02.10.12

Draakonikütt



Naine avas ukse ja jäi mind hindavalt vaatama. Ta paistis mõtlevat, et mis see veider kolmekümnendates mees, kes hoiab käes Postimeest, teeb tema ukse taga. Nähes ta vaikimist, asusin ise asja kallale.

"Tervist!" laususin naeratades, "Mina olen Jüri Vaht. Kas ma eeldan õigesti, et räägin Viive Lindega?"

"Jah, mina see olen," vastas Viive. Ta paistis segaduses, aga enne kui ta sai võimaluse seda väljendada, jätkasin rääkimist: "Mõned päevad tagasi toimus teil sissemurdmine. Ma sooviks pakkuda teile oma teenuseid, et te saaksite oma vara tagasi. Ning ma võin teile kinnitada, et erinevalt kohalikest võimudest, olen mina võimeline neid tagasi saama. Seda sellepärast, et mul on teadmised ja oskused, mida on väga-väga vähestel." Siin kohas vihjasin muidugi oma Andele. "Ning teie juhtum langeb täpselt minu teadmiste valdkonda."



Kandsin selle pähe kulunud müügilause ette nii soravalt, et naine ei jõudnud ukseavas ühtegi märkust vahele öelda. Lõpuks naine oskas ainult imestusest pärida: "Kuidas te röövimisest teadsite?"

Tõstsin naeratades Postimehe korraks tema näo kõrgusele. "Kas te saaksite lubada mind tuppa, et saaksime mugavamalt rääkida?"

Viive jäi mõttesse. Ta tundus seda sorti inimene, kes on alati olnud väga ettevaatlik, keda ta oma majja laseb. Ega nii suures majas leidus nii mõndagi väärtuslikku, mida saaks tasku pista. Ma olen alati tundunud usaldusväärne, ning ka seekord naine lõpuks juhatas mind naeratades külalistetuppa.

Istusin diivanile ning avasin ajalehe enda ees oleval laual. Avatud kohas oli artikkel Tartus toimunud sissemurdmisest Viive Linde majja, mille käigus varastati maal "Draakon pealinna kohal" ning väga suure väärtusega kalliskivi. Täpsemalt oli kirjeldatud, et Viive Linde keeldus olukorda kommenteerimast, väites, et on juba kõik politseile ära rääkinud. Sisse oli murtud teise korruse aknast, mis viis proua Linde lahkunud mehe tööruumi, kus maal ning šeif asusid. Šeif oli lahti lõhutud ning sealt võeti kalliskivi, mis oli alles paar päeva tagasi Šveitsis asuvast varalaekast Eestisse toodud. Vargad olid kadunud enne kui politsei kohale jõudis. "On mul õigus, et politseinikud olid nii mõnegi asja üle üllatunud, kui sündmuskohta üle vaatasid?"

"Jah," vastas Viive mõtlikult, võttes mu vastas istet.

Nüüd oli aeg ennast veel usaldusväärsemaks muuta: "Need üllatavad kohad olid tõenäoliselt järgnevad. Kuidas nad said teise korruse aknast sisse? Lisaks kuidas nad lõhkusid plastakna nii, et selle tükid lendasid teisele poole tuba välja, nagu oleks sealt suure hooga läbi hüpatud?" Märkasin, et maja eesküljel olid plastaknad. Eeldasin siin kohas, et ka seal tööruumis olid samad aknad. "Ning kolmas küsimus oli, kuidas nad suutsid šeifi justkui lõhki rebida? Ja viimaks imestus, et kui varguse siht oli kalliskivi, siis miks võeti kaasa ka teise maailmasõja aegne maal, kus oli kujutatud lendamas muinasjututegelast pommitamisest põleva Tallinna kohal? Ning mul on kõigile neile küsimusele vastus, aga kui ma seda sulle ütleks, siis sa peaksid mind hulluks, sest selliseid asju ei saa pärismaailmas eksisteerida." Jätsin rääkimise pooleli, sest märkasin, et Viive muutus väga valvsaks mu viimase lause peale. Ja see üllatus polnud ainult sellest, et miks ma peaks hakkama fantastikasse kuuluvatest asjadest vihjama, hoopis midagi muud. "Sa tead midagi! Midagi, mis tundub liiga ebareaalne, et olla tõsi," ütles naisele tõsiselt otsa vaadates.

Viive vaatas toas ringi, püüdes oma mõtteid koguda, ja lõpuks hakkas rääkima, "Mu magamistuba on kohe üle koridori töötoast. Ma politseile ei rääkinud sellest, sest arvasin, et lihtsalt unise peaga kujutasin seda ette. Ning nad oleks mind hulluks pidanud. See oli täpselt mul mõttes, et kui ma seda räägiks neile, nad peaksid mind hulluks."

"Mulle võid julgelt rääkida," julgustasin, "ma olen näinud asju, mida paljud ei suudaks, isegi ei tahaks, uskuda. Ükskõik, mida sa nägid või kuulsid, ei suuda see mind üllatada."

Viive noogutas mulle ning jätkas: "Tööruumi uks oli avakil, ning ma tänavalaternate valguses nägin kuidas maal hõljus seinalt maha nagu keegi tõstaks selle naeltelt ära. Aga toas polnud mitte hingegi! Siis miski rebis selle raami tükkideks, kukutas kõik ülearused osad maha, peale klaasi tagant välja võetud maali ning rullis maali kokku." Naine jäi mõtlikuks. Ta oli märganud minu üllatust, kui kuulsin maali kokku rullimisest. Ma tõesti polnud teadlik, et nad oleks võimelised nii tegema. Tegelikult juba see, et nad üldse maali ka võtsid oli mind kergelt üllatanud. Naine hakkas end kaitsma, "ma ütlesin, et te peate.."

