19.11.12

Kes ei mäleta minevikku, elab eesmärgita...

Tuult ei olnud, rong seisis juba viiendat päeva. Päike säras tuumaplahvatuses klaasistunud preeria kohal nagu pulli silmamuna, sundides kõiki higistama ja varju otsima. Koiotikarjad luusisid öösiti üha lähemal, päeviti tiirlesid pea kohal raisakullid.

Kuna rong seisis ja enne tuule tõusmist ei olnud võimalik liikuma  hakata, polnud ka vedurijuhil midagi teha. Kõik masina sõlmed olid üle käidud, ning et alamklass liialt laisaks ei läheks kupatas ešeloni šerif ta valvesse. Kes sobikski säärase sandi ilmaga kus taevas pole pilveräbalatki, paremini tööle kupatada kui punanahk…



Hahnee tukkus rongi viimase vaguni katusel, laia kaabu serv nägu kaitsmas ja karabiin põlvedel puhkamas. Teda äratas sõrmede vahelt pudenev kulunud trükis. Kapsaks loetud raamat kukkus lehti laiali lüües kuumale vagunikatusele, jäädes avatuks elektroskeemide kohalt. Mees mühatas ja liigutas end rahulolematult, avas silmad, tõstis pilgu taevasse. Palav oli, veel palavam kui enne. Tuulegeneraatori masti vari oli roomanud koos päeva venimisega eemale. Indiaanlane ajas end püsti, läks uuesti varju, sirutas jalgu, lasi pilgul uniselt ringi käia. Kui päikese järgi otsustada, pidanuks juba ammu vahetus tulema, ent kõik püsis vaikne, küllap vahetus alles magas. Palavus ja tegevusetus oli neid kõiki viimase higitilgani ära rojutanud. Hahnee kobas puusataskust veeplasku ja tõstis selle huultele. Soe vesi niisutas paakunud huuli. Koos plaskupõhjaga tõusis ka pilk ning jäi pidama horisondil, kaugusse kaduva, päikeselõõsas kiiskava rööpapaari lõpus. Sealt liikus nende suunas miskit tumedat. Uni ja laiskus kontidest kadusid silmapilkselt.

"Hei!" hõikas ta vaguni katuseluugi poole. Vastust ei tulnud. Ta hõikas veelkord. Kui ka nüüd vastust ei tulnud tõmbas Hahnee karabiinile kuuli rauda ja tulistas õhku, seejärel teisegi korra. Jalamaid läks all jalgadega kolistamiseks. Mõni hetk ja Thomas pistis oma sakris pea katuseluugist välja, Hahnee nookas peaga silmapiiri suunas. Šerif kissitas ereda valgusega harjumata silmi, vahtis ringi, kuid ei saanud midagi aru.
„Äh?“
„Rong tuleb!“
Nüüd ronis vana seadusesilm pooleldi luugist välja, tõstis käe silmade varjuks, nägi, vilistas imestunult ja kadus.
„Üles mehed, üles! Meile saabub külalisi!“
Püssilaskude peale ärganud ešelon hakkas erutunult ringi sebima. Uudis kandus suust-suhu ja härrasrahvaski tuli välja imet kaema. Enam ei peljanud keegi päikest. Isegi kõige peenemad daamid tulid päevavarjude all uudistama.
„Kuskohast see küll tulla võib? Ja kuidas ta ometi liigub?“ imestati. „Nii tuulevaikse ilmaga?“
Hahnee korjas raamatu üles ja pistis  selle revolvrikabuuri, joogiplasku kõrvale. Vedurijuht kissitas silmi ja piidles kaabuserva alt lähenevat raudruuna. Tema meelest meenutas rongi disain kõvasti Drake´i kandi oma. Hahnee oli nende uutest jõuallikatest palju kuulnud. Aga need nii-öelda härrased siin ei teadnud ju rongidest midagi.
„Tuulevaikne ilm ja tossusaba ei ole...“
„Prescotti Ekspress?“ küsis šerif poolihääli.
Hahnee kehitas õlgu. Šerif oli kiire käe ja täpse silmaga mees, pidi Hahnee tunnistama, kuid loendamatud püstoliduellid olid jätnud oma jälje ta närvikavasse. Liiga tihti oli šerif pidanud  otsustama kiirelt, sekundite jooksul.
„Mehed,“ hõikas ta. „Ainus, kes sealt niimoodi tulla saab on Prescotti GaleeriEkspress. Orjapidajad! Meiegi vendi higistab selle kuumusega nende hoorattaid ringi ajades!“
Rahvasumm all vaguni ümber lõi lainetama, daamid ahhetasid, mehed urisesid.
"Prescotti omad?"
„Orjapidajad!“
Oo kui üllalt see kõlas, Hahnee muigas.
„Tõrva sisse need raisad!“ karjus keegi.
Indiaanlane toetas end ükskõikselt vastu generaatorimasti.
„Naised sisse! Esimestesse vagunitesse! Mehed relvile ja jaguneme kolmeks. Ühed lähevad kaugemalt preeria kaudu neile selja taha ja ükskord kui nad siin on, ei lase neil enam taganeda. Üks osa jääb rongi ja kolmas osa olgu valmis ründama eest!“
Naised kiljusid tagasi vaguneisse kiirustades, mõni härrasmeestest läks näost valgeks.

