27.09.11

Marleen

Marleen istus diivanil, jalad enda alla tõmmatud, nii nagu ta ikka oli istuda armastanud, vaatas aknast Karlova kevadet ja püüdis meenutada.

Tuba oli ühtaegu tuttav ja võõras. Tapeedid olid samad, mööbel oli sama. Uued olid kardinad, põrandatekid, jope nagis. Ja raamatud. Ta lasi pilguga üle riiulite. Jah, mõned tuttavad köited alumisel laudil, aga muidu täitis riiuleid ilmselgelt temale mittehingelähedane kirjavara.

Marleen kükitas riiuli ette ja lasi sõrmedega üle tolmunud köidete. Näppu jäi Maniakkide Tänava "Surmakarva". Miskipärast tundus see tänasesse päeva sobivat. Ta mäletas, et oli raamatut alustanud, kuid mitte lõpetanud. Marleen istus diivanile tagasi ja avas raamatu 32. leheküljelt.


Käsi, mis raamatut hoidis, oli ühtaegu tuttav ja võõras. Nahk oli rohekas ja habras, iseäranis sõrmenukkidel, kust luud kippusid välja turritama. Küüned olid liiga pikad ja küünte alla oli jäänud mingit ebamäärast jama. Ta lasi käega üle juuste, paras ports pikki punaseid karvu jäi pihku. Oma nägu ei tahtnud ta puudutada.

Korraga kostus ukse juurest kobistamist. Tüdruk, heledad juuksed turris, prillid ninal viltu ja ruuduline sall järel lohisemas. Marleen vaatas hämmastunult, kuidas mobiiliga paaniliselt seletav piiga tast mööda teise tuppa tuhises. Kõrvaltoast kostus kiirkõne taustaks sahtlite kolinat, lukkude sahinat, kapiuste kolkse.

Mida tegi see tüdruk tema korteris? Marleen pani raamatu kõrvale ja oli valmis aru pärima, kui korraga tõstis kusagil ajusopis pead tume teadmine, et see ei ole enam tema elamine, kuigi aknaääre alla peidetud varuvõti oli ta ennist sisse päästnud.

Mõne hetke pärast tuli tüdruk esimesse tuppa tagasi. "Sa ootad Kärrit?" küsis ta Marleenilt. Segaduses Marleen pidas paremaks noogutada. "Ok, eks ta varsti ilmu." Marleen polnud kindel, kas tema häälepaelad on ikka töökorras ja noogutas veelkord. "Lahe volbrigrimm," ütles neidis veel tunnustavalt ja kadus tagumisse tuppa.

Volbrigrimm? Marleen otsis silmadega peeglit ja enne kui ta pilk peeglini jõudis, meenus talle Emajõe jääalune vaikus ja kõikemattev külmatunne. Ja siis kusagilt kuuletumist nõudvad sõnad: "Tõuse ja kõnni!"

Marleen muigas, tõusis püsti ja hakkas minema. Kui volber, siis volber. Kas enne hauda tagasiminekut üks paras pidu või tudengieine, miskit ta täna ikka leiab. Raamatu rabas ta igaks juhuks ka kaasa.

11 kommentaari:

  1. Kas tudengieine koosneb ühest paksust või kahest kõhnast tudengist :)

    Natuke aimatav see jutu suund oli, aga selline muhe pajatamine tasus lugemist. Lugu oli ka piisavalt kompaktne, et anekdoot korralikult välja mängida.

    Aga miks seesinane jutt endale "õudse" sildi külge sai, seda ma küll ei tabanud :D

    VastaKustuta
  2. Liiga palju infot liiga lineaarselt. Näiteks
    1. lause - "nii nagu ta ikka oli istuda armastanud", tõmbab tempo maha ja tegelikult oli see igapäevasus tervikust aimatav. Hädaga võib püüda ümber ütelda stiilis "jalad harjumuspäraselt krõnksus", aga veel parem on see harjumuslikkus kuhugi mujale mingil muul moel torgata.
    2. "Maniakkide Tänava "Surmakarva"". Raamatu autori nime tegelikult ei ole siin vaja, sest Eesti olustik on juba nagunii Karlovaga selgeks tehtud, kes vähegi Eesti ulmet teab, tunneb autori ära ja ülejäänud guugledagu. Hädaga, jälle, võib selle autori järgmisse lausesse panna.
    3. "Ta mäletas, et oli raamatut..." Seda, et ta mäletas, seda ma tean niigi sellest alguse lausest, et Marleen tegeles meenutamisega. Piisaks "Ta oli raamatut alustanud".

    Ja nii edasi...

    Muide, huvitav on see, kuidas uppunul on hingelähedane kirjavara, seda oleks võinud kuidagi rohkem ära kasutada.

    Ja õudusžanri alla läheb küll :)

    VastaKustuta
  3. Mõnusalt lühike jutt, kuhu on kenasti ka lugu ära mahtunud. Üllatusmomente eriti pole, ehk ma ei saa aru bix-i anektoodi nimetamisest. Anektoodi puhul peaks viimased paar lauset mingi erilise mõttepöörde tekitama.