"Ei ole midagi, nähtamatus ainult tõestab, et see juhtum on täpselt minu eriala jaoks. Võid jätkata." püüdsin naist rahustada enne kui ta kaotab julguse juhtunust rääkida.

Vaadates mind kõhklevalt jätkas Viive rääkimist: "Enam polegi midagi juurde rääkida, siis liikus kokku keeratud maal aknast välja, nagu keegi oleks seda käes hoidnud. Ning viis minutit hiljem jõudis G4S patrull kohale."

"Kas teemant oli ka kuskil näha?" püüdsin juhtumist täpsemat pilti saada.

"Ei. Kui maal minema läinud oli, siis ma läksin sinna tuppa ja teemant oli juba kadunud."

"Hmm," jäin mõttesse. Kas tõesti neid oli kaks? "Ma tean, kes siia sisse murdsid ja ära muretse, sul pole vaja enam midagi karta. Siit on juba võetud, mida taheti, ning tagasi enam ei tulda. Ma arvan, et parem oleks, kui ma ei püüaks seletada, kes või mis siia sisse tungis. Vaid annan oma lubaduse su vara sulle tagastada. Ainuke asi, mis veel vajab läbirääkimist on mu tasu." Julgesin tasu kallale asuda, sest teadsin, et ma suudan jätta inimestele mulje, et mind saab usaldada ja mulle saab ka alati loota. Ning olin kindel, et naine ei vaja lisaveenmist, et nõustuda sellega, et ma toon talle tema teemanti tagasi.

"Tasu?" imestad naine kiire teema vahetuse üle.

"Jah, kuna ma tagastan enamasti väga kalleid asju, siis on mu palgatšekk päris kopsakas, aga ma seekord paluks tasuks midagi muud: maali "Draakon pealinna kohal". Selle turuväärtus on suhteliselt väike, aga kui sel on sulle suur familiaarne väärtus, siis olen nõus peale maksma. Ma olen omamoodi maalide koguja, ning see maal oleks täiuslik mu kogusse."

Viive paistis hetke mõtlevat, kuid õnneks ta ei hoidnud maali nii südamelähedal kui teemanti, mis oli sadu kordi rohkem väärt kui see maal. Vähemalt naise arvates. Kui sai tasus kokku leppitud, lubasin ühendust võtta, kui asjad tagasi saan. Lahkudes jäi naine mind natukeseks ukse pealt vaatama, enne kui tuppa tagasi läks. Ta mõtles, et kuigi mehe jutt oli väga imelik, tundis ta, et just see Jüri oli õige inimene kellele loota. Ta lihtsalt sisemas teadis seda. Teiseks tuli talle meelde üks ebakõla selle mehe jutus. Politseikud polnud imestanud, miks šeif oli nii imelikult lahti rebitud, nagu Jüri oli rääkinud. Nad teadsid täpselt rääkida, et šeif oli avatud täpsete lõhkelaengutega õigete kohtade pihta.

Viive juurest lahkudes võtsin suuna kesklinna poole ja valisin telefonis Siim Smirnovi numbri.

"Tere, Georgie!" hüüdis Siimu hääl telefonist, "Sa jälle leidnud võimaluse kodumaa pinnale astuda? Ma just mõtlesin, et peaks sinuga ühendust võtma."

"Hei, eile öösel saabusin Tallinna. Sa tahtsid mulle teada anda teemandi vargusest?" asusin kohe asja kallale.

"Just! Ning sa vist sellepärast helistasidki, et sellest teemandist rääkida." küsis Siim, mõistes kõne põhjust.

"Jah, tulin just Linde poolt."

"Juba jõudsid tema poole?" imestas Siim.

"Hommikul lugesin lehest uudist, siis ostsin esimese bussipileti Tartu. Kolm tundi hiljem olin kohal," võtsin kiirelt oma hommiku tegevused kokku.

"Ning kuna sa mulle helistasid, siis kas tõesti gargoil?"

"Jah, tõenäoliselt isegi kaks ja see pole veel kõige veidram." vastasin.

"See on tõesti üllatav," väitis Siim elevil, "Tartus pole kunagi gargoile olnud. Tallinnas muidugi peaks mõni olema, ning ma ei väsi kordamist, et mul oleks ülihea meel, kui sa kunagi neile oma pilgu peale viskaks ja täpselt ära märgid kus ja kui palju. Muidugi kui teemant toodi paar päeva tagasi Tallinna lennujaama, siis mõned neist võisid haisu ninna saada ning jälitasid seda Tartu ja kui pidasid heaks võimalust kasutada, siis läksid ja näppasid selle ära. Boonusena võtsid maali." Olin harjunud, et kui Siim draakonitest räägib, siis tal on kombeks hoogu sattuda. Pealegi oli Siim teemaga rohkem kursis. Seetõttu kuulasin kannatlikult kuni tema arutlemisekäik otsani jõudis. "Maalist rääkides," jätkas Siim rääkimist," mainisid talle juba, et sa oleks maalist huvitatud? Kui see on tõesti  s e e  "Draakon pealinna kohal", siis see oleks hindamatu. Aa jah, sa ütlesid, et midagi oli veel veidramat?"

Ükskõik, kui kaugele ta jutustades teemast liikuda suudab, on Siimul alati olnud oskus lõpuks teema juurde tagasi jõuda. "Jah, ütlesin. Ning kui mul õnnestub teemant tagastada, siis tasuks saan maali endale. Hea, et ta ei tea kui väärtuslik see tegelikult on," vastasin naerdes, "ning see imelik asi on seotud gargoiliga, kes maali haaras. Ta võttis maali raami seest välja ja keeras selle rulli. Linde nägi seda pealt - muidugi gargoil oli tema jaoks nähtamatu."

"See on tõesti veider käitumine, aga samas gargoilid on tuntud oma osavate käppade poolest, et võib olla pole see midagi, mille pärast muretsema peaks," püüdis Siim mind rahustada, kuigi häirima jäi selline käitumine ikkagi. Ma ise polnud ühtegi sellist tarkust gargoilide juures märganud.

