Pisarateta

Värisedes sättisid pisarad end turvaliselt tuule turjale ning maandusid koos vihmaga. Hääletult keerutasid endale veel tiiru peale ning pisikesi jalgu alla võttes siblisid kiirustades tänavale. Nad pidid pagema, end varjama ning võimaluse korral omaniku taas üles leidma. Viimane oli otsa lõppemas, pisarad tundsid seda ühiselt.

Kui poleks vaid kostunud seda koputust aknale! Kui must leevike ei oleks naeratanud nõnda kutsuvalt ja silmi vurrina pööritades. Siis ehk poleks tüdruk tema juttu unenägude tõelusest uskuma jäänud ja ei oleks aknast alla otse musta äikesepilve sisse hüpanud. Tegelikult olid unenäod muidugi tõelised ja pisarad ohkasid paratamatusest.

„Veri keeb, tunned? Sidistab nigu teekann. Noh, päkk ja kand, edasi-edasi!“ oli tüütu leevike sädistanud ja tüdruk säravate silmadega pilvepinnal tantsinud.

„Sind on kutsutud, saatusest,“ meelitas leevike edasi, „sinus on tohutu vägi.“

Frida, teistmoodi tüdruk

"Frida, Frida! Lõpeta!"

Frida lõpetas, pööras oma metsiku pilgu minu poole ja sülitas verise karvatuusti põrandale. Tema võit, jälle tema võit.

See oli juba mitmes kord. Me ei teadnud, mida oma tütrega peale hakata. Psühhiaatri juurde ei julge teda viia, pistavad kolooniasse. On ju selge, et Frida ei käitu normaalselt. Nii kui täiskuu saabub, valguvad silmad verd täis ja muutub kole äkiliseks. Võib lüüa, karjuda, lõhkuda, ronida, murda nõrgema mehe põrandale, nii nagu vanaisa Peetriga juhtus, ning mis kõige hullem - Frida ise ründab koeri. Kartmatult, jõhkralt, otsekoheselt ja tulemustega. Veri ja karvad lendavad, aga koerad ei tee katsetki tüdrukut rünnata. Viskuvad selili käpad taeva poole ja alistuvad nukralt. See Fridat ei peata. Kui ta ühe puudli surnuks hammustas, siis pidasime seda asjade kokkulangemiseks. Puudel on ju nii õbluke. Aga täna  murdis ta maha täiskasvanud lambakoera! Ebainimlik ja uskumatu. Mida teha, ei tea. Kohe üldse ei tea.

Kuid Frida teadis: „Nüüd läheme kahekesi maale. Elama. Sina ja mina, ema ja tütar.“

Nuttes vihmas

Minu seina peal on see maal olnud juba kaua. Kui ta ära võetaks, jääks järele hele ämblikulaipadest ja võrgujäänustest ääristatud nelinurkne laik.

Maal kujutab tütarlast rohelises kleidis, taustaks vana tempi varemed keset pillavat loodust. Sarnaseid on maalitud tuhandeid läbi aegade. Minule on see siiski üks ja ainus, sellesse panin oma hinge ja südame. Oma murdunud südame.

Olime kaks noort inimest, kes soovisid igaveseks kokku jääda. Naljatlevalt teineteisele seda korrates. Oleksin ma vaid teadnud, millise sarkasmiga saatus sellesse suhtub. Kaks aastat Deliat tunda ja tema kõrval olla tundus igavikuna, kuni ta minult võeti. Paadisõit väikesel järvel, romantilise iluaia külastus, mille omanikuna keegi rikas vanatüdruk polnud soovunelmaid tagasi hoidnud. Võtsin taskust visandiploki ja joonistasin Deliat, kes istus vana templit imiteerivate sammaste ees. Milline täiuslik päev! Sõudsime tagasi ja Delia jäi uniseks. Tõstsin ta teisel kaldal murule, tema kehas oli veel soojus, ta magas nagu ingel.

Ulm ja õudus

Ega see mullegi meeldinud, kuid Herbert oli meid reetnud ning seda lihtsalt nii jätta ei saanud. Noogutasime Rauliga üksteisele julgustuseks, tõmbasime kiivrid pähe ja sukeldusime „ulma ja õudusesse“.

