Kiri emale: minu haigus

Tere kallis ema!

Otsustasin Sulle kirjutada ja kõik ära rääkida. Sellest päevast viis aastat tagasi, mil kogu mu elu muutus. Põhjusest, miks ma ei saa sinuga enam kunagi kohtuda. Isast. Ära, palun, teda süüdista, kõik mida isa tegi, tegi ta minu palvel. Ning haigusest, mis on nii haruldane, et ma olen maailmas ainuke omataoline. Kõigest muust ka.

Nõia viimased minutid

Liisa on ravitseja, nii jutustavad inimesed, kes teda vaikses metsamajas oma muredega on külastanud ja alati ka abi saanud. Liisa kuulab nad kenasti ära, mõtleb natuke ja teab kuidas aidata. Kuidas ta alati õige ravimtaime või liigutuse teha oskab, ta oma külastajatele ei räägi. Kuid mina ei läinud Liisa juurde murega, vaid ma tahtsin teda tundma õppida. Temalt õppida.

Kunagi kuu aega tagasi kuulasin öösel raadiost saadet, kus keegi naine rääkis, et igal inimesel on siin maailmas mingi ülesanne ja eesmärk, miks me siia ellu tulnud oleme. Kuid me ei tea seda, sest meile on süsteemi poolt kapuuts pähe tõmmatud, et meid pimeduses hoida. See mõte tundus nii õige. Mulle on alati tundunud, et totter on elada vaid selleks, et iga päev tööl käia ja raha teenida. Rutiinne elu on täpselt see, mida riigivalitsejad ja oligarhid inimestelt ootavad, et nemad võiksid teha omi musti tegusid ja vaikselt pihku itsitada. Jäin saadet kuulama ja sain teada, et tegemist on nõiaga, kelle nimi on siin maailmas Liisa.

Noored leidurid

1

Insener Kukits oli kalal. Kalalkäimine oli talle hea väike hobi, mis aitas muidu nii kasinat toidulauda värskema söögiga varustada. Lisaks sai ta siin tundide viisi keset järve paadis istuda ja oma mõtteid mõlgutada. Parasjagu mõtiskles insener uue kombinaattehase probleemide üle. Ülemus oli talle eesmärgiks teinud vahetada välja keskpumba regulaator, aga pistikud ega üleminekud ei sobinud... Kukitsa peanahk tõmbus suurest mõttetööst kummi ja higiseks. Ta unustas paadi, õnge ning kalad sootuks ja rändas enda vaimusilmas tagasi mürisevasse tsehhi, luges endale pominal ette olemasolevaid juppe ning üritas neid mõttes kombineerida.

Äkitselt tõi tugev õngest läbikäinud nõksakas Kukitsi industriaalsest maastikust tagasi looduse rüppe. Kiirelt haaras ta enda sooniliste, kuid sitkete töömehe käte vahele ootamatu pinge alla sattunud õnge, toetas vilunud liigutusega ühe jala vastu paadiserva ning algas hetilus tema ja kala vahel. Võitlus oli pikk. Oponendid paistsid olevat võrdselt kanged mehed. Viimaks suutis Pervov siiski oma kalamehe kogemuse mängu panna, teha tugeva sujuva rapsaka ning õnge otsa jäänud siplev elukas lendas paati. Kukits haaras väikese kirve ja valmistus havipurakale lajatama, kuid paati potsatanud moodustis pistis ulguma.

Tõeline mees

Pühendusega minule tundmatule luuletajale, kes olevat korra ühes Tartu baaris lõuksa saanud.

„Ta raisk sai! Nägite, kuidas ta sai!“ Murdunud jalaga tool pihus, keksis Lembit põhimõtteliselt tühjal tantsuplatsil ringi. Rahvas, nii palju kui seda oli veel järgi jäänud, piilus hirmunult tooli jalgade vahelt ja kardinate tagant. Tõepoolest, see oli nüüd möödas. Just Lembitu kakerdavate jalgade liikumistrajektoori kõrval vedeles roheline ja nüüdseks juba vormitu mass.

