Auhind.

Labürint on imenud nad endasse. Selle kõige tagumises ja sügavamas sopis on mustav kelder, kus seisavad ja istuvad vaikivad inimesed. Ootuspinge ripub õhus, veri tarretub soontes. On kohtuotsuse aeg. Üksik käsi sirutub musta kübara poole. Kõigi klaasistunud pilgud on kiindunud sellele käele. Kahvatu, kondine käsi sobrab otsides kübaras. Siis leiab otsitava, tõmbab selle välja. See on väike kulunud paberitükk, osaliselt kustunud kirjaga. Keldrisistujatel tuleb kananahk ihule, juuksed tõusevad püsti. Kelle nimi? Kes neist? Kähisev hääl köhatab, pomiseb midagi. „Mis ta ütles? Kes? Kes?“ kahiseb hirmunud sosin läbi inimhulga. Siis avab kohtunik taas suu ja kõik jäävad vakka. Keldris võiks kuulda laest langeva veetilga häält. Kähe hääl sosistab: „Undiin…, tema on võitnud kirjastuse Fantaasia poolt Jutulabori kirjutajatele välja pandud uue Täheaja: "Joosta oma varju eest."

Muinasjutt õnnelikust poisist

Erik pidas end igati õnnelikuks poisiks.

Tema voodi seisis täpselt akna all ja mõnikord öösiti hoovas kleenukest keha katvale tekile mahedat kuuvalgust otsekui haldjariigist. Päeval aga liikusid üle taeva pilved – laevad ja lohed ja linnad, mäed ja orud ja aasad, mõnikord peaaegu inimesetaolised olendidki. Kui palju oli pilvedes vaadata!

Ainult siis, kui taevas oli pilvitu või ühtlaselt tinajas, kippus Eriku tuju langema. Ta avastas end mõttes kordamas lugusid, mida kunagi, kui ta oli veel tervem ja elas lastekodus, neile õhtuti ette luges peaaegu kuldsete juustega kasvatajatädi. Ühel hetkel taipas ta, et võib isegi ilma pilvi nägemata, lihtsalt iseenda pea sisse vaadates, välja mõelda täiesti uusi legende. Sestpeale elas Erik hoopis teises maailmas, kus ta oma sätendava mõõgaga tappis tuhandeid vaenlasi, et lõpuks asetada järjest kaunimaks muutuva kuldjuukselise naise jalge ette maailma lõpust toodud hindamatuid aardeid.

Tol varakevadisel päeval nirises tuhmist taevast kidurat vihma. Erik kartis, et tema kuldjuukselisel printsessil hakkab vihma käes külm. Ta otsustas ehitada pilvelossi, kõige uhkema maailmas, kõige kindlamat varju pakkuva, sest idapoolsetest mägedest kostis ähvardavat hundiulgu, Põhja Konn tümistas kusagil otse silmapiiri taga, tormisel Läänemerel kõmises kõu ja lõunas kogus vägesid naabervoodi nõme Nohisev Norman.

Loomulikult ehitas ta oma kantsi pilvedest. Valgetest, pehmetest pilvedest, mis tõusid tema peas uhke saali võlvideks, balustraadide siredateks sammasteks, loojangupunakate lillepeenarde vahel vulisevaks purskkaevuks, linnusemüüride sakmeteks ja viieks toekaks torniks, kolm neist igivanad ja lõikavteravalt kõrged, kaks suurestükkide tarvis laiad ja kõhukad. Kõige kohal lehvisid tema riigi säravvalged lipud ja juba kuldas neid pilvedest välja murdev päike. Erik ise sammus uhkelt läbi värava, mille valvurid tõttasid langevõret taas alla laskma, üle trepi marmorplaatide ja eeskoja mosaiikpõranda otse saali, kus teda ootas kuldjuukseline printsess. Esimest korda elus söandas ta sirutada käe ja neid juukseid puudutada. Juuksed olid käe all tulised, printsessi naeratus kaunim kui kunagi varem. Siis tõusis printsess kikivarvule ja tema huuled kohtusid Eriku omadega.

"Marta, Marta, tule appi, kolmanda palati viies on ära surnud."

"Oota, ma teen apteegile tellimuse ära . . . nii. Kolmanda palati viies! Mh! Ammu oli aeg. See oli ju päris juurvili, mingi narkarite nurisünnitis, ainult silmi pööritada oskas! No lähme, peseme ta ära ja viime surnukuuri . . ."

"Oi, aga vaata, päike on välja tulnud."

"No kurat, silma paistab . . ."

