18.10.13

Nuttes vihmas


Minu seina peal on see maal olnud juba kaua. Kui ta ära võetaks, jääks järele hele ämblikulaipadest ja võrgujäänustest ääristatud nelinurkne laik.
Maal kujutab tütarlast rohelises kleidis, taustaks vana tempi varemed keset pillavat loodust. Sarnaseid on maalitud tuhandeid läbi aegade. Minule on see siiski üks ja ainus, sellesse panin oma hinge ja südame. Oma murdunud südame.

Olime kaks noort inimest, kes soovisid igaveseks kokku jääda. Naljatlevalt teineteisele seda korrates. Oleksin ma vaid teadnud, millise sarkasmiga saatus sellesse suhtub. Kaks aastat Deliat tunda ja tema kõrval olla tundus igavikuna, kuni ta minult võeti. Paadisõit väikesel järvel, romantilise iluaia külastus, mille omanikuna keegi rikas vanatüdruk polnud soovunelmaid tagasi hoidnud. Võtsin taskust visandiploki ja joonistasin Deliat, kes istus vana templit imiteerivate sammaste ees. Milline täiuslik päev! Sõudsime tagasi ja Delia jäi uniseks. Tõstsin ta teisel kaldal murule, tema kehas oli veel soojus, ta magas nagu ingel.

Arstist sõber püüdis mind lohutada ja rahustada, sellised asjad vahel lihtsalt juhtuvat. Inimesed lihtsalt lahkuvat elust nii noorelt, nii kiirelt ja kergelt. Milline ebaõiglus see minu jaoks oli! Minu unelmad, minu soovid, minu... . Ma ei suutnud kusagil olla. Sõitsin nii kaugele, kui raha võimaldas. Soovisin veel korraks seda päeva tagasi, aega, mil kõik oli veel ees, enne surma lohutut tulekut. Oma kõledas üüritoas maalisin pildi, mis mu mällu oli talletunud tollest päevast, rahulik, päikeseline hetk ja Delia, käed süles puhkamas.

Olin oma otsuse juba langetanud.

Ma ei tea, kuhu peaksid minema surnud. Nii ei osanud ega taibanud ma kusagile minna. Jäin sinna, kus parasjagu olin, oma kõledasse elutuppa. Algul ei saanud ma millestki aru, ajapikku mõistsin toimunut. Kes ütleb, et sealpool ei ole tundeid? Tunded ja emotsioonid olidki jäänud, koosnesingi vaid neist. Olin lootnud, et surm lahendab mu ummikseisu, viib mind kokku mu unelmatega, kuid pidin valusasti pettuma. Olin rohkem hädas, kui ei iial varem. Üks ja sama pilt silme ees, minu maal seinal. Tajusin aja kulgu, kui nägin erinevaid elanikke oma tuba asutamas, sünnid ja surmad, uus mööbel ja kardinad muutumas vanaks ja kulunuks.

Helen tõusis hommikul kell kuus nagu alati ning sättis sportima. Ta jooksis end korralikult võhmale. Sedasama tegi ta peale kooli ja veel korra õhtul. Helen ei olnud mingi porgandeid näriv anorektik, lihsalt üks aktiivne teismeline tütarlaps.

Tuba on juba paar aastat taas teistmoodi, pärast plika siiakolimist. Ma ei soovinud mõelda sellele, et mu tuba pole igavene. Kui see ükskord juhtub, ei suuda ma kujutleda, mis minust saab. Tundsin, et minu praeguse eksistentsi alus on maal Deliast, ma ei suuda selle juurest lahkuda. Maal oli läbi aegade seinale jäänud, seda hinnati, keegi asjatundja võrdles isegi ühe kuulsa meistri teosega. Üks väljapääs on siiski mulle veel jäänud ja selleks vajasin abi teiselt poolt aega ja ruumi, milles viibisin mina, omaenese äraneetu. Abi, et luua enesele ja temale uus elu... Kord oli see juba nurjunud ja pidin ootama pikalt, et avaneks järgmine võimalus. Ja ma ei hooli sealjuures mitte kellestki ega millestki.

Helen tundis olemisest puhast rõõmu. Linnulaul kevadhommikul ja kastevärske loodus ning jooksurütm. Ta aeglustas sammu käimiseks. Täna oli kunstitund. Helen vaatas üht huvitavat puud ning salvestas enesele mällu. Igaks juhuks tegi ta foto, kuigi viimasel ajal polnud selleks enam vajadust, pilt tuli iseenesest vaimusilma ette. Heleni käsi liugles mööda paberit või lõuendit ning kujutatu sündis ehe. Õpetaja, kes teda seni keskpäraseks oli pidanud, jäi hämmastunult Heleni juures peatuma. Neiu töö ja vaev tasusid end ilmselgelt ära, käsi oli lahti läinud. Võimas puu, pilt elas ja voogas. See on kindel näitusetöö, mõtles õpetaja.

Muidugi oli minu vaev end veidi juba tasunud. Plika õigele teele suunamine oli olnud vaevaline, aga viljad juba paistsid. Trafaretsete jubeduste aeg, millele ta kaua kunstitarbeid raiskas, jäi selja taha. Võibolla läheb temaga paremini, kui Hansuga, kuigi ta oli kordi andetum. Hansust oli mul isegi veidi kahju, tema jaoks ei lõppenud meie koostöö hästi. Tolleaegsed vaimuhaiglad olid eriti inimvaenulikud.

Ma ei jõua enam oodata, ah, enam ei jõua!

Helen ärkas öösel kummalise tunde peale, see oli kui ärkvelolek une piirimail. Ta tõusis voodist ning läks otsejoones molberti juurde. Puhas lõuend hiilgas aknast vaatavale täiskuule vastu. Heleni käsi tõusis ja ta alustas...

Hommik oli vihmane. Hall valgus langes kardinate vahelt molbertile. Lopsakas voogav roheline, oskuslikult varieeritud halli koloriidiga, jättes mulje kui sajaks vihma, templivaremed ja ... tütarlapse skelett rohelises kleidis.

Üks kunstikoguja, kes oli ostnud tontliku maali, vaatles seda hoolikalt. Luubiga templivaremeid uurides peatus tema pilk ähmasel inimkujul. Tolle pea oli otsekui nuttes langetatud.

Siin ma lõpuks olen. Aheldatud kellegi teosesse, mis kannab minu piiritu egoismi ja kurbuse pitserit. Surnud hingega ei saa armastust elavaks muuta ja selle vea parandamiseks on juba lootusetult hilja.

1 kommentaar:

  1. Ma ei tea miks, kuid see jutt pani mind hoopiski mõtlema, kelle stiili moodi see on. Hästi natuke katkendlikkust nagu Rattusel. Kaugelt mitte Rattus, kuid natuke nagu oleks. "sellesse panin oma hinge ja südame. Oma murdunud südame", see on pagan väga kellegi moodi, kuid kelle? Manjana? Minu enda mõnes jutus? Ei tea. Kogu Mina jutt on kerges blogipostituse stiilis, eks loomulik ka, enda isiklikust seisukohast vaadates kirjutatud. Võib-olla oleks võinud antud stiili ka sõnaliselt rõhutada, lause või kaks, siin-seal. Aga võib-olla on asi taotuslik, veidi looritatud-ähmastatud vaade loole.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.