Kurb pageja

Peaaegu eessõna. See jutt pole konkreetselt kellestki, kuigi jah, FB-st sain inspiratsiooni. Nii igaks juhuks öeldud, et poleks eksitusi.

Ükskõikne rahvas vooris mööda. Kirju mass naisi ja mehi, androide, bioroboteid ja mitmesuguselt kummalisi olendeid kaugetest maadest. Marje istus ja vaatas neid.
„Näe, see seal on kindlasti astroplaani kapten.“ Keskendunud nägu peas, kolm robotit ees teed tegemas, sammus otse perrooni keskjoonel lüheldane mees. Marje vaatas, kuidas mass kui iseenesest neliku ees lahku vajus.
„Ja need kolm on ilmselt äsjaabiellunud. Ikka veel sotsiaalses segaduses.“ Ta oleks peaaegu näpuga näidanud kahe noormehe ja ühe tütarlapse poole. Viimane õhetas näost ja püüdis kuidagi kaht paari kätt taltsutada. „Neil pole veel perehierarhia paigas,“ mõtles naine mõrult. „Mitte nagu minu omas.“ Ta ohkas. „Miks ei võiks inimesed olla vanamoodsad. Kahene süsteem on palju lihtsam ja stabiilsem, nii tähtede kui inimeste puhul.“