Infos on jõud

Alati algas see nii. Kauge võbin, mis kandus läbi seinte ja põrandate, siis tuli kauge rümin, mis aegapidi klaarus vanaks marsilauluks ja kõik need 89 korda, kui ta siin seisis, üürgas koridori S39 üks naishääl read:

„Tõbras surnud, põrmu paisat“

Alati just selle ainsa rea, ei rohkem ega vähem.

„Kas nad pole täpsed, Anna?“ hallide silmadega jässakas mees, vajaduste vanemanalüütik Murim Ahme, naaldus vastu koridori seina ning silmitses läbipääsu juures toolil istuvat töökaaslast.
"Murdosa sekundist on neile ju tuhandeid kilomeetreid.“ Asjalikult lühikese soengu ja hallis kombinesoonis naine tõusis ja astus Murimi juurde: „Ütle, miks sina kunagi alla väliüksuste marssi vaatama ei lähe? Sa pole ju valveanalüütik, et peaksid siin olema.“

Kindlus taevas (täiendatud ja varasem versioon)

„Kurat, me jäime sonarile!“

„Jumal küll! Alati sa pabistad, see oli üks inimlikult mannetu riist.“

„Pakime ometigi selle neetud kaevanduse kiiresti kokku ja paneme minema! Kuld peaks meil nüüd lõpuks ometi käes olema.“

„Jummel, hoolimata meie lugematutest ja valgusaastaid kestnud ühistest Maa-missioonidest pole Sul endiselt mitte mingit arusaama sellest, kui aeglased ja taipmatud inimesed tegelikult on! Sa võid olla tunnustatud arheoloog, kuid mõtlevate olendite käitumispsühholoogiat teile ilmselt Akadeemias küll ei õpetatud. See, et üks-kaks inimest meid praegu oma sonarilt arusaamatuses vahivad, ei tähenda, et nad juba järgmisel hetkel meile oma eliittehnika ja eriväeosad kaela kupatavad. Ausalt öeldes, meie käsutuses on praegusel ajal kordi korralikumad kaevetöömasinad, kui see õnnetu taldrik, mis interplanetaarsetest geopeituritest õnneotsijate ja seiklusmänguritega 1953. aastal kõrbe sondeerides Arizonas alla matsatas ning kuni seniajani inimestes seletamatult suurt sensatsiooni ja poleemikat tekitab.“

Kindlus on taevas

"Leidsid lõpuks kätte need neetud putukad, kes mind kõne ajal säärest hammustasid?" küsis tavapäraselt pahases meeleolus olev volikogu esimees Kindluselt. Kindlus ei vastanud kohe, vaid meenutas vaimusilmas esimehe karjatust ning suurt punetavat laiku tema tagumikul, mis isegi pärast mitut kuud ravimist lõplikult ei tahtnud kaduda. Häbenedes tunnistas Kindlus, et ei leidnud poodiumi lähedusest ühtegi lindu, looma ega putukat, kelle suistest oleks eraldunud sarnast infektsiooni põhjustava koostisega mürki.

"Ei no johhaidii... Kindlus, tõtt-öelda on sinu panus meie valla töösse olnud võrdlemisi kesine ning ma ehk ei pea meenutama, mida meie ajaleht sinu kohta kirjutab, kui sa neid putukaid, kes mind hammustasid üles ei leia?" kurjustas esimees Kindlusega. Viimane oli niigi närvis, sest oli igati teadlik, et tema oskused keemiliste ainete kaugtuvastamise vallas on kesised. Isegi tema omatehtud automaatse mustrituvastusega spektroskoobi kasutamise praktiline oskus oli üpris tagasihoidlik. Sellepärast nihkuski Kindlus pead maas hoides ettevaatlikult esimehest kaugemale ning lipsas ust kõigest üsna veidi paotades välja kohe, kui esimees paistis olevat oma triaadiga lõpetanud.

Kindlus taevas

*

Selter istus laua taga ja joonistas.

Sinine taevas, roheline maa, pruunitüvelised puud ja kollased rebased.

„Rebased on valed,“ lausus Suur selja tagant.

„Rebased on juba punased.“

Selter kustutas rebased.

Siis kustutas ta puud ja ehitas asemele linnad.

Värvilised isekujuga hooned ja värvilised sõidukid teedele.

Suur vaatas ja mühatas põlglikult, kuid nõusolevalt.

„Umbes nii, kuid maa pole enam roheline.“

Selter kustutas rohelise ja värvis selle asemel koopad, kaevandused, lumised mäed ja kollased-pruunid kõrbed.

Taevas oli pilt pildilt kord valge, kord sinine, kord mustjashall.

Maa ja taeva vahele tekkisid inimesed, hooned, taimed, koletised ja loodusjõud.

