aga nagu needus – enne Kivisilla käänakut maandus mu ette muponaut ja ma ei näinud midagi peale tema ID-kaardi lugeja. Tagasi koju kõndides – tol päeval oli udune – aimus läbi sumu korraks toosama kõrge hele maja, mis aga silmapilgutuse peale asendus ühe hulga madalama valge tornikujulise asjaga ja järgmise silmapilgutuse järel kadus sootumaks.
Läbi sügise virvendasid kõrge maja ja jupats kivikuhjatis vaheldumisi läbi vihma mu silme ees. Talvel kattis neid lumi ja jää. Kevadel hakkas olematu torni klaasidel peegelduma keskpäevapäikene, aga kaheksanurkne heledast kivist torn võttis õhtu punavas kumas üha selgema kuju. Kõrghoone paistis alati ainult kaugelt, lähedale jõudes oli sellest järel hale rohmakas kivikökats.
Selleks ajaks oli mul tekkinud harjumus pärast tööpäeva minna vana kalapoe ruumides asuvasse delikatessikohvikusse. Mida mul muud teha oligi nüüd, kui Lea õppis õnnelikult Edinburghis? Minu korterist Kivisilla tänava hoovimajas ei paistnud parginurgake, aga mul oli vajadus –
Nokkisin sellelgi kenal aprilliõhtul aknaaluses lauas quiche’itüki kallal ja heitsin silmanurgast pilke tänavale. Kamp nolke, ilmselgelt paha peal väljas, lahknes kahte lehte, otsekui seisaks nende teel ees seesama madaltihe valge asi, mida ma vilksamisi, silmapilgutuste vahel ometigi nägin, ja parvles siis pingil taas kokku. Lillas jakis joodik tuli, kõikus pargiservas nagu uskumatusest ja võttis kursi kenasti minu pisikesest tornist mööda. Lapsevankriga mimm põrnitses parki ja kärutas siis hooga hoopis Kaubamaja poole. Püüdsin meenutada, millal ma viimati üldse nägin kedagi sellest väikesest valgest olematust rajatisest läbi astumas.
„Maili!“ hüüdis delikatessipoe uksest sisse tulnud mees. Vaatasin: põlvini kampsun, õllekõht, kiilanev laup ja rasvane hobusesaba, suur märss üle õla . . . aga see oli ju Renee! Jumal, mis temaga juhtunud . . .?
Reneed ma tunnen peaaegu kogu elu. Liivakastist ja pärast kodulooringi ajast. Kui me suveks end arheoloogidele labidateks palkasime, et meid vanaemade juurde maale ei küüditataks. Liivamäe, Tornimäe, Võllamäe . . . Veskitiigi, Härmapõllu, Kalarand . . . Kuidas ta mu sadama juures üle müüri upitas, aga ise stoi-streljatt-buudule pihku jäi . . . Kuidas me Dominiiklaste kloostri hoovil katsetasime oma esimest suudlust, kuni välja tormas sigatige Isa Õunapuu . . . Kuidas me minu vanaema raamatute vahelt leitud eestiaegsel kaardil näpuga ajasime Härjapea järge . . .
Ja siis läks Renee Tartusse ülikooli ja kadus ära. Ta oli minust aasta vanem. Või kadusin mina ära, kui ma Jaaguga koos elasin ja Lea sünnitasin? Kui mina seejärel ülikooli jõudsin, oli Renee ainult mälestus – mälestus meeletutest pidudest, mis kasvasid üle orgiateks, ja tublist füüsikust, kes keeras päris njuueitsi ära. Ma tahtsin saada ajaloolaseks, aga siin ma nüüd olen – kunsti- ja käsitööõpetaja. Esimesel koolipraktikal nimelt selgus, et ma suudan neid õppuriteks nimetatavaid pärdikuid motiveerida ja suunata ja innustada. No ja siis tuli isa haigus ja ma pidin Tallinnas olema ja vahetasin kooli ja eriala ja . . .
Aga Renee tellis rooibost ja võttis suuna minu lauda. Appi, mida aeg oli mu puberteedi unistuste poisiga teinud! Aga ta naeratas – küsimata, kas teine tool on vaba –, istus ja hakkas lobisema.
Ka tema heitis silmanurgapilke läbi ebatasase klaasi. Ma ei kannatanud enam välja.
„Renee, kas sa näed ka . . . seda?“
„Kumba?“
Seletasin talle kahest tornist. Ta noogutas: „Mul on selle kohta üks raamat.“ Kaevas oma tikanditega märsis ja ulatas võidukalt mulle võidunud samizdati.
„Kanaldused Suurtest Veeuputustest“, lugesin kaanelt. „Peangel Pohmaalieli järele kirja pannud Mairoos Meyer“. Mhmh.
„Lehekülg sada viiskümmend neli,“ abistas Renee. Ja kuni ma teda ei vaadanud, see oli mu nooruse turvalisuse hääl. „Ülemiste vanakese müüt, mäletad?“
Leidsin lehekülje. Seal oli . . . seal oli pilt sellest arhitektuurilisest jõledusest, madalast, masajast ja rohmakast, mis torni asemel lähedalt paistis. All oli kiri: „Monument, mille veeuputuse ohvritele püstitas Mai Li hõim teie ajas 2014. aastal.“
Lõin raamatu kinni ja laksasin lauale. „Milline mõttetus!“ Klõbistasin meelega kontsadega kogu tee ukseni ja igaks juhuks kogu tee koduni ka.
Aga teate, need tondid, keda ma täna hommikul nägin meie pargikeses teodoliitidega taidlemas, äratasid minus ärevuse.