"Tegelikult ma helistasin, lootes kuulda, kus kandis Tartus gargoilid pesitsevad," kurtsin oma muret, "Kurat, äkki nad haarasid teemanti ja asusid tagasi Tallinna poole liikuma?"

"Vaevalt. Gargoilidel ei meeldi linnast väljas olla ja erinevate linnade vahel liikuda, isegi kui see on tühine kakssada kilomeetrit. Nad ei pruugi isegi Tallinnast pärit olla, kui see teemant just eriti võimsalt ei kiirganud, et neid Tallinnast veel väiksemasse linna meelitada. Vabalt võib olla, et Tartus juba oli mõni olemas ja siiani polnud mul ühtegi jälge õnnestunud neist avastada, sa pole saanud oma abistavaid meeli isegi Tallinnas appi tuua. Sa vist lootsid otsimise perimeetrit vähendada? Aga jah, kahjuks ma ei saa sind selles aidata. Aga ma saan sind sellega aidata, et kiirendan su otsimist. Ma tunnen Tartut läbi ja lõhki, peale tööpäeva saaksime mu autoga linna läbi kammida. Ning omakasu on, et ma hea meelega tahaks näha oma silmaga draakonikütti tegutsemas."

"Ma ei usu, et see oleks hea idee. Nurka surutult võivad nad väga ohtlikud olla," hakkasin ideele vastu, kuigi autoga liikumine teeks mu elu tõesti kergemaks, "Kuidas ma hiljem kiirabile seletan, kust pärinevad suured sügavad lõiked su kehal?"

Ta mõistis mu kartusi, aga ei andnud alla: "Ära unusta, kes meist draakoneid paremini tunneb. Ma tean, milleks nad võimelised on!"

"Teooria pole sama mis praktika."

"Ja just sellepärast ma kaasa tulengi. Sa ei võta mult seda ainulaadset võimalust natuke praktikat saada. Siiani on ainuke draakon, keda ma näinud olen, Suur Roheline." Ta pidas silmast Sangaste metsas pesitsevat Euroopa Draakonit, kellele ma sellise hüüdnime pannud olin. " Ning nüüd on mul võimalus olla gargoili lähedal isegi kui ta ei taha end mulle näidata. Tule mu töö juurest läbi, ma annan sulle oma korteri võtmed, võid seal olla kuni ma töölt pääsen, siis lähme teemandijahile," lõpetas Siim sellel teemal arutlemise. Mul ei jäänud muud üle kui nõustuda.

Õhtul asusime Tartut kammima. Siim juhatas kõige pealt tõenäolisematesse kohtadesse, kuhu gargoilid võivad leida meeldiva elukoha. Kõik linnaosad, kus leidus suuremas koguses paneelmaju said läbi sõidetud, kuid asjata. Lootsin kuskil tunda draakoni lähedust, aga Betooni tänaval tundsin hoopis, et eemal ladude juures on midagi valesti. Lähenedes ladudele tundsin kindlalt, millisest laost seda halba kiirgas. See tunne polnud nagu mingi ülim kurjus, aga see oli lähedane sellele. Mul oli võimatu eirata seda tunnet, et seal on miski, mis ei tohiks seal olla ning millest peaks kõik eemale hoida. Hoolimata sellele tundsin tõmmet sinna. Mis iganes seal oli, ma pidin sinna minema ja andma endas parima, et see koht enam ei kiirgaks seda halba õhkkonda. See tunne polnud mulle uus, sest olin varem ka sattunud kohtadesse, mis õhkasid sama halba. Aga ükski polnud kiiranud veel nii tugevasti.

Siimul seda annet polnud. "Kurat, halvad uudised! Seal laos on Vale." Viipasin käega millisest hoonest jutt käib.

"Vale? Sa mõtled ümbruskonna vale õhkamine? See mida draakonid ning ka need, kel on anne, tunnevad?" küsis Siim retooriliselt, rohkem eesmärgiga meenutada teadmisi Valest," See on ju hea! Sest see meelitab draakoneid ligi ning ma võin kihla vedada, et sealt me need gargoilid leiame!"

"Jah, nad on tõenäoliselt seal. Aga mu viimasest kokkupuutest kohaga, mis Valest õhkas, oli tegemist külaga, kus oli hullunud Lõuna-Ameerika Džungli-Draakon, kes ründas igaühte kes talle ette jäi. Ma lonkasin paar kuud peale temaga kohtumist."

"Noh, džungli-draakon on üks asi, meil on tegemist kõigest gargoilidega."

Lao ukse ees oli kaubik ja uhkem sõiduauto. Kaubiku kõrval seisis suitsetav ülikonnas mees. "Pargime auto eemale, ning püüame ligi hiilida. Et inimeste tähelepanust hoiduda."

Paar sada meetrit laost eemal ta keeras auto kõrval olevasse parklasse, mis jäi teiste majade varju. "Arvad, et selle lao ees olevate autode tõttu võib ka inimesi läheduses olla?"

"Seal kaubiku kõrval passis üks mees."

Asusime jala laos suunas liikuma. "Kahjuks on mul ainult üks püstol kaasas," asusin Siimu plaaniga kurssi viima," ning kui ma selle sulle annaks, siis sest poleks suurt kasu, kui sa nagunii oma sihtmärki ei näeks. Muidugi loodame, et asi ei lähe sinnani. Lähme otsime selle gargoili või gargoilid sealt loast üles, ning püüame teemanti vahetada selle võlts teemanti vastu." Näitasin talle tehisteemanti, mille olin Tallinna korterist kaasa võtnud Tartu tulles. See oli klassikaline kauplemise nipp: draakonid ei teinud vahet võlts ja päris teemantil. Peamine, et ta välja nägi nagu õige asi. Nad ei hoolinud ka sellest, et võltsteemanti lähedust nad ei suuda tunnetada. "Aga me peame olema valmis ka kõige hullemaks."