    Kahtlustan, et jutt on inspireeritud Mandi loomingust laiemalt, aga kuna mul on viimane koguteos lugemata, siis on see vaid oletus.

    VastaKustuta
  4. Nii lühikese jutu puhul oleks lugemine võinud ladusamalt minna.

    „Tuba oli ühtaegu tuttav ja võõras. Tapeedid olid samad, mööbel oli sama.“ Siin mõtlesin korraks, et mitu tapeeti siis selles ühes toas oli? Pärast selgus, et tegemist ikkagi korteriga, mitte lihtsalt toaga.
    Selline pisike detail (praktiliselt tühine detail) ajas mul mõtte paratamatult mujale. See on arvatavasti minu isiklik omapära. Lugemise ajal on mulle äärmiselt tähtis visuaalne pilt, mis peas tekib. Kui seal on midagi nihkes, siis ei saa ma lugu maksimaalselt nautida.

    VastaKustuta
  5. Kompositsiooni ja sisu ning puändi poolest sobiks lugu "Tähekese" õudusnurka. Liigitaksin jutukese kõhklematult (algklassi)lastele mõeldud kirjanduse alla. Põhjendan:
    lugug selge, arusaadav, ehk hästi natuke kurb ja hästi natuke hirmus ka, aga täiskasvanud lugeja paneb paremal juhul õlgu kehitama.
    Loo idee, tuleb nentida, oli ka suhteliselt kulunud, selleks et see lugejale põnevaks teha, ei piisa selgest ja minimaalsest realismist. Kasvõi mingi väike niidiots, MIKS ta sinna jää alla sattus, miks ta pärast toas istus ning kas ta kedagi ootas, kellega oma pooleijäänud jutud selgeks rääkida oleks teinud "Tähekesest" vähemasti "Noorte Hääle".

    VastaKustuta
  6. Hea lugu.

    Ei veni, ei seleta kõiki nyansse & detaile surnux, aga loob mõnusa õhkkonna.

    VastaKustuta
  7. Selline kõditav lookene. Tekitas vähemalt korra nomidapaganat-tunde, aga siis selgus.
    Natuke häiris kaks välimusekirjeldust - just see, et need nii lähestikku olid.

    Eelviimases lauses, "kas pidu või tudengieine", ei ole valikud just samas kategoorias. Tudengieinet saab ju peolt ka. Hoo pealt pakuks välja näiteks "...purjus korporant või tudengieine"

    VastaKustuta
  8. Buršipraad või tudengieine...

    VastaKustuta
  9. Õudne otseselt ei hakanud.
    Aga väga hea oli lugeda. Pildi lõi ja lasi enesel ka ette kujutada.
    Mõnda kohta oleks hirmsasti tahtnud sõnu vahele toppida
    Nt:"Käsi, mis raamatut hoidis, oli ühtaegu tuttav ja võõras."
    Siia oleks lause ette pannud "Isegi" ja lauselõpu oleks veidi teistmoodi lahendanud, sest lõik varem olid täpselt sama sõnastust kasutanud.
    Aga see on juba minu kiiks :D

    Muidu mulje hea ja ei leia küll, et oleks midagi muuta vaja. Kõik on üsna kenasti paigas, minu meelest vähemalt. :)

    VastaKustuta
  10. Minu meelest ka hea lugu. Lõpus oleks võinud ehk tudengieine asemel olla lihtsalt eine, oleks olnud vihje, et mõni tudeng on hommikul vähem - tiba õudsam.
    Kirjaniku mainimine on minu meelest täiesti ok. Ma küll ei arva, et kõik loo lugejad peavad teadma, kus eesti ülmekirjanikud elama või peaksid loo mõistmiseks otsimootorid appi võtma.
    Ehk oleks saanud raamatu avamisel mäletamise fakti hoopis järgmisesse lausesse panna, mõnda teist lauset oleks saanud ka teisiti kirjutada, kuid kas see teeks loo paremaks, saaks teada alles pärast ümberkirjutamist. Praegu on kasutatud ühe mõtte kordamist, et vihjata kõheldavale mälule. Ma arvan, et taotluslikult.
    Muidu lugesin loo žüžeena välja soovi jonistada jupphaaval pilt olukorrast. Seepärast oleks mulle ehk natuke rohkem meeldinud, kui algus oleks olnud mingi täiesti tavalise asja kirjeldus, et jääks mulje, et kõik on väga harilik ja pildi joonistamine oleks pikem tee.

    VastaKustuta
  11. Tänan vastukaja eest!

    Ega muud seekord seletakski, kui et "pidu või tudengeine" pidigi vihjama sellele, et pole teada, kas läheb hängimiseks või läheb rappimiseks ja lugejad võiksid seda rappimist siis ise edasi kujutleda :)

    Lugu tahtis hinge pealt ära saada, aga paremini praegu ei oska. Vabandust!

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.