Punane kleit

See tüdruk läks vette just silla juurest, vaterdasid nad segiläbi ning segaselt kui kärestikuvesi. Heledad juuksed, sinised silmad, punane kleit nagu filmis. Ega keegi pealt ei näinud, loomulikult, aga leidmise ajal oli punane kleit tal ikka veel seljas. Ei olnud keegi seda neilt valgetelt õlgadelt alla rebinud, polnud üles käärinud, et valgete reite vahele vaadata ja end sinna sisse suruda. Kas ma peaksin olema rõõmus, et vähemalt ilusate tüdrukute laibad on veel tabu?

Oh, ma ei ole rõõmus.

Võib-olla ei olnud ma suurem asi ema.

Võib-olla oligi tal seljas mu enda punane kleit, lõhikuga maast puusani ja valmis kergitamiseks varvastest südameni. Võib-olla olengi ma oma südamele liiga varmalt ligi lasknud neid, kes tegelikult oleks ka puusani ulatuva lõhiku avamisega rahuldunud. Võib-olla peaksin ma süüdistama ennast.
Aga selle tüdruku süda oli ta enda kinkida ja ma pole seda õigust talt kunagi võtta püüdnud.
Miks ta küll andis selle nii lõplikult ära seal vees, jäises ja vedelas veebruarikuus, heledad juuksed kuuvalgel leekimas nagu küünal? Miks andis ta ära oma südame – ja minu oma koos sellega?
„Jõgi, jõgi, too tagasi mu tütar,“ sosistan ma vee ääres seistes ja mu silmad pole isegi märjad, sest raev ei luba mul nutta. „Jõgi, jõgi, anna tagasi mu süda, sa pikkade sõrmedega röövel, kalk ja külma keelega! Anna tagasi mu tütar ja mu punane kleit!“

Hinga ometi!

See kõik algas päeval, mil ma surin. Oleksin ma seda ette aimanud, poleks eluilmaski susse püsti visanud. Vähemalt teinud kõik endast oleneva, et seda ei juhtuks. Jah. Astusin mina ühel ilusal päikesepaistelisel kevadpäeval mööda pargiteed ja ümisesin laulukest, kui järsku miskit peas muudkui torkab. Ja torkab. Kehitasin õlgu ja kõndisin edasi – küll üle läheb. Läkski.

Üles ärkasin surnukuuris.

            Vaatasin, kuidas mingi nolk mu keha kallal urgitses.

„Hei! Mida sa omast aru teed? Käpad eemale minust!“ hüüdsin talle, aga mees ei teinud kuulmagi. Mätserdas ainult mingit segu mu põskedele.

„Kuule, ma olen niigi ilus. Endiselt rõõsa ja noor. Näed, näed!“

Kuutolm kord katab sind

„Sest te olete seda väärt!“ Just nõnda lubas paljutõotav tekst reklaambrožüüris. Kõrgelt üle reklaami käes hoidva noormehe pea lendav imelik valge lind kääksatas võikalt ja lasi paberile suure läraka. Selliseid oli viimasel ajal linnaruumi palju tekkinud. Tommi ehk Tähepoiss, nagu sõbrad teda juba lapsest saati kutsusid, ei lasknud vahejuhtumil ennast häirida. Ta jättis meelde mustuse alt nähtavale jäänud aadressi, kägardas rikutud reklaami kokku ja tegi täpselt samal ajal, kui nutsak prügikasti kitsast avavust tabas, tähtsa otsuse.

Suures Jehoova tunnistajate auditooriumi meenutavas saalis viibis umbes viiskümmend inimest. Kõik istusid tihedatesse ridadesse paigutatud toolidel ja kantslina kõrguva laua taga pidas rahvale jutlust firma Piiritu boss doktor Jupiter:

„Nagu juba nimi teile ütleb, puuduvad meie jaoks piirid. Unistused saavad tõeks ja ainsaks takistuseks võib saada fantaasiavaesus. Aga seda teil ju pole, on meil õigus?“

Värske ilmateade novembriks: keegi ei jää ilma

November lõpetab sünge suve, kus päikesest väsinud Ulmejutulabori autorid pidid end pooleks pingutama, et kellegi kahtlase tegelase näpuvajutustega parimaks hääletatud teemadel lugusid välja mõelda. Koos sügistormidega annan meile erilise võimaluse näidata oma head maitset, kirjutusoskust, fantaasiat ja seda kõike imelihtsal meetodil.

Novembris kirjutame ulmejutte muusikalugudele. Vajate vaid ligipääsu keskkonnale youtube.com ning kirjutamine võib alata. Leidke sealt muusikavideo, mis teid kõige rohkem inspireerib ja asuge ulmejuttu välja mõtlema ja arvutisse kribama. Keda inspireerib meloodia, keda sõnad, keda video – inimesed on erinevad. Kellele meeldivad klassikalised vikerviisid, kellele dupstep - maitse üle ei vaielda. Uskuge - paljud tuntud ja tundmatud kirjanikud on täpselt samasuguse lihtsa narkootikumi toel surematuid teoseid ja lühijutte kirjutanud.

Oma loo lõppu palun lisada link juutuubi videole.

PS! Sama teema kehtib ka detsembris ja pole keelatud mitut videot mitmeks ulmejutuks ümber moondada ja laboris ilmutada.

Pisarateta

Värisedes sättisid pisarad end turvaliselt tuule turjale ning maandusid koos vihmaga. Hääletult keerutasid endale veel tiiru peale ning pisikesi jalgu alla võttes siblisid kiirustades tänavale. Nad pidid pagema, end varjama ning võimaluse korral omaniku taas üles leidma. Viimane oli otsa lõppemas, pisarad tundsid seda ühiselt.