„Jumal-jumal küll.“ Ahastas keegi ja siis oksendas valjuhäälselt. „Ma ei tule enam selle maja lähedalegi! Kuidas nad võivad!“
„Ega siis klubi, Roobert.“ Vastaja ajas end ettevaatlikult laudade vahelt püsti. „See peletis tuli ise. Pauh ja kohal, noh!“
„Üks rumm mulle, üks rumm. Või õlu, hea õlu-õlu,“ leelotas Lembit samal ajal tantsuplatsil ringi. „Kuulge, juua tahaks, mehed!“
Juba kolmaski pea ilmus peidupaigast nähtavale, vaatas ukse kõrvalt laua alt vilks vasakule ja paremale ning ütles: „Oh!“ Jah, tõesti, erakorraline olukord vajas erakorralist sõnastust – see oli viimase kolme aasta jooksul esimene lause Mardilt, kus polnud ühtegi kuradit ega kedagi sees. Olukorras siiski veel pettunud, kadus ta sagris pea uuesti laudlina ja puujalgade vahele.
„See tuli otse läbi seina,“ Kaja tõukas paar tooli ümber, et püsti saada. „Läbi minu! Ja läks ja neelas baarmeni alla!“ Ta oli esimene, kes jalad alla ja mõistliku jutu suhu sai. „Suur, jälk ja roheline, kas nägite? Nagu krokovihmauss. Sarvedega.“ Ettevaatlikult tippis ta sukkis jalgadel üle tantsuplatsi, mööda haisvast lögamäest ja nüüd juba põrandal istuvast ja mörisevast Lembitust. „Ja ongi läinud!“ Ta kummardus sügavamalt baarileti taha. „See ei saa olla. Tühjus!“ Ta toetas mõlemad käed raskelt külmale letile. „Isegi verd pole.“
„Kurat, kas see on siin kõrts või ei ole?“ Lembit oli end uuesti jalgadele ajanud. „Tahaks ükskord jooma hakata.“

Juba päris mitmepäine rahvahulk vaatas mõttelagedalt meest, kes oli neid päästnud, aeglaselt kokkutõmbuvaid peletise jäänuseid ja kohta, kus oli olnud pikk pudelite rivi.
„P**si. Pool baari hammustas peale, raisk, tõbras selline, ma ütlen.“ Mart vedas end püsti ning läks ja tõukas välisukse lahti.
„Tulevad!“ käis läbi ruumi õnnelik ohe.
„Tulevad, raisk!“ Lembit võttis tooli kõvemini pihku. „Mina pole täna tilkagi võtnud! Mina nendega kaasa ei lähe! Teie olete tunnistajaks!“
Avatud uksest kandus koos värske õhuga ruumi politseimasinate valjenev ou-ou.
„Lembit.“ Kaja laveeris pläga plekkide vahel päevakangelase poole. „Lembituke. Sina päästsid meid! Sa tapsid selle, …, selle jäletise! Sina üüksi, paljaste kätega!“
Tütarlaps vankus, haaras mõlema käega enda ümbert kinni ning prantsatas kogu selle jälkuse vahele istuma.
„Mina?“ Lembit pani aeglaselt tooli käest. „Mina tapsin selle?“ Arusaamatuses pööras ta oma pilgu kord nuuksetes vappuvale tütarlapsele, küll lögamäele, mis oli nüüdseks kahanenud keskmise lehma jäänustele vastavaks.
„Oodake. Pidage nüüd kinni! Kas see kõik polnudki siis vaid deliirium?“

Viimane väetamine

iga väike aed
on selle suure põllu
hinge peegeldus

„Basiilikut on kümneid eri sorte, naljakas et nad igal pool ainult ühte ja sedasama pakuvad. Ma olen näinud tumedamate ja heledamate lehtedega ja isegi punakaid. Ainult mitte avalikes söögikohtades.“

„Võibolla see sort kasvab kõige paremini. Või on kõige vastupidavam.“

„Ikkagi, mõni eksklusiivsem restoran võiks ju kasvõi mitut sorti korraga pakkuda,“ jonnis Uther. „Mitte et ma neisse muidugi tihti sattuks aga sama käib ka rosmariini ja salvei kohta.“

Kord nägid ette, et igas lõuna ajal avatud toitlustusettevõttes pidi olema laual saadaval need kolm maitsetaime. Mitte valmis lõigatult ega kuivatatult vaid nii et klient sai ise oma käega lehti murda. See direktiiv oli vanem, kui keegi laudkonna liikmetest mäletas. Potitaimedega varustasid kõiki ettevõtteid kaks suurt rahvusvahelist ketti, kes olid turu omavahel enam-vähem võrdselt ära jaganud, lõpptarbija nende tooteid omavahel ei eristanud.