Teise reaalsusesse sisenemine on alati ebameeldiv. See ei ole meile loomulik keskkond ning isegi värvika kujutlusvõimega inimestele on seda kõike liiga palju. Unenäomaailm on selle reaalsuse kõrval ikka väga pehme ja inimlik, nii-öelda „lilled ja liblikad“ kogemus. Isegi see, mis unenäomaailmas on õudset, jääb kõvasti alla sellele, mis on „ulmas ja õuduses“ nagu me seda kutsume. Tegemist on täiesti hälbiva metafüüsikaga ning kogu siia kogunenud kogemus on normaalse elu vastandjõud; selle ümberpööratud väärtus. Kui normaalsuses loob keegi armastust, siis siin tekib samaaegselt piinamine. Kui keegi teeb perele süüa, siis siin tekib nälg. Kuid asi on keerulisemgi – kui normaalsuses keegi kedagi piinab, siis siin ei teki armastust; siin muutub see kümme korda jõhkramaks sadismiks; kui siin tekib nälg, siis sööb see seestpoolt sellise kire ja energiaga, et see on normaalse maailma jaoks kujutlematu. Niisiis – siin saab kõik ainult hullemaks minna. Ja meie Rauliga peame siin otsima üles paraja kättemaksu Herbertile meie reetmise eest.

Kiri emale: minu haigus

Tere kallis ema!

Otsustasin Sulle kirjutada ja kõik ära rääkida. Sellest päevast viis aastat tagasi, mil kogu mu elu muutus. Põhjusest, miks ma ei saa sinuga enam kunagi kohtuda. Isast. Ära, palun, teda süüdista, kõik mida isa tegi, tegi ta minu palvel. Ning haigusest, mis on nii haruldane, et ma olen maailmas ainuke omataoline. Kõigest muust ka.

Nõia viimased minutid

Liisa on ravitseja, nii jutustavad inimesed, kes teda vaikses metsamajas oma muredega on külastanud ja alati ka abi saanud. Liisa kuulab nad kenasti ära, mõtleb natuke ja teab kuidas aidata. Kuidas ta alati õige ravimtaime või liigutuse teha oskab, ta oma külastajatele ei räägi. Kuid mina ei läinud Liisa juurde murega, vaid ma tahtsin teda tundma õppida. Temalt õppida.

Kunagi kuu aega tagasi kuulasin öösel raadiost saadet, kus keegi naine rääkis, et igal inimesel on siin maailmas mingi ülesanne ja eesmärk, miks me siia ellu tulnud oleme. Kuid me ei tea seda, sest meile on süsteemi poolt kapuuts pähe tõmmatud, et meid pimeduses hoida. See mõte tundus nii õige. Mulle on alati tundunud, et totter on elada vaid selleks, et iga päev tööl käia ja raha teenida. Rutiinne elu on täpselt see, mida riigivalitsejad ja oligarhid inimestelt ootavad, et nemad võiksid teha omi musti tegusid ja vaikselt pihku itsitada. Jäin saadet kuulama ja sain teada, et tegemist on nõiaga, kelle nimi on siin maailmas Liisa.

Noored leidurid

1

Insener Kukits oli kalal. Kalalkäimine oli talle hea väike hobi, mis aitas muidu nii kasinat toidulauda värskema söögiga varustada. Lisaks sai ta siin tundide viisi keset järve paadis istuda ja oma mõtteid mõlgutada. Parasjagu mõtiskles insener uue kombinaattehase probleemide üle. Ülemus oli talle eesmärgiks teinud vahetada välja keskpumba regulaator, aga pistikud ega üleminekud ei sobinud... Kukitsa peanahk tõmbus suurest mõttetööst kummi ja higiseks. Ta unustas paadi, õnge ning kalad sootuks ja rändas enda vaimusilmas tagasi mürisevasse tsehhi, luges endale pominal ette olemasolevaid juppe ning üritas neid mõttes kombineerida.

Äkitselt tõi tugev õngest läbikäinud nõksakas Kukitsi industriaalsest maastikust tagasi looduse rüppe. Kiirelt haaras ta enda sooniliste, kuid sitkete töömehe käte vahele ootamatu pinge alla sattunud õnge, toetas vilunud liigutusega ühe jala vastu paadiserva ning algas hetilus tema ja kala vahel. Võitlus oli pikk. Oponendid paistsid olevat võrdselt kanged mehed. Viimaks suutis Pervov siiski oma kalamehe kogemuse mängu panna, teha tugeva sujuva rapsaka ning õnge otsa jäänud siplev elukas lendas paati. Kukits haaras väikese kirve ja valmistus havipurakale lajatama, kuid paati potsatanud moodustis pistis ulguma.

Tõeline mees

Pühendusega minule tundmatule luuletajale, kes olevat korra ühes Tartu baaris lõuksa saanud.

„Ta raisk sai! Nägite, kuidas ta sai!“ Murdunud jalaga tool pihus, keksis Lembit põhimõtteliselt tühjal tantsuplatsil ringi. Rahvas, nii palju kui seda oli veel järgi jäänud, piilus hirmunult tooli jalgade vahelt ja kardinate tagant. Tõepoolest, see oli nüüd möödas. Just Lembitu kakerdavate jalgade liikumistrajektoori kõrval vedeles roheline ja nüüdseks juba vormitu mass.