Liikusime laole lähemale, kuni meil oli hea vaade sellele. "Kuna seal ees passib mingi mees, siis on tõenäoline, et sees võib ka mõni olla."

"Kus sa seda meest näed?"

Näitasin käega kaubiku poole. "Näe, seal kaubiku kõrval suitsetab. Kuidas sa teda näha ei saa? See ülikonnas mees seal."

Siim vastas murelikult, "seal pole kedagi."

Jäin teda segaduses vaatama. Kas inimesed saavad ka nähtamatud olla? "Kohe saame näha." Võtsin taskust mobiili ja vaatasin läbi kaamera lao suunas. Seal polnud kedagi. Vaadates telefonist mööda, nägin selgelt suitsetavat meest. "Kas sa tead midagi inimeste nähtamatuks muutmisest?"

"Päriselt? Sa ei püüa mind praegu haneks tõmmata? Päriselt ka on seal lao ees nähtamatu inimene, keda ainult Andega inimesed näevad?"

"Jah," vastasin lao poole vaadates.

"Hmm, ma olen lugenud, et kui draakonid on võimelised andma inimestele nende nägemise ja mõistmise ande, siis äkki on nad võimelised andma ka nähtamatuse annet? Ning ka see, et kui keegi esivanematest oli õnnistatud draakonite poolt, siis harva mõni tulevastest põlvedest võib geenidega selle ande pärida. Nagu näiteks sinu puhul. Selle kohta leidub teooriaid, et äkki geenitehnoloogiaga on võimalik nähtamatust esile kutsuda, kui kehas on juba õiged geenid olemas. Vähemalt teoorias. Aga ühtegi nähtamatuse juhtumit pole dokumenteeritud."

Aga suuremat märki selles, et varastatud teemant ja maal asuvad siin, on raske leida. "Paistab, et gargoili me täna ei näe, aga hoolimata sellest ma lubasin teemanti üles leida ja tagastada, ning ma usun, et leitud ta meil on."

"Sa tahad ikkagi sinna minna ja proovida teemanti tagasi saada?"

"Jah, ma lubasin seda teha, ning kas sa ei tahaks teada, kes need tüübid olla võivad?"

"Sul pole aimugi, kui väga ma teada seda tahaks. Ma ikkagi olen oma silmaga nägemas (või noh, mitte-nägemas) asju, millest pole üheski raamatus juttu olnud."

"Püüame laole ligi pääseda ilma, et meid nähtaks. Lähedalt saame parema ülevaate olukorrast. Peame olema ettevaatlikumad, sest inimesed on draakonitest rohkem ettaarvamatud.

Hoidudes selle mehe nägemise ulatusest, liikusime laole lähemale. Nii hakkasime jõudma hooneni külje pealt, kui vale õhkkond hakkas järsku tugevamalt tundma andma endast. "Midagi on valesti," ütlesin kiirustades lao akendeni.

Ladu oli seest avar. Seal olid laiali mõned üksikud kastid, mis võisid olla seal juba tükk aega. Väljas pool oma elementi oli seal kaks asja. Puur lao ukse juures nurgas, ning laud keset ladu. Lisaks oli laua ümber viis meest, kõik ülikondades. Ning nüüd ma nägin oma silmaga, mis seda valet kiirgab. See oli laua peal olev teemant, mille ma olin lubanud Viivele tagastada. Need mehed tegid selle teemandiga midagi.

"Vale tuleb teemandist," ütlesin Siimule, kes mu kõrvale oli jõudnud.

"Imeilus," lausus ta hämmastunult.

"Teemant?" püüdsin selgust saada, kuid ta ei paistnud mind kuulavalt.

Ta ütles oma mõtetes olles, "gargoil."

Näitasin puuri suunas. "Gargoil on seal."

"Ma tean. Gargoil on imeilus. Ma näen teda."

Võtsin taskust telefoni ja vaatasin jälle läbi kaamera. Laos oli viis meest, vähemalt nemad polnud nähtamatud, ning puuris oli paanitsev kahe meetri kõrgune kidarlikult kõhn olend, kes meenutas tagajalgadel seisvat sisalikku. Tal oli lühike saba, mis ulatus ainult poolenisti maani. Selja peal oli lisaks kaks väikest tiiba, mis polnud lendamiseks loodud. Ning ta koon ei ulatunud näost kaugele.

Draakon ei ole nähtamatu ja inimene on, püüdsin fakte korrates neid usutavamaks teha. "Mis asi siin küll toimub?" ütlesin enda ette.

"Ma ei tea," vastas Siim, "Mis plaan siis on?"

"Las ma mõtlen."

Aga ma ei jõudnud kaugele mõtlemisega, sest mehed laua ümber jõudsid oma tegemistega ühele poole. Teemandist tõusis välja must suitsu sammas.

Gargoil hakkas puuris veel rohkem rahmeldama. Ka mind tundsin seda ohtu. Vale seal laos hakkas tugevamalt tundma andma. Ma ei suutnud viia peast mõtet, et seal on midagi väga halba ja ma pean andma endast parima, et see seal korda seada. Ma pidin päästma asuma.

"Ma pean kaitsma minema, selle vastu võitlema," ütlesin Siimule, kui asusin lao ukse poole jooksma. Kui ma jooksmise ajal lao akendest sisse vaatasin, nägin kuidas must suits oli juba peaaegu pool ladu endasse matnud.

"Keda kaitsma? Ja mille eest? Mis seal toimuma hakkas?" hüüdis Siim mulle järgi. Kui ma vaid teaksin keda ma kaitsma pean ja kelle vastu ma võitlema lähen. Aga ma teadsin, et ma ei suuda seda tegemata jätta.