6 kommentaari:

  1. Kogu austuse juures meisterliku sõnaseadmise vastu, on siinne kirjatükk seekord üledoos. Loo mõnus idee upub "liigkirjanduslikusesse" ära, see pole enam ladus ja, paraku kaotab usutavuses. Kui kujundid lähevad liiga originaalseks hakkab minu, kui lugeja, tähelepanu erilise kujundi kallal ragistama ning unustab ära, millest jutt tegelikult oli. Lühijutu puhul on see miinus. Eraldi võttes olid aga kõik loo komponendid "asjad iseeneses," sealjuures, head asjad! Aga kooskõla läks kusagile kaotsi, täpselt nagu all-stars-jalkameeskond, kes ei suuda koos mängida, sest igaüks on staar. Miskipärast meenutas lugu sümbiootilist segu Tuglasest ja Bulgakovist, kus tonaalsuse annab Bulgakov ja kujundeid vehib sepitseda Tuglas.

    VastaKustuta
  2. Mulle see jutt üldse ei meeldinud.
    Iseenesest tore, et ikkagi monument püstitati mälestuseks, aga ikkagi.

    Helge moment oli harjumus pärast tööpäeva quiche’itükke nokkida, sest reaalses Eestis ju kunsti- ja käsitööõpetaja palgast paljudes koolides delikatessikohviku püsikliendistaatuseks ei piisa.

    VastaKustuta
  3. Mul on alati olnud veendumus, et jutt peab olema väga kergesti loetav, sest nii jääb lugeja ajule piisavalt ressurssi loo enda jaoks ja mingisugune mõte hakkab kuidagi kusagilt läbi kumama. Siin on see ju pm. olemas, aga mina provintslasena pidin kulutama väärtuslikku ajumahla, et meenutada kus on stockmann, mis asi on hobujaam ja mingit "paberit" ei tea ma üldse.Kui juba Tartu Ülikooli heietusteks läks, oleks võinud tasakaalu huvides "pidu läks pirogovist pälsonisse" stiilis nupse vahele torgata. Selline "heade mõtete" patriotism lõi välja praegu :)
    Tore, et lõpus hiideestlased mängu tulid (nagu tavaliselt, ei saanud ma aru, mida autor mõtles). Ses mõttes oli ulmet külljaveel. Mõni loogik seletaks nüüd pikalt ja laialt kuidas merevesi (veel vähem Ülemiste) ei saa 2014. aastaks mingi nipiga nii kõrgele tõusta et Tallinn uputada, kui siis ainult tsunami, kui metoriit soome lahte kukuks, aga siis jälle pühkuks kõik nii minema, poleks kedagi kes mingit monumenti kusagile paneks jnejnejneblablabla.
    Lõpuks selline asi ka veel, et kindlasti on kusagil mingi reegel mis ütleb, et maja nimi peab olema kirja pandud nagu inglise keelne originaal n. Empire State Building, aga liikumine võib jälle olla hääldusepõhiselt nagu n. "njuueits", mis mõne arvates häälduks isegi natuke rohkem nagu "njuueidž", isegi kui see viimane osa tekstist on minategelase meenutus.


    VastaKustuta
  4. Absoluutselt cool lugu, täielik Möbiuse leht, loed muudkui edasi ja edasi, lõpust algusse ja algusest lõppu ja kunagi otsa ei saa. Kõik on paigas, midagi muuta ei ole vaja, omas žanris täiuslik. See žanr võib mitte meeldida, muidugi, aga see pole jutu häda.

    VastaKustuta
  5. Mis žanr see selline on? Ma oleks hea meelega irooniline, kuid pagan teab, ehk on sellel žanril olemas nimi ja esindajad ja ajalugu üle mitmete aastate ning mina jääks oma irooniaga ainult lolliks.
    Aga siiski irooniliselt: alati on võimalus jutt kuulutada oma enda žanri ainsaks ja seega ka parimaks esindajaks.
    Ja kogu eelneva taust pole mitte jutus, vaid väites: "ah, teie arvamus mitte-meeldimisest ei päde, kuna tegu on eraldi žanriga ja teile ei meeldi see žanr". (kõlab stiilis: minge oma liivakasti, palun) Ja minule, kirjandusteaduses võhikule, ei paista see jutt Labori kirjuses kuigi eriline, vormilt mõtlen. Aga ma olen nõus iga kell targemaks saama ja mõnikord selle juures ka tunnistama, et ma olin enne loll. :)

    VastaKustuta
  6. Jutt ise mulle üsna meeldis. Eks-kallima mineviku meenutamine läks tiba pikaks.
    Tolle torni puhul jäi mulle segaseks see, et kas see oli ajas tagurpidi liikuv? Eeldaks, et jutu tegevus toimus 2012 aastal, kaks aastat enne monumendi püstitamist. Selle järgi võiks siis oletada, et 2014 lõppes veeuputus, mis algas näiteks 2112 aastal. Ehk meie maailmas on kaks maailma, üks, mis liigub ajas edasi ja teine, mis liigub tagasi ning füüsiline osa on kohati kattuv.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.