Maa kobrutas, ujutas, põles. Vaheldus vesi ja jää, tahke pinnas muutis oma kuju ja asukohta.

Maa kohal tormas tuul ja kõrvetas kuumus.

Maa elas. Sündis ja vananes. Ning taassündis.

Suur lausus aeglaselt, mida piltidel muutma peaks.

Et see ikka pärisega kooskõlas oleks.

Selter joonistas, leht lehe järel.

Maailm muutus, pilt pildi järel.

Jääaeg, ürgaeg, muuaeg, tsivilisatsioonid ja nende langused.

Inimesed ja nende teod.

Eellased ja nende teod.

Järgnevad ja nende teod.

Loomad ja loodus jäid tahaplaanile, vaid pildinurka.

Mõni üksik kollane rebane või ruske nimetu loomake.

Nimetu, sest nimed andis inimene ja keda tema polnud näinud, see jäigi nimetuks.

„Aga mis siis jääb?“ küsis Selter joonistamisest väsinuna Suurelt.

„Mis on kindel?“

"Midagi ju on."

Suur mühatas ja suundus puhkama.

*

Güntheri hommik

Günther avas silmad ja vaatas põõsast. Ta pani silmad tagasi kinni ja üritas aju tööle saada. See oli hommikuti aeganõudev protsess.

Niisiis põõsas. Günther oli varemgi põõsas ärganud. Ta silmatagused olid siis kaetud ränikiviraskete mustade udulaamadega ja suus oli olnud päkapike välilaagri maitset. Praegu polnud isegi kerget kuminat kõrvade vahel. Mälu ei jaganud ikka veel infot, kuidas ta põõsasse sattus.

Günther tegi silmad lahti ja tõstis katseks kätt. Liigutus ei toonud kaasa ebameeldivaid tagajärgi. Ta keeras end selili ja vahtis taevast. Ülestõstetud käes helkis pealuuga sõrmus. Ahjaa, ta oli ju eile kontserdil. Ta ise kuulas küll parema meelega blacki või doomi, aga Uwe oma folgikiiksuga oli ta vedanud vaatama mingit Norra paganmetalit. See oli talle endalegi üllatuseks päris meeldinud.

Imelik vidin

Ärkasin ülesse, nagu tavaliselt, lõuna paiku. Köögis vett keema pannes heitsin pilgu aknast hoovi: taevas oli sinine ja muru roheline. Jälle on oodata igavat päeva, sisuks vaid logelemine internetis: kaklused sotsiaalvõrgustikes, irvitamine kohalike päevalehtede tobedate pealkirjade üle ja muu tühi-tähi. Elu on mõttetu ajaraisk. Tüütu.

Täna võiks midagi erilist teha, mõtlesin. Ilm soosiks pisikest jalutuskäiku kuna toa temperatuur on sügiseselt välisõhust külmem. Pilk peeglisse kinnitas, et juuksed on öösel veelgi mustemaks läinud; lükkasin kõõma õlgadelt, tõmbasin patsi kummiga taha sabasse, et juuksed näole ei kleepuks ning läksin õue. Otse loomulikult olin end jälle liiga paksult riidesse pannud. Jälle.

RIP Garry Garrisson

Kuuesaja meetri pärast ristub Vaikuse allee Apaatia tänavaga, siis tuleb pöörata vasakule, Rahutuse põigule ja paarikümne meetri pärast viib märkamatu Tasane Tee Pühaduse väljakuni, teadis Stina, ja plärts! astus paari tunni eest tekkinud lompi.
Tänavad olid kitsad ja keegi polnud neid kunagi asfalteerinud. Mõelda vaid, alles hiljaaegu oli tänavatele ja väljakutele tekkinud kruus, see oli selgesti näha. Sest ainult väga värskelt teele laotatud kraam võib olla nii... ebameeldiv jalge all. Lombid olid täidetud ebamäärast värvi ja äärmiselt ebasanitaarse veega. Nii läheb, kui kruus visatakse lihtsalt tee peale maha ja keegi ei hooli teerullide kasutamisest. Aga tühja sellest, peaasi et käpad, ptüi, varbad terveks jäid.
Pühaduse väljak oli ülesehitud. Dekoratiivsete purskkaevude ümber oli paigutatud mitmesuguseid lebamisasemeid, kõikvõimalikke hõrgutisi, mis varieerusid kaks kuud maa sisse kaevatud, parajas roiskumisastmes maksast veriste lihalõikudeni; mitut sorti tõugud ja teod olid jagatud värvilistesse kaussidesse, elusad hiired ootasid ämblikega kaunistatud puurides oma aega. Kõik oli täpselt nii nagu pidi. Puudu olid vaid pidulised...