Kaubiku kõrval olev mees ehmus, kui ma tormasin ümber nurga. Aga ta polnud valmis rünnakuks, sest pidas end nähtamatuks. Oma kogemustest draakonitega olin harjunud jätma muljet nagu ma ei näeks seda, mis on otse mu silme all. Jõudes meheni oli ta üllatunud, kui ma ootamatult talle rusikaga virutasin. Mees lendas pikali ning mina tema peale. Võtsin talt relva ja kiire kompimisega kontrollisin, ega tal põues ega mujal teist varuks pole.
Kui ma end püsti ajasin jõudis ka Siim ümber nurga.. Ta jäi maas lamavat meest vaatama. Nii, et ta polegi enam nähtamatu. Viskasin saadud püstoli Siimule.

"Valva teda, ma pean lattu minema."

Siim püüdis protesteerida, et mida tema relvadest teab, aga võttis mehe siiski sihikule.

Lao ust avades oli kogu ladu mustusest tuhm, kuskilt kaugemalt kõlasid mehe karjed ja teised karjusid inglise keeles küsimusi, et arusaada, mis toimub. Ainult gargoil avastas mind sisenemas. Ta jäi mind mõtlikult vaatama ja lõpuks ütles ragiseval häälel vigases vanas saksa keeles, "aita mina. me selle hävitama." Paistab, et ma pole ainuke, kes seda halva õhkkonna parandamise vajadust tunneb.
Läksin ta puuri juurde, sest mul polnud aimugi, mis see must suits oli, ning temal võis olla parem arusaam sellest. Avasin puuri, ta vaatas mulle korra tänulikult otsa ja lausus midagi, mis võis olla "lähme", kui tormas puurist välja musta suitsu.

Must suits hakkas taanduma, ning ma nägin nelja segaduses meest, kes hoidsid relvi käes ja vaatasin segaduses ringi. Viies mees tõusis harjumatult koperdades püsti, ning gargoil jooksis otse tema suunas. Tosin meetrit enne meest ta hüppas ründama, taga jalad ees, et saagi peale maanduda. Mees haaras ehmunult ta jalgadest kinni ja sujuva keerutusega suunas ta hoo seina poole, kuhu gargoil selg ees tugeva matsuga maandus.

"Kuidas sa seda tegid" imestas tema kõrvale astunud üks relvaga vehkivatest meestest. Mees ehmunult haaras ta kõrist kinni ja tõstis ta õhku. Oli kuulda karjatuse algust, kui rippuva mehe kogu keha lõdvaks muutus. "Mida kuradit!" hüüdis teine mees.

Tugev mees paistis korraks arupidavat ning lasi käe otsas rippuval laibal maha kukkuda. "Mis te vahite, tapke see kuradi draakon!" hüüdis ta lõpuks alles jäänud kolmele mehele, "Ning ka see seal!" Ta suunas oma käe minu peale, keegi teistest polnud mind veel märganud. Teised võtsid käske kuulda ja suunasid oma relvad draakonile ja ainult korraks keerasid pilgu minule. Nad pidasid teda ohtlikumaks, ning tõenäoliselt tegid õige otsuse. Nüüd kui mehed teda tulistama hakkasid, sööstis gargoil nende suunas. Ühe suure hüppega oli ta ühel mehel otsas, kes kisas valust, kui teravad küünised temast tükke välja kiskusid. Vägivaldse draakoni nägemine pole kunagi ilus vaatepilt. Sealt mehe pealt ta kaugemale enam ei jõudnud, sest teised kaks meest tulistasid kogu jõust tema suunas.

Draakoni veri pritsis igal hetkel, kui järjekordne kuul tema kehasse tungis, ning lõpuks ta vajus mehe otsast maha. Näha oli paari viimast hingetõmmet enne kui ta liikumatult lamama jäi. Siis hakkas gargoili keha ilmutama heledad valgust, ning ta haihtus ja koos temaga kadus ka hele valgus. Aga selle juhtumine oli teada olev fakt, ning ma märkasin, et ka teised mehed polnud sellest üllatunud. Nad jäid ringi vaatama ja ei suutnud otsustada, mida minuga ette võtta, kui neile uut käsku polnud antud.

Ma olin nende juhi täitsa ära unustanud. Keerasin end hirmust ringi, et saada kogu ümbrusest ülevaadet ning nägin teda paari sammu kaugusel minu poole liikumas. Sihtisin relva tema suunas ja, kui ta ei paistnud sellest välja tegevat, lasin ühe lasu ta rindkerre. Ta ei teinud sellest välja ning astus minuni. Haaras ühe käega mu käest kinni, mis hoidis relva ning teisega kõrist. Jalad ei puudutanud enam maad ja tundsin, kuidas mul oli järjest raskem hingata. Ma ei saanud muud teha, kui vaadata sellele mehele näkku. Ta silmamunad olid üleni mustad, ning sellega ei tundnud ta nägu enam kuidagi inimlik. Lisaks kogu ta keha kiirgas valest ning ma ei suutnud muud mõelda, kui et ta ei tohiks siin olla, ta ei kuulu siia.

Ta vaatas mulle on hirmutavate silmadega otsa ning rääkis oma kogeleva häälega nagu ta otsiks õigeid sõnu oma mõtte edastamiseks, "Draakonite aeg on lõppemas. Ma olen vabanemas ning seekord teil ei õnnestu mind vangistada. Kui olen teiega lõpetanud, siis ei kaitse teie armast elu enam mitte keegi! Kättemaksu aeg on saabumas ja see seal oli esimene, kes seda tunda sai, ning sina oled järgmine!" Ta pigistas oma kätt, mis mu kõrist kinni hoidis, ning ma tundsin meelemärkust lahkumas.

Siis kõlas lask.