Kui poleks vaid kostunud seda koputust aknale! Kui must leevike ei oleks naeratanud nõnda kutsuvalt ja silmi vurrina pööritades. Siis ehk poleks tüdruk tema juttu unenägude tõelusest uskuma jäänud ja ei oleks aknast alla otse musta äikesepilve sisse hüpanud. Tegelikult olid unenäod muidugi tõelised ja pisarad ohkasid paratamatusest.

„Veri keeb, tunned? Sidistab nigu teekann. Noh, päkk ja kand, edasi-edasi!“ oli tüütu leevike sädistanud ja tüdruk säravate silmadega pilvepinnal tantsinud.

„Sind on kutsutud, saatusest,“ meelitas leevike edasi, „sinus on tohutu vägi.“

Frida, teistmoodi tüdruk

"Frida, Frida! Lõpeta!"

Frida lõpetas, pööras oma metsiku pilgu minu poole ja sülitas verise karvatuusti põrandale. Tema võit, jälle tema võit.

See oli juba mitmes kord. Me ei teadnud, mida oma tütrega peale hakata. Psühhiaatri juurde ei julge teda viia, pistavad kolooniasse. On ju selge, et Frida ei käitu normaalselt. Nii kui täiskuu saabub, valguvad silmad verd täis ja muutub kole äkiliseks. Võib lüüa, karjuda, lõhkuda, ronida, murda nõrgema mehe põrandale, nii nagu vanaisa Peetriga juhtus, ning mis kõige hullem - Frida ise ründab koeri. Kartmatult, jõhkralt, otsekoheselt ja tulemustega. Veri ja karvad lendavad, aga koerad ei tee katsetki tüdrukut rünnata. Viskuvad selili käpad taeva poole ja alistuvad nukralt. See Fridat ei peata. Kui ta ühe puudli surnuks hammustas, siis pidasime seda asjade kokkulangemiseks. Puudel on ju nii õbluke. Aga täna  murdis ta maha täiskasvanud lambakoera! Ebainimlik ja uskumatu. Mida teha, ei tea. Kohe üldse ei tea.

Kuid Frida teadis: „Nüüd läheme kahekesi maale. Elama. Sina ja mina, ema ja tütar.“

Nuttes vihmas

Minu seina peal on see maal olnud juba kaua. Kui ta ära võetaks, jääks järele hele ämblikulaipadest ja võrgujäänustest ääristatud nelinurkne laik.

Maal kujutab tütarlast rohelises kleidis, taustaks vana tempi varemed keset pillavat loodust. Sarnaseid on maalitud tuhandeid läbi aegade. Minule on see siiski üks ja ainus, sellesse panin oma hinge ja südame. Oma murdunud südame.

Olime kaks noort inimest, kes soovisid igaveseks kokku jääda. Naljatlevalt teineteisele seda korrates. Oleksin ma vaid teadnud, millise sarkasmiga saatus sellesse suhtub. Kaks aastat Deliat tunda ja tema kõrval olla tundus igavikuna, kuni ta minult võeti. Paadisõit väikesel järvel, romantilise iluaia külastus, mille omanikuna keegi rikas vanatüdruk polnud soovunelmaid tagasi hoidnud. Võtsin taskust visandiploki ja joonistasin Deliat, kes istus vana templit imiteerivate sammaste ees. Milline täiuslik päev! Sõudsime tagasi ja Delia jäi uniseks. Tõstsin ta teisel kaldal murule, tema kehas oli veel soojus, ta magas nagu ingel.

Ulm ja õudus

Ega see mullegi meeldinud, kuid Herbert oli meid reetnud ning seda lihtsalt nii jätta ei saanud. Noogutasime Rauliga üksteisele julgustuseks, tõmbasime kiivrid pähe ja sukeldusime „ulma ja õudusesse“.

Teise reaalsusesse sisenemine on alati ebameeldiv. See ei ole meile loomulik keskkond ning isegi värvika kujutlusvõimega inimestele on seda kõike liiga palju. Unenäomaailm on selle reaalsuse kõrval ikka väga pehme ja inimlik, nii-öelda „lilled ja liblikad“ kogemus. Isegi see, mis unenäomaailmas on õudset, jääb kõvasti alla sellele, mis on „ulmas ja õuduses“ nagu me seda kutsume. Tegemist on täiesti hälbiva metafüüsikaga ning kogu siia kogunenud kogemus on normaalse elu vastandjõud; selle ümberpööratud väärtus. Kui normaalsuses loob keegi armastust, siis siin tekib samaaegselt piinamine. Kui keegi teeb perele süüa, siis siin tekib nälg. Kuid asi on keerulisemgi – kui normaalsuses keegi kedagi piinab, siis siin ei teki armastust; siin muutub see kümme korda jõhkramaks sadismiks; kui siin tekib nälg, siis sööb see seestpoolt sellise kire ja energiaga, et see on normaalse maailma jaoks kujutlematu. Niisiis – siin saab kõik ainult hullemaks minna. Ja meie Rauliga peame siin otsima üles paraja kättemaksu Herbertile meie reetmise eest.

Kiri emale: minu haigus

Tere kallis ema!

Otsustasin Sulle kirjutada ja kõik ära rääkida. Sellest päevast viis aastat tagasi, mil kogu mu elu muutus. Põhjusest, miks ma ei saa sinuga enam kunagi kohtuda. Isast. Ära, palun, teda süüdista, kõik mida isa tegi, tegi ta minu palvel. Ning haigusest, mis on nii haruldane, et ma olen maailmas ainuke omataoline. Kõigest muust ka.