15.11.12

Peatus hiies


Raske maagilaadungiga maanteerong roomas nagisedes mööda kiviklibust teed. Et hullematel lõikudel mitte pimeda peale jääda, pidi startima varavalges. Noor praktikant En oli roolis ja vana veokihunt Anz tukkus oma istmel. Ta võis seda teha, sest ohtlik mäekuru ja riukalik mudasoo olid alles ees, praegu oli ümberringi silmapiirideni ulatuv lainjas lagendik üksikute puudega. Anz oli siinkandis kasvanud ja sõitnud seda teed kõigega sääreväristajast suurte bussideni – jah ka nendega, sest kunagi oli kant turistide seas moes olnud. Ta teadis märke mäenõlval, mis viitasid varingule järgmise järsu käänaku taga, teadis kuidas hinnata kaldataimede värvi järgi lombi sügavust.
En oli tulnud kaugemalt koos Pertaxio Kompanii laienemisega. Polnud ta enam päris poisike, juhtinud oli ka rohkemate haagiste ja kaalukama koormaga vedukeid, aga varemalt ainult asfalt-teedel. Siin polnud põhjust vastutulijatele tervitamiseks, neid lihtsalt polnud, ja lällarit asendas spetsiaalne võimas raadiojaam, mille abil ainult häda korral sai keskusega ühendust võtta. See oli julgete meeste koht, aga nõudis ka kainet mõistust. Enil oli jäänud vaid paar korda instruktoriga sõita, kui prohmakaid ei tule, pääseb täispalgaga tööle.
Rangelt võttes ei olnud see ilusam kui tema kodupaigas, see oli teistsugune. Need tunnid, mil kuu annab valitsemise üle päikesele, tegid noore mehe hinge eriti altiks kõigele romantilisele ja meelde tulid lood. Lood, mida kaugemal räägiti lihtsalt lastele enne magamaminekut, aga kohalikud ei võtnud neid nii kergekäeliselt suhu. Mehed rääkisid küll, eriti peale kolmandat kannu, aga ise piilusid aralt niheledes ringi ja hoidusid nimesid nimetamast. Need olid lood sellest, kes siin saludes elavat ja mida nad tegevat. Naised suhtusid veel tõrjuvamalt, aga ka nemad rääkisid mõnikord, hoiatuseks või hirmutamiseks, sest parem on teada kui kahetseda.
Paar viimast kilomeetrit oli tee kulgenud pisut allamäge ja koos maapinna langusega läksid ka puud tihedamaks. Õigupoolest oli see kogu teekonnal ainuke paik, mille kohta võis ka „mets“ öelda. Korraga vajutas ta instinktiivselt piduritele. Nii äkiliselt, et vanamees võpatas ärkvele.
 „Mida k… ?“