Nägin poolkinnistest silmadest, kuidas mind hoidnud mehe peast pritsis verd välja. Ta keeras pea lasu suunas, ning sealt tuli veel korduvaid laske, kuni käsi mu kõri ümbert järgi andis.

Järgmisel hetkel avastasin end põrandalt, Siim mu kohal kontrollimas, kas olen veel elus. Ütlesin talle kähisevalt, "kaks meest relvadega veel elus."

Siim vaatas ringi, kuid kellestki polnud enam mingit märku. "Nad on jalga lasknud. Gargoil?"

"Surnud. Mees väljas?"

"Kurat" lausus Siim ja jooksis ukse juurde. "Nähtamatu või läinud, või mõlemat."

Ajasin end püsti, hõõrudes oma kurku. Vähemalt see vale tunne on kadunud. Ning olenemata valutavast kurgust, oli päris hea olla, sest koos selle vastiku õhkkonnaga on ka kadunud see rahutus, et ma pean selle olukorra parandama.

Mehed tormasid nii kiiresti minema, et olid teemanti lauale unustanud. Samas see enam ei kiirganud Valet, ning ju nad ei vajanud enam seda. Võtsin laualt teemanti ja teatasin Siimule, et saime siit mida tahtsime. Lisaks võib karta, et mehed tulevad tagasi suurema armeega. Parem on siit ruttu lahkuda.

"Maali pole kuskil näha?" küsis Siim.

"Laua peal seda polnud."
Laost välja minnes küsisin, "Mustad suitsud ning ülitugevad ja vastupidavad mehed ütlevad sulle midagi?"

"Esimest korda näen midagi sellist, kuskil raamatus ka pole ridagi olnud."

"Aga kellegi vangistamisest?"

"Ma kuulsin jah, mis ta rääkis. Kui kõik vaikseks jäi laos ning peale viimast lasku mingi mees ähvardavalt rääkima hakkas, siis ma enam ei suutnud väljas olla ja pidin ka vaatama, kuidas ma sees abiks saan olla. Aga ma pole midagi sellest kuulnud. Muidugi ma pean raamatutes natuke kaevama."

Kõndisime lao juurest eemale kui Siim hüüdis, "maal võib autos olla!" Ta läks kiire sörgiga tagasi sõiduauto juurde ja istus juhiistmele. Natuke hiljem tuli võidukalt välja ja sörkis tagasi minu juurde. "Sa ei arva iial ära, kes selle maali peal on," lausus ta keerates maali rullist lahti.

Maalil oli joonistatud Tallinna vanalinn, millest tõusid leegid ja suitsusambad, ning selle kohal ei lennanud keegi muu, kui meie ühine sõber Suur Roheline.

"Paistab, et meil on talle väike kink, kui me talle järgmine kord külla lähme," laususin muiates.

"Jah," lausus Siim. "Kuule, kas su praktika on alati selline?"

"Ei, siin toimus nii palju asju, mida ka mina polnud enne näinud," vastasin murelikult. Aga vähemalt saime kätte kõik, mille järgi me olime tulnud. Nüüd on vaja teemant ainult Viivele tagastada. Vale oli sellest kadunud ning gargoile jätkuvalt Tartus ei ole. Järelikult pole tal ka vaja enam ebaloomulikke vargusi karta. Hoolimata sellest tundsin, et olen oma nina toppinud millessegi, millest oleks parem eemale hoida olnud. Ning samas teadsin, et kes iganes mis iganes vangist vabanemas on, ma pean olema valmis teda takistama. Ma ei suudaks sellest keelduda.

19 kommentaari:

  1. Postitan kohe alguses ära peamise asja, mis mulle ei meeldi selle loo juures. See on see, et kui kaks päeva hiljem teemant ikka veel Tartus oli. Ning, miks nad nägid vaeva gargoili toomisega Tartu, mitte ei liikunud teemantiga pealinna.. Samas eks seda saab hiljem seletada mingite põhjustega, näiteks nad ei tahtnud seda kauem kaasas tassida kui vaja, ning rituaal võttis paar päeva aega.. aga lihtsalt hetkel lühijutu vaates see häiris mind.

    VastaKustuta
  2. Ui-vai lauseehituse & komapuudulikkuse kombinatsioon . . .

    Inglise 'gargoyle' on eestikeelse arhitektuuriterminina 'veesüliti' (mhmh, 'appi, meid ryndavad vihmaveerennid!' ei kõla yldse veenvalt;) ) & RPG-ringkonna slängis 'kär(r)kolla'. 'Gargoil' ta igatahes ei ole.

    Okei, mytoloogiliste elajate nimede väänamisest saan veel aru -- aga mida peradi kurset tähendab 'suur familiaarne väärtus'? Suur pealetykkivalt sõbralik väärtus? (Vt http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=familiaarne&F=M .)

    Eeltoodud emakeelelistel põhjustel lõpuni lugeda ei suutnud, vabandan.

    VastaKustuta
  3. Miks peab loo peategelane olema „mina”? Mitte ainult siin vaid Laboris üldisemalt.

    VastaKustuta
  4. Aga mis "minal" viga on? Miks mitte "mina"? "Sina" pidi väga raske kirjutada olema, kuigi ka seda võiks Laboris katseklaasi panna. Enda kogemusest ütlen, et "mina" on vahel lihtsam kirjutada kui "tema". Vaatenurka on ka kergem meeles pidada, et mida võiks tegelane ümbrusest üldse teada jms.

    VastaKustuta
  5. Lugu oli ju täitsa vahva aga oleks tahtnud ka rohkem kirjeldusi. Milline nägi välja Viive, milline oli "mina", millised nägid rohkem välja need paigad.

    Ja siis see lõpumadin. Kõiki neid mehi nimetatigi loos meesteks. See mees ja too mees - päris segane. Rohkem isikupära ka kõrvaltegelastele ei teeks paha.

