06.09.11

Güntheri hommik

Günther avas silmad ja vaatas põõsast. Ta pani silmad tagasi kinni ja üritas aju tööle saada. See oli hommikuti aeganõudev protsess.

Niisiis põõsas. Günther oli varemgi põõsas ärganud. Ta silmatagused olid siis kaetud ränikiviraskete mustade udulaamadega ja suus oli olnud päkapike välilaagri maitset. Praegu polnud isegi kerget kuminat kõrvade vahel. Mälu ei jaganud ikka veel infot, kuidas ta põõsasse sattus.

Günther tegi silmad lahti ja tõstis katseks kätt. Liigutus ei toonud kaasa ebameeldivaid tagajärgi. Ta keeras end selili ja vahtis taevast. Ülestõstetud käes helkis pealuuga sõrmus. Ahjaa, ta oli ju eile kontserdil. Ta ise kuulas küll parema meelega blacki või doomi, aga Uwe oma folgikiiksuga oli ta vedanud vaatama mingit Norra paganmetalit. See oli talle endalegi üllatuseks päris meeldinud.


Selges sinises taevas tiirutas üks lind. Günther ei tundnud end ornitoloogias kuigi kindlalt, seega pakkus ta endamisi, et vares, kaaren, hakk või midagi taolist. Lind lendas põõsale, soputas sulgi ja keeras pead, justkui sooviks ikka mõlema silmaga Güntherit üle vaadata. “Tere hommikust,” ütles Günther. “Tere,” kraaksatas lind vastu. Günther kergitas kulmu. “Ilus ilm täna,” jätkas ta prooviks. “Tere,” vastas lind. Günther lasi peast läbi hulga lauseid, mida võiks öelda ja millele tere oleks äärmiselt ebakohane vastus, aga enne kui ta jõudis mõne neist välja valida, tõusis lind uuesti lendu.

Günther leidis, et hommikune ärkamistseremoonia on nüüd läbi ja peaks end püsti ajama. Igas suunas oli ümbrus ühtmoodi võõras, seega otsustas ta minna sinnapoole, kuhu lind oli lennanud. Kummaline, et ühtki teerada polnud, vaid puud ja põõsad ja ülekasvanud muru. Ta jäi kuulatama. Linnusidin ja tuulekohin ja ei mingit automüra. Kuskilt kostis siiski mingeid hääli, mis ei kuulunud loodusesse ja ta hakkas astuma.

Mõne aja pärast jõudis ta väluservale ja sai aru, mis hääled need olid. Välendik oli täis viikingiaegses rõivastuses mehi, kõik täiest kõrist karjumas ja üksteise vastu mõõgaga vehkimas. Larbikad, mõtles Günther. Uwe oli neist talle rääkinud. Günther jäi vaatama. Võitlus oli äge ja nüüd nägi ta ka, et relvad olid metallist ja et mehed ei hoidnud end võitluses tagasi, vaid jagasid üksteisele hoope täie jõuga. “Noh, mis passid siin?” kostis ta kõrvalt käre hääl. Üks võitlejaist oli tema juurde tulnud, hetkeks kiivri peast võtnud ja vaatas oma teravate hallide silmadega talle otsa. “Kuuri all on varustust küll, mine lippa nüüd,” viipas hallisilm kuhugi käega. Günther märkas kaugemal hooneid ja noogutas. Mees noogutas vastu, tõmbas kiivri pähe ja tormas võitlusmöllu tagasi. Günther oli tänulik, et ta ei pidanud oma segaseid tundeid selle lahingu kohta selgeks mõtlema, vaid sai hakata minema.