Tund aega hiljem seisis Hahnee juba võõra rongi katusel, käes kuumava rauaga karabiin ja tema jalge ees, tumedatel plaatidel lebav verest tühjaks jooksev viimane Drake´i Ekspressi püssimees. Šerif ronis ähkides vaguni katuseluugist välja. Tema parem õlg oli värske sidemega kinni seotud.
„Kuramuse lugu,“ vandus ta. „Mitte midagi ei saa aru. Terves rongis polnud ühtegi orja. Naisi, lapsi, kulda, piisoninahku, aga mitte orjade haisugi. Ja tuulegeneraatoreid ka mitte. Ma ei saa aru, mille jõul see värgeldis üldse liikus?“
Hahnee ei öelnud midagi, ainult muigas ja sülitas oma jalgade alusele päikesepaneelile.
„Pole aimugi.“
"Äkki see ei olnudki Prescotti Ekspress?"
Indiaanlane kehitas õlgu.
"Siis läks küll pahasti. Ma lähen uurin pisut nende vedurit, äkki saan selgust." Hahnee tõmbas kaabu silmile, et naerukurrud silmanurkades välja ei paistaks ja lonkis üle katuste veduri poole. Peale reservaadi hukku valgete läbi ei olnud talle jäänud enam palju rõõme. Üks vähestest oli näha valgeid omavahel taplemas. Ükskõik siis kas põhjusega või ilma.

5 kommentaari:

  1. Nagu ma aru saan, ei olnud see minu jutu paremaks kirjutamine, vaid hoopis üks võimalik järg. Üllad ideed püüdlustest ühiskonda üles ehitada ja natuke inimväärsemaks muuta on jälle omakasupüüdlike tõbraste poolt jalge alla tallatud (minu jutus Jackson, siin Hahnee), kuigi motiivid erinevad. Võib lasta fantaasial vabalt lennata, kuidas minu jutu tegelased orjapidajad vagaseks tegid ja rongi päikeseenergial tööle panid. Tublid poisid igatahes, kuigi oma mihklipäev neilgi. Evolutsioon nopib lõpuks ikka kõik ära, ole siis pühak või kaabakas.
    Kirjeldused olid andekad, isegi veidi darktowerlikud ja verd voolas ka kenasti, mulle igatahes meeldis.

    VastaKustuta
  2. Hea paroodia, ainult et kui nii lühikeses vormis üritatakse ära panna drake cementile, metsikule läänele ja ameerika kodusõjale ühekorraga, kipub sõnum segaseks jääma.

    Insenerina ei saa ma mitte vait olla: kui üritada paigaldada rongile tuuleratas, mille baasil toota liikumiseks vajalikku elektrit, siis see asi läheb lihtsalt ümber. Prostade purjedega oleksin ehk veel uskunud, ehkki ka siis on tõsine teema, et kuidas kasulik jõud ei suunaks kahjulikus suunas e külili.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. rongil on vbl. suht keeruline tiiviku jõul kohalt minema saada aga sellisel põhimõttel töötavad kergsõidukid on juba praegu olemas http://www.youtube.com/watch?v=Ay4zPq5O9nY

      Kustuta
    2. Hobustega veetakse alguses hoog sisse :D

      Ilmamees: "Kõik märgid näitavad, et homme tuleb suurem torm."
      Vedurijuht: "Jesss!" ja vaksaliteener läheb linna peale ruuporist väljumist teatama.

      Kustuta
  3. Ega ma ei tahtnudki ära panna, kirjutasin omaarust jumala tõsise vesterni. Tõsi küll, inspireerunult Drake cementist ja sellele järgnenud vaidlusest kas võõrast maast on eestlasel ilus kirjutada :D aga püüdsin anda endast parimat.

    Metsik Lääs on mulle alati südamelähedane olnud ja Tume Torn meeldib ka.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.