    VastaKustuta
  6. Mõistatus oli tore, natukene etteaimatav, aga täiesti lootusetult kirja pandud ja tegelastest ei saanud üldse sotti. Samas, kui sa nüüd kuhjade viisi krimkasid ja ulmekrimkasid loed, siis saab asja.

    VastaKustuta
  7. Mina arvan, et mina-vormis on alati raskem kirjutada, sest tuleb ühe tegelase mõttemaailma täielikult sisse elada, samal ajal kui teisi saab kirjeldada ainult läbi tema tajude. Topeltkeeruline. Mõnikord on see põhjendatud ja vaeva väärt, et luua meeleolu.
    Antud lugu oleks minajutustusena pidanud algama sealtkohast, kus see algas Jüri Vahtu jaoks, ehk ajaleheartikli märkamisest. Samuti oleks pidanud kasvõi poole lausega mainima, millega ta tegeles telefonivestlusest luureretkeni.

    Teine raske küsimus minu jaoks on alati, mida anda edasi otse, sõnasõnalise dialoogina ja mida lihtsalt kirjeldada lühidalt. Kas peaks ära tooma viisakusvormelite vahetamise või võib neid ainult markeerida ja kohe asja juurde asuda? Usun, et teretused on olulised, kui nad ütlevad ka midagi nende lausuja kohta, muidu mitte.
    Antud juhul esimene vestlus Viivega ei olnud minu jaoks usutav, sest äsjased kuriteo ohvrid ei kipu harilikult võõraid usaldama. Mõelda välja tekst, mille peale sellises stseenis külaline tuppa pääseks – minu jaoks oleks see liiga suur väljakutse, parem ei üritakski, selle asemel lihtsalt mainiksin, et“ ajasin 20 minutit mesijuttu enne kui tädi lobisema hakkas“.

    „Gargoili“ puhul ma nii kriitiline ei oleks, mingi eriala spetsilistid kasutavad tihti jaburat slängi, mis otsetõlkes mõttetus. Pigem kriipis „Vale“ – ka selle asemel oleks võinud mõni seosetu võõrsõna olla. Tegelikult, neid „ainult draakonikuttide“ termineid võinuks rohkemgi olla, kunstilise garneeringuna. Inimesed kellel on mingi eriline anne, ei nimeta seda tavaliselt „andeks“ vaid kasutavad ainult kitsale ringile tuttavat erilist sõnaväärakat (mõelgem siinkohal erinevatele subkultuuridele).

    Ärge saage minust valesti aru, mulle väga meeldis see maalil kujutatud stseen ja ka tegevteenistuses draakonkütt täna ja siin, see on näritav porgand.

    VastaKustuta
  8. Kritiseerimised on solvumata vastu võetud, sest eks nad vasta tõele. Et võite samas vaimus jätkata ja kus vaja, seal suurema malakaga virutada. Siis on lootust, et ühel päeval tuleb asi palju paremini välja. Lisaks loodan, et tulevikus parandan antud loo ka loetavamaks, sest ma olen ikka ülimalt vaimustanud sellest loodud universumist(nähtamatud draakonid ja müstiline paha "asi", mis tahab kogu elu maal hävitada. Lisaks peab ju ilusa jutu valmis meisterdama, kui tahan kogu seda universumit teistele tutvustada ilma, et lihtsalt öelda: "vaadake, mul selline idee, kus on... ja nad on loodud ... poolt, selleks et ..... . Peategelane on ka Andega, mis tähendab, et ta on .... . Ning kogu jutu lõpus on draakonite aeg lõppenud ja enam ei lenda/jookse nähtamatuid hiidsisalikke ringi aga nagu ma enne rääkisin, siis tegelikult .... .")

    Lühidalt: kõiki nõuandeid ja ui-vaisid on kuulda võetud ja edaspidi püüan neid probleeme vältida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siis ma täpsustan oma kommentaari veel nii palju, et
      - palju dialooge on tegelikult okei, eriti krimkas
      - aga need dialoogid võiksid karakterierisusi kuidagi rõhutada.

      Praegu tundub, nagu kõik tegelased oleks üks inimene erinevate nimedega, poole pealt vaadates näiteks ei saa aru, kes on kes. Samas, suvalisest kohast lahti tehes saad küll aru, kas kõneleb Nero Wolfe või Archie Goodwin :)