Kaugelt pisikese onnikökatsina paistnud tare osutus suureks õlgkatustega palkmajade kompleksiks, mis meenutas Güntherile lapsepõlves külastatud Rügeni saare vabaõhumuuseumit. Tugevad tammised seinad ja ukselahmakad. Günther vaatas mõnest ukseavast sisse. Relvaladu ja sepikoda, sadade vooditega magamiskamber, suur söögisaal tohutu tuleasemega. Püstkoda, lõkke kohal rippumas suur pada. Pajast levivad lõhnad tuletasid Güntherile meelde, et ta pole täna veel söönud. Ta läks tagasi söögisaali, võttis esimese ettejuhtuva kausi-lusika, loputas need kaevu juures ära, läks paja juurde tagasi ja tõstis endal ette. Söök oli rammus, kuigi magedavõitu.

Kõht täis, oli aeg hakata edasisi plaane pidama. Ta kobas taskuid suitsupaki järele. Ta oli üritanud suitsetamist maha jätta, aga aegajalt oli harjunud liigutus ja nikotiinilaks mõtlemisele nii suureks abimeheks, et päriselt loobuda ta ei suutnud. Ta pani suitsu ette. Selja tagant kostus: “Anna mulle ka üks!” Günther pööras ringi ja vaatas otsa hallipäisele pikas ebamäärast värvi rüüs heleda viltmütsiga mehele, kelle paremas käes oli tugev nikerdatud otsaga sau ja vasakul õlal istus lind, kes meenutas Güntherile hommikust teretajat. Ja-jah, mängulust ei küsi vanust, mõtles Günther suitsupakki ja välgumihklit tulijale ulatades.

“Mis koht see on?” päris Günther. Vanamees vaikis. “Mina olen Günther,” tutvustas Günther. “Jah, ma tean,” vastas vanamees rahulikult ja vaatas teda oma ainsa silmaga. “Ma olen Berliini lähedalt Würtzburgist ja tahaks nüüd koju minna. Kas te oskaksite teed juhatada?” küsis Günther lootusrikkalt. “Oskaksin,” venitas võõras kuidagi hajameelselt. Günther jäi ootama. Päris pikalt. “Ja kuidas ma siis Würtzburgi jõuaksin?” tuletas ta vestlust meelde. “Ei jõuagi.” Vanamehe pilgus välgatas midagi lõbusa ja nukra segust kui ta aegamisi lausus: “Sinu koht on siin. Sa surid rahvamassis, rusikas püsti ja karjusid minu nime.”

Günther vaatas maju, meest ja kaarnat. Jah, nüüd oli ta kindel, et see oli kaaren. Hugin või Munin. Pagana norrakad oma pagana kaasakiskuvate lauludega Odinist ja pagana süda, mis leidis ka pagana õige aja ülesütlemiseks. Samas, oleks võinud hulleminigi minna, eks ole?

14 kommentaari:

  1. See oli jälle päris tore lugu. Meeldis "kaamera" kasutamise nõks, kus ümbrust kirjeldati täpselt sedamööda kuidas tegelane seda tajus ja ringi vaatas. See tekitab lugejas kohe selle mulje, et ta on "kaasas".
    lõpp oli veidi äkiline ja ma pidin mitu korda selle üle lugema, et pilt ette saada.
    Valhalla käsitlemine taevase kindlusega on jälle üsna lai tõlgendus, kuid sugugi mitte halb.

    VastaKustuta
  2. mõnusa meeleoluga lugu. ma pole ülistiilsel larpil käinud, kuid jäi mulje, et selliselt on inspiratsiooni saadud.

    lõpus jäi segaseks, et miks peategelaseks oli valitud sakslane ja miks ta just norrakad. vaatasin, eesti vikis oli odini kohta artikkel, kus lõpus oli kirjas, et Osmussaar tähendab rootsi keeles odini hauda. ja et norrakad ja islandlased odinist nii väga pole hoolinud, pigem taanlased ja rootslased. milline põhjus oli valida odini austajateks just norrakad ja peategelaseks sakslane?

    teine probleem tekkis mul berliini lähedal asuva linnaga. jutus on kirjas nii Würtzburg kui ka Wützburg. sellist linna mina ei leidnud. on olemas Würzburg, mis asub Baierimaal, mitte Berliini lähedal.

    VastaKustuta
  3. Kõigepealt: lahe lugu :) ei nori mitte millegi kallal.
    Peale lõpu. kusjuures, tundub et pea kõigil on sellega väike kala. Niisiis, hakkaks õige harjutama lõpu kirjutamist? :)
    Ja ee... ära kutsu kurja välja eks. sõdalaste nimedega...

    Manjana, viki ei ütle sulle, et tegu on germaani usundiga? ja et Odin oli just germaanlaste (vahet ple, kas taanit, rootsid või norrakad) peajumal? ja nii ple vahet, kas tegu on siis päris saksaga või põhjasaksaga. Või norraga. Odin on üks kõigile :)

    VastaKustuta
  4. Teine lòik on yleliigne. Kolmandast pool tuleks kuhugi mujale panna:
    yldiselt vòiks Gynther kohe taevasse vaadata :) Aga muidu selline talutav ehmatan-lugejat-puàndiga laast, kust midagi keerukamat ei olegi tarvis otsida. Internetilooks kenakene.

    Ja Hollywoodi fimi alguseks ka sobiks, aga nad Thori juba tegid àra, seega uut niipea ei ole mòtet toppida.

    VastaKustuta
  5. krafinna. võimalik, et see on minu kiiks, aga kui keegi kirjutab välismaalastest ja neil pole mingit erinevust eestlastega, siis ma ei näe välismaalase kasutamiseks vajadust.
    germaani hõimude folkloor on tänapäeval moes teatud hulga eestlaste seas ja ilmselt tänapäeval suvalistes riikides sarnaste inimeste hulgas. korraks juba mõtlesin, et kas norrakate kasutamiseks andis tõuke päevapoliitika, aga ilmselt mitte.

    VastaKustuta
  6. Ja mina mòtlesin, et vàlismaalased on selleks, et nàidata kui popp yritus on Viljandi folk :D Ehkki, see on ainult soovmòtlemine. Ma ei ole rahvuslane, seega mul on ykskòik, kust lugudes figureerivad inimesed pàrit on. Nende kàitumine vòiks usutav olla lihtsalt.

    VastaKustuta
  7. Üks nüanss: kui ärkad pärast pidu üles, pea-aegu veel joobes, pusle eelmisest õhtust kokku panemata ja maailm tundub nii mitmekülgne, avastamist väärt ning kergelt sürreaalne paik. Vot Günteriga sai autor sellele tundele kümnesse pihta.

    Peategelase rahvus on selles loos minu arust ok. Piisavalt põgusalt mainitud, sest see polnud ju tegelikult oluline. Vastupidine variant, oma rahvuse ülerõhutamine võib minu arust palju nõmedam olla (eeskätt tulevikulugudes).
    Olen rahvuslane.

    VastaKustuta
  8. See, millest räägiti, oli mulle küll võõras valdkond, kuid räägiti hästi, sai ilma kannatusi tundmata üle lugeda. võib-olla kirjeldus sellest, kust kaus leiti polnud just kõige olulisem, kuid se on pigem stiili küsimus ja stiil pole just see, kus ma midagi väitma kipuks.
    Ja need norrakad, nemad tegid ju pändi, mitte ei vehelnud teises ilmas. Teise ilma inimeste rahvuse kohta polnud midagi öeldud.

    VastaKustuta
  9. Suri südarisse Odini nimi huulil ja oligi Valhallas? :)

    Hea puänt, kuigi kui mütoloogia kasutamise kallal norida, siis kõigi muude täpsete detailide kõrval olid valküürid selgelt puudu :). Võimalik, et selle puudumises võib süüdistada tegelase alkoholilembuse mõju mälule.

    Hoolimata sellest pisikesest virinast - hea lugu, hea puänt, ladus kirjapanek. Kusjuures, märgiksin ära, et tegelaste prototüübid Eesti larbimaastikult olid hoolimata nappidest kirjeldustest täiesti piisavalt identifitseerivad :D. Lühikesed ja tabavad kirjeldused õigel ajal ja õiges kohas teevad hea ideega lühijutust hea lühijutu.