„Eks hakka ise kasvatama,“ ütles Tomora, üks tüdrukutest.

„Me kõik kasvatame midagi.“

Suvi 2013 tuleb teisiti

Kevad ja suvi tulevad tänavu Laboris teisiti, mingil moel kohe päris kindlasti.
Mais, juunis, juulis ja augustis kirjutame teemal "Maailmalõpp". Aga lisaks on Juunil ka oma enda isiklik teema "Hõbedaste juustega mees". Kahele suvisele teemale on juunis lisaks veel kolm maist edasi kanduvat, selline üle kuu minemine on meil siin traditsiooniks saanud. Ja need kolm mai saba on "Maailm
lõpeb mais", "Enne hukkamist" ja "Kadunud karikas".
Kuid ega juuni veel kogu suvi pole, vähemalt kalendri järgi. Labori teise sünnipäeva eel oleks paras aeg teemadele lisaks midagi uut proovida. Labor on ju ikkagi labor ja asju, mida me veel pole (küllalt) teinud on palju: ühismaailmad, ühiskirjutamine, üksteise järel ühe jutu kirjutamine, näidendid, kuuldemängud, stsenaariumid, jutud ühest lausest või olupildist, juttude kavandid või teab mis veel. Laske ainult tulla, mida soovite järgi proovida.
Aeg enne avaldatavaks kirjanikuks saamist pidi olema see kõige lõbusam, sest siis võib kirjutada nii kuidas soovid ja millal soovid. Pärast avaldamist on tähtajad ja ootus loo sisule, vormile ja kvaliteedile. :)
Head kirjutamist ja oma arvamuse avaldamist.

Hetk enne hetke

Siin ei olnud küsimust, mis on vale. Kõik, absoluutselt kõik oli ebanormaalne. Taeva sinine põletas silmi, neoonkollane päike uputas kõik oma suvekuuma valgusesse ja vana meeltesegaduses kastan oli hommikul otsustanud, et kõik see on selge märk kevadest ja tal on just paras aeg oma õied avada. September, nii nimetas kõike seda kalender.

Valges hõlstis mehel, paljas pea norus, oli aga muidki muresid küllaga. Masinlikult astus ta üle reklaam-rohelise muru. Kolm dessantlast tema seljataga andsid talle vaikides mõista, et tagasitee pärast valges hõlstis mees täna muretsema ei pea. Tänasel imekaunil päeval tuleb Jaani elule kiire ja valutu lõpp. Nagu vanadekodu direktori unistus kohe.

Süsteemi rike

„Tere. Mina olen süsteemi rike. Ja minust saite alguse Teie.“

Tüüp vahtis endal kirjutatud lauset kriitilise pilguga ja tahtis selle juba maha kustutada, aga sai viimasel hetkel pidama. Miks mitte jätta järeltulevatele põlvedele sellist kirja? Teha põhjalik muudatus ja meenutada kõigile, et just Tüüp oli esimene teistsugune. Kiri valmis, tuli hakata tegelema järgmise olulise probleemiga: kuidas tekitada püsivat kahjustust programmis, mis kontrollis nii tema kui terve inimkonna naha alla süstitud kiipe? Tüübi ainsaks seni valminud plaaniks oli revolutsiooni korraldamine. Detailid mängisid tema jaoks teisejärgulist rolli.

Kuldne mai

Kõik ümberringi helises. Üles-alla mööda ebamaiseid heliredeleid joostes hiilis see aina lähemale. Külma ja rikka surma ahvatlev kutse.

“Kurat küll!” Laur lõi jalaga konservikarpide virna. “Oleks tookord keegigi öelnud, et see ongi tõsi,” mõtles Laur. “25.05.25 on lõpp kui mu avad” seisis laekal. “Ja Liisa ja Mart ja alati tarkust täis mölalõug Malle. Oli neist siis mingit kasu? Kasvõi pisikestki. Isegi kruvikeerajat ei leidnud nad üles, minu takistamisest rääkimata.” 
Trepp vana hotelli neljandalt korruselt alla kajas põntsuvate silindrite kakofoonilises ühiskooris, mille lõpetas pehmete plahvatuste kanonaad. Smaragdroheliste ja rubiinpunaste sädemete vihm valgustas trepikoja seinu.