      Kustuta
  9. Mhjah. Siin saaks vist avadialoogi kärpida küll, kuid mõnikord tuleks juttu venitada kasvõi seepärast, et see on tegelase või jutu jaoks ülioluline.
    No näiteks üldse dialoogita:
    Sain Mari kätte labori uksel. Paariminutilise süüdimatu loba saatel jõudsime Johni kirjutuslauani, kust Mari ulatas mulle halli konteineri. Vaatasin Marile silma ja nägin, et John oli usaldanud vaid mulle, mis oli kuubiku topeltpõhja vahel.
    Või
    Nagu möödaminnes jalutasin laborisse. Uksel kohtasin Mari, nagu olime telefonis kokku leppinud ning naeratuste ning mõtetu loba saatel andis ta mulle Johni laualt halli metalllaeka eelmise aasta eksperimentide märkmetega. Ma naeratasin. Tühised paberid ja kuus klaaskolbi karbi topeltpõhjas. Ma olen nüüd maailma elu ja surm.
    Või
    "Tere Mari!" Labori piimklaasist ukse foonil seisis noor naine, pilk otse minule suunatud. "Kurb lugu Johniga. Kuidas võis küll temaga nii minna?" Pöörasin pilgu maha. Ma ei olnud kindel, kas mu silmadest on minu tõelisi mõtteid lugeda või ei. Ma ei saanud sellega riskida.
    "Oh, vana asi. Kõik uurimised juba ammu lõpetatud ja ega ta siin nii armastatud polnud ka. Tark aga õel. Tead ju omast käest."
    Vaatasin, kuidas ta magnetkaardiga klaasukse avas ning kõrvale astus: "külalised ees." Ta pilgutas mulle selle juures kelmikalt silma. "Ja nüüd tolle tolmuse laua juurde, kus ootab sind sinu aare."
    Võpatasin. "Kas ta teab midagi? Teab, mis on kuubiku topeltpõhjas?" Pigistasin taskus mind juba korra aidanud nöörijuppi.
    "Ettevaatlikumalt!" Keegi noor laborant, kelle tooli olin ma riivanud, vaatas mind tigedalt. "Kas te olete esimest korda elus laboris või?"
    Mühatasin tigetsevale noormehele ja seljataga kihistavale Marile ja rühkisin edasi. "Neid on siin kaks, neid on kägistamiseks liiga palju. Ma pean lootma."sisendasin endale.
    "Ei, tule siitpoolt. Paul pikutab seal laua taga. Tal on jälle radikuliit, vaene poiss." Mari müksas sõnade selgituseks mind veel paremast õlast. "Vot-vot ja nüüd otse sirget mööda Johni tolmuväljani."
    Jah. Siinsee oli. Seisin nii tuttava laua kõrval ning vaatasin, kuidas Mari võtab Johni taksi Bennu pildi kõrvalt ilmetu konteineri ja ulatab selle mulle.
    Tõstan pilgu tema kannikesesinistesse silmadesse ja näen seal asjalikkust, veidi kelmikust ja hästi vähe väsimust. Ei varjugi teadmisest, mis saatus maailma ootab, ei kättemaksu kõige eest, kuid ka mitte armastust, mis seal kunagi minu jaoks hõõgus.
    "Aitäh Mari. Olen nüüd oma märkmed kätte saanud. Teile siin on need kasutud, kuid John teadis, et minu uurimises läheb neid väga vaja. Hea süda oli sellel kurjal mehel."
    --
    Et kuidas need tunduksid?

    VastaKustuta
  10. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kuda need jaan ja meeri draakoniküttidega seotud on? mina solvuks, kui mu jutu kommentaariumis kõrvalisi asju arutataks. pangu parem näitex x-teema alla eraldi.

      Kustuta
  11. oli kommentaaris juttu dialoogidest, et kui pikad või lühikesed peaksid need olema ja ma ei olnud nõus, et kolme lausega oleks see jutt, mida kommenteeriti, parem.

    VastaKustuta
  12. Võis täiesti lugeda, kuigi lõpu poole läks veidi diagonaallugemiseks kätte.
    Meeldis, kui tegevus reaalses kohas toimus, kuigi mulle tuli silme ette vana kaubabaasi territoorium, mis ei ole küll Betooni, vaid Ravila tänavas. Betooni tänavas minu teada suuri ladusid ei ole va. see levadia kuur, mis selle loo kirjeldusega ei sobi eriti. See selleks, igatahes sama kant.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult me mõtlesime tõenäoliselt sama kohta, lihtsalt jutus oli kirjutatud, et nad avastasid Betooni tänaval olles selle Vale, aga neil mul jäi mainimata, et nad ära pöörasid teisele tänavale - Ravilale siis. Kui ma kunagi seda juttu kunagi parandan, siis ma tõenäoliselt muudan avastamise koha Ravila-Betooni ristiks.

      Kustuta
  13. Kuidas saaks lohe elada paneelmajades, kus on niigi inimesed üksteise otsas koos? Või on siingi mingi konks, mida ma tähele ei pannud või mis on lausa mainimata jäetud?

    Muidu hea lugu. Reaalsus annab kõvasti juurde, mulle reaalsusega segunev teema meeldib.

    Betooni ja Ravila äärde jääv territoorium on üsna lai, sellele saab ligineda ka raudtee poolt. Ehk oleks nii kuidagi põnevam? Et peategelane pargib auto lähedale Säästuka ette ja siis püüab jalgsi üle raudtee ja läbi heina sinna hiilida?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. eks nad oleks elanud nende katustel rohkem, kõrgel linna kohal, kivist elamute peal. Ning paneelmajad sobivad keskkonnaks. Aga jah, eks seda kõike kirjutatud ei saanud ja mainiti ainult asukohta, kust looti leida neid. (eks Tartu raekoja ümbrus sobiks ka)

      Natuke liha skeletile lisada ei teeks tõesti halba lugevusele.

      Kustuta
  14. Selline tunne oli, et autor üritab väga püüdlikult ja hästi oma lugu üles ehitada, aga käe alla sattuvaks materjaliks on ainult püüdlikult ümaraks treitud ühepikkused ja ideaalsed pulgad. Nii tuleb maja asemel välja redel.
    Tunnistan ausalt, ma ei jaksanud rohkem nendel ideaalsiledatel ümmargustel pulkadel turnida. Ülipüüdlik otsekõnevormistus oli surmavalt igav. Alles kommentaare lugedes sain aru, et asi läheb edaspidi põnevamaks. Mingi visand, sissejuhatus, või lõik aitaks siin kõvasti edasi. Ka nö "õpikust piinliku täpsusega järge ajades" kirjutatud dialoogid jäid minu jaoks elutuks ja ei tekitanud huvi. Peale kommentaariumiga tutvumist panen kusagile märke, et üritan kunagi uuesti lugeda...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tahan selle loo nagunii ümber kirjutada, sest loo tuum on mulle südamelähedane, sest idee on juba mitmeid aastaid vana. Ehk siis teine võimalus oleks, et eks ma anna märku, kui ma olen seda loetavamaks muutnud, võttes kõigi nõuandeid arvesse. Siis lugemine peaks lihtsamalt minema.
      Ning mul kuskilt meelde jäänud, et kui lugu juba sisestatud lugu võib muuta paremaks ja üle salvestada. Et eks ma kunagi kauges tulevikus parandan antud lugu siin.

      Kustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.