    VastaKustuta
  10. Kohe kui lugesin, tuli meelde Terry Pratchetti "Huvitav aeg" või õieti üks konkreetne osa sellest. Tunnistan kohe üles, et kuigi see osa, mida silmas pean, on päris sarnane, siis mind see ei sega.

    Kui see oleks raamat, siis täiesti kõhklemata loeksin Edasi. Võrdlen küll pisut erineva asjaga, kuid näiteks "Erik Inimesepoja" algusega võrreldes eelistaksin sellist, nagu selles loos kirjeldatu.

    Tjah, nukker lugu, aga ei oska midagi negatiivset välja tuua. Minu seisukohalt vaadates on kompileerimine õnnestunud.

    Parimat,
    Urr Elevants

    VastaKustuta
  11. Tänud!

    Mõned seletused:

    Norrakad - minu arusaamist mööda on Norrast kõige vingemad paganmetalbändid.

    Sakslane - eestlast ja soomlast ei saanud võtta, sest neile põõsas ärgata ja mitte automürinat kuulda on liiga normaalne. Põhjamaid kui liiga ilmselgeid ei tahtnud võtta. Jäid järele inglased ja sakslased, saksa sättung meeldis mulle rohkem.

    Würtzburg-Wützburg - väljamõeldud nimi, näpukas, parandasin ära.

    Larbikad - nii kahju kui mul ka ei ole purustada illusiooni endast kui nappide vahenditega isiku kirjeldajast, pean tunnistama, et olen olnud ainult ühel larbil ja larbikaseltskonda just liiga palju ei tunne. Niiet, ei olnud inspiratsioon, aga mingisugunegi ettekujutus asjast oli hea vajadusel kuklast võtta:)

    Valküürid - vali vastus: a) autori mälukas b) tegelase mälukas :)

    Loetud lugude mõjud - tõenäoliselt on olemas, aga teadlikult küll mitte.

    Pohmakakirjeldus - seda oli lihtsalt lõbus kirjutada ja ma arvasin, et see annab tegelasele pisut liha luudele.

    Huvitav, et küsimusi, mida ma eeldasin tulevat, ei tulnudki ja need, mis tulid, olid minu jaoks üsna ootamaud...

    Tegelikult, mida ma autorina lugejatelt küsida tahaksin, on see, et mis hetkel lõi kelluke helisema, et see on Valhalla?

    VastaKustuta
  12. Siis, kui see välja öeldi. Seda, et tegu pole meie maailmaga, hakkasin küll üsna alguses kahtlustama, rääkivad linnud, ootamatult mahajäätud paik jne, kuid tänapäeval ei tähenda "mitte meie maailm" alati teispoolsust.

    VastaKustuta
  13. Arusaamine teispoolsusse saabumisest tuli sõna "surid" juures. Enne seda tekkisid paralleelid Poul Andersoni "Kolm südant ja kolm lõvi" ja M. Twaini "Jänki kuningas Arthur´i õukonnas" lugudega, oli lootus, et ehk on tegelane ajas kusagile kukkunud.
    Samas, surma asjaolud Valhallat tegelikult välja ei andnud, selle märkisin ära ka kommentaaris. Valhallasse (surres-Odini-nimi- huulil-maa), jõudsid ikkagi ainult LAHINGUS langenud, mitte rokk-kontserdil südamerabanduse saanud joodikud. Sellest ka minu imestus. Samas, eks neilgi läheb igavaks kui sajandeid uusi nägusid peale ei tule ja ju nad siis teevad teatavaid mööndusi - piisab surres Odini nimetamisest :).

    VastaKustuta
  14. Kitse oleks võinud ka katusele püstitada. Selle, kes mõdu katkematult lüpsis.
    Taipamine tuli lõpus, eelviimases lõigus. Aimdus veidi enne.
    Aga nagu teisal ütlesin - lahe lugemine.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.