„Jumal-jumal küll.“ Ahastas keegi ja siis oksendas valjuhäälselt. „Ma ei tule enam selle maja lähedalegi! Kuidas nad võivad!“
„Ega siis klubi, Roobert.“ Vastaja ajas end ettevaatlikult laudade vahelt püsti. „See peletis tuli ise. Pauh ja kohal, noh!“
„Üks rumm mulle, üks rumm. Või õlu, hea õlu-õlu,“ leelotas Lembit samal ajal tantsuplatsil ringi. „Kuulge, juua tahaks, mehed!“
Juba kolmaski pea ilmus peidupaigast nähtavale, vaatas ukse kõrvalt laua alt vilks vasakule ja paremale ning ütles: „Oh!“ Jah, tõesti, erakorraline olukord vajas erakorralist sõnastust – see oli viimase kolme aasta jooksul esimene lause Mardilt, kus polnud ühtegi kuradit ega kedagi sees. Olukorras siiski veel pettunud, kadus ta sagris pea uuesti laudlina ja puujalgade vahele.
„See tuli otse läbi seina,“ Kaja tõukas paar tooli ümber, et püsti saada. „Läbi minu! Ja läks ja neelas baarmeni alla!“ Ta oli esimene, kes jalad alla ja mõistliku jutu suhu sai. „Suur, jälk ja roheline, kas nägite? Nagu krokovihmauss. Sarvedega.“ Ettevaatlikult tippis ta sukkis jalgadel üle tantsuplatsi, mööda haisvast lögamäest ja nüüd juba põrandal istuvast ja mörisevast Lembitust. „Ja ongi läinud!“ Ta kummardus sügavamalt baarileti taha. „See ei saa olla. Tühjus!“ Ta toetas mõlemad käed raskelt külmale letile. „Isegi verd pole.“
„Kurat, kas see on siin kõrts või ei ole?“ Lembit oli end uuesti jalgadele ajanud. „Tahaks ükskord jooma hakata.“

Juba päris mitmepäine rahvahulk vaatas mõttelagedalt meest, kes oli neid päästnud, aeglaselt kokkutõmbuvaid peletise jäänuseid ja kohta, kus oli olnud pikk pudelite rivi.
„P**si. Pool baari hammustas peale, raisk, tõbras selline, ma ütlen.“ Mart vedas end püsti ning läks ja tõukas välisukse lahti.
„Tulevad!“ käis läbi ruumi õnnelik ohe.
„Tulevad, raisk!“ Lembit võttis tooli kõvemini pihku. „Mina pole täna tilkagi võtnud! Mina nendega kaasa ei lähe! Teie olete tunnistajaks!“
Avatud uksest kandus koos värske õhuga ruumi politseimasinate valjenev ou-ou.
„Lembit.“ Kaja laveeris pläga plekkide vahel päevakangelase poole. „Lembituke. Sina päästsid meid! Sa tapsid selle, …, selle jäletise! Sina üüksi, paljaste kätega!“
Tütarlaps vankus, haaras mõlema käega enda ümbert kinni ning prantsatas kogu selle jälkuse vahele istuma.
„Mina?“ Lembit pani aeglaselt tooli käest. „Mina tapsin selle?“ Arusaamatuses pööras ta oma pilgu kord nuuksetes vappuvale tütarlapsele, küll lögamäele, mis oli nüüdseks kahanenud keskmise lehma jäänustele vastavaks.
„Oodake. Pidage nüüd kinni! Kas see kõik polnudki siis vaid deliirium?“

Viimane väetamine

iga väike aed
on selle suure põllu
hinge peegeldus

„Basiilikut on kümneid eri sorte, naljakas et nad igal pool ainult ühte ja sedasama pakuvad. Ma olen näinud tumedamate ja heledamate lehtedega ja isegi punakaid. Ainult mitte avalikes söögikohtades.“

„Võibolla see sort kasvab kõige paremini. Või on kõige vastupidavam.“

„Ikkagi, mõni eksklusiivsem restoran võiks ju kasvõi mitut sorti korraga pakkuda,“ jonnis Uther. „Mitte et ma neisse muidugi tihti sattuks aga sama käib ka rosmariini ja salvei kohta.“

Kord nägid ette, et igas lõuna ajal avatud toitlustusettevõttes pidi olema laual saadaval need kolm maitsetaime. Mitte valmis lõigatult ega kuivatatult vaid nii et klient sai ise oma käega lehti murda. See direktiiv oli vanem, kui keegi laudkonna liikmetest mäletas. Potitaimedega varustasid kõiki ettevõtteid kaks suurt rahvusvahelist ketti, kes olid turu omavahel enam-vähem võrdselt ära jaganud, lõpptarbija nende tooteid omavahel ei eristanud.

„Eks hakka ise kasvatama,“ ütles Tomora, üks tüdrukutest.

„Me kõik kasvatame midagi.“