Kuid selles see asi ju oligi. Lihtne tootis lihtsat, kuid ühiskond vajas keerulist. Ta naeratas aeglaselt, kui nägi politseinikku kolmikule lähenevat. „Poisid saavad natuke paid ning õpivad kultuurset konkurentsi.“
„Ja need, kust nemad nii vara tulevad?“ Äsja saabunud rongist pudenes välja poole kooli jagu mudilasi ja neli-viis õpetajat. „See rong tuli ju ümberkasvatuskorpusest? Lapsi seal ju ometi pole.“ Ta vaatas, kuidas kärmelt moodustusid jõnglastest sirged read ning rõõmsa naeru ja laulu saatel kiilus rongkäik masside voolu.
„Vabandage kodanik.“ Miski külma puudutas teda põsest. „Kui te hoiaksite reeglikohaselt personali sees, teaksite te praegu, et see on teie rong.“ Ta pöördus aeglaselt, et näha oma seljataga seda, mida ta teadis seal olevat. Üleni metallist korrarobot, nii pikk ja massiivne, et kellelgi ei tulnud pähe sellele vastu hakata. „Ja siin on teie personal, mille te WC-sse pillasite.“ Marje silmade kõrguselt sirutus metallist välja tudisev roosa kombits, lehvitades ikka veel märga personali. „“Võtke see ja astuge rongi. Otsekohe.“
„Vabandust, see rong tuli sealt.“
„Ei, see läheb sinna.“ Oli korravalvur vankumatu, nagu ka Roosa kombits, mis muudkui venis pikemaks ja peenemaks. Arhailise kaelaehte moodi personal lõhnas juba otse naise näo ees.
„Ei!“ Marie hüppas püsti. „Ei, ma tahan tagasi oma last ja peret! Ma olen hea töötaja. Ma tõestan!“
Vool tema ümber peatus pooleks sammuks ja liikus siis edasi. Keegi arsti moodi vormis naine riivas teda õlast, sisistades: „Käitu korralikult kuradi hüsteerik.“
„Vastuhakk korrarobotile tähendab miinus viiskümmend väärtuspunkti, personali mittekandmine miinus 100 väärtuspunkti, ümberkasvatuslaagritesse hilinemine veel miinus sada väärtuspunkti.“ Roboti hallil metallil süttis Marje uus väärtusseis. „Ma hoiatan …“
Mille eest teda, peretuks ja töötuks jäätut, veel hoiatati, ta ei kuulanud. Ta tõukas inimesi ja olendeid kõrvale. See oli tõesti tema rong, mis juba liikus. Hea küll. Ta jõuab veel. Ta läheb sinna ja tuleb ka tagasi. Ta hüppas haarates mööduvaid sulgunud uksi. „Laske mind!“ kisendas ta. „Laske mind sinna, ma kasvan heaks! Ma mõtlesin ümber!“ Ta ei saanud, ta rippus jalad perrooni kohal, riided kortsus.
„See oli enesetapukatse, miinus tuhat punkti, mul on kahju. “Teatas külm hääl tema kohalt. „Sa pead tegema nagu sulle öeldakse ja mitte põgenema.“ Lisas korrarobot kõikide olendite põhiseaduse.
„Ei olnud enesetapp. Ma tahtsin rongi,“ nuuksus naine, püüdmatagi pisaraid varjata. Ta käed olid kindlalt vastu külgi surutud ja ripsmedušš voolas takistamatult põski mööda alla. „Ma tahan olla hea. Uskuge ometi.“
„Ma ei usu sind,“ oli robot kõigutamatu. „Võta oma personal, siis on mul vähemalt põhjus keskhindajaga konsulteerida.“
Masinlikult sirutas naine käe kombitsani ja asus seejärel värisevi sõrmi seadet pühkima.
„Kaua ma pean ümberkasvatuses olema. Kas sul on andmeid?“
„Kuni sinu väärtus tõuseb vähemalt kümnetuhande punktini. Sa peaksid seda teadma, kodanik.“
Nad seisid vaikides. Rongid muudkui tulid ja läksid ning viisid ära inimesi ja olendeid.
„Palju ma seal muutun? Sina ju tead?“ Naine tõstis käed ja libistas personali uuesti kaela.
„Palju. Väga palju. Sinu tuttavad ei tunne sind enam ära. Nii palju.“
„Ka minu laps hm ed? Ma mõtlen minu pere lapsed ka ei tunne? Ja abikaasad? Nii palju muutun?“
„Jah, nii palju. Seepärast seadus teie abielu lahutaski. Miinus sada väärtuspunkti sinult.“ Marje ei kuulanud seda vastikut masinat enam. Ta teadis niigi, mida ta oma personaliga veel WC-s tegi, et see kindlasti ei töötaks. See kõik oli juba olnud, see kõik oli möödas. Ta vaatas, kuidas uus rong sööstis jaama, mõned üksikud kollased lehed külgedele kleepunud. Rahvas sagis erutatult rongi ja perrooni vahet. Neil oli veel elu ees. Marje Rätsep aga lõpetab varsti, kas nii või na. Temast saab vaikne sõnakuulelik kodanik.
„Võib-olla vajan ma WC. Kas see oleks võimalik?“ Ta vaatas üles üle õlga klammerdunud metallkäe. „Võib-olla kannatan ma ära, kuni ma kohale jõuan, kuid ma pole kindel.“
„Sul on hetkel küllalt aega. Otsusta, kuid ma tulen sinuga kaasa.“
„Siis võin ma ju siinsamas ka teha. Minu jaoks pole vahet.“ Ta tõmbas seeliku luku raginal lahti. „Sa võid mind varjata, kui soovid.“
„Mida?“ metallkäsi vajus õlalt alla, haarates Marje seelikust. „Siin ei tohi. Miinus kakskümmend väärtuspunkti.Ei tohi!“
Mida robot viimasega mõtles, Marje ei teadnud. Ta hüppas. Ülalt alla lukuga seelik vajus kuskil seal taga lonti ja ta lendas. Sõrmed puudutasid juba poleeritud kihutavat metalli. Punane ja roheline ja klaas vilkus ta silmade ees. Ta tundis õndsalt, kuidas ta aina vajub ja vajub alla rööbaste ja rataste suunas. Kuni. Kuni kuskilt tuli raske metallkäsi.
„See on enesetapp! See on korra tüssamine!“ Marje õõtsus kogu selle kireva segaduse kohal. Tema peas oli vaid üks mõte: „Hea, et robotid ei tea, kuidas naised pissivad.“
„Teie astuge edasi. Liikuge-liikuge. See ei puutu teisse.“ Utsitati allpool kaost uuesti liikuma ja mass kogus jõnksatades uuesti hoogu.
„Ja sina seal üleval, kodanik.“ Marjet raputati jõhkralt. „Miinus kakssada väärtuspunkti korra tüssamise eest seelikuga. Miinus tuhat väärtuspunkti enesetapukatse eest ja veel tuhat retsidiivsuse eest. Ja …“ ta pandi aeglaselt maha ning silmitseti pikalt üle. „Kodanik.“ Roboti hääl oli pidulik. „Minu korduvalt üle kontrollitud arvutuste järgi on teie väärtus negatiivne. Kas te nõustute sellega?“
Kinninöörinud kõri lasi tal vastuseks vaid innukalt noogutada.
Kas nõustute? Öelge ei või jah?“
„Jah, nõustun,“ sai viimaks Marje kähisetud.
„Sellega.“ Korraroboti pea ümber süttisid punased tuled. „kuulutan ma seaduse nimel selle kodaniku siin täiesti väärtusetuks.“
Marje vaevalt tundis, kuidas ta põlved nõtkusid. Kuskilt päris kaugelt kostus pauk ning läbi valjeneva undamise kostus korraroboti hääl: „Teatan, et perroonil 5c on väärtusetu laip. Koristage ära ja viige see krematooriumi.“
„aga ikkagi mina võitsin, „ mõtles peatne laip. „Ma pääsesin teie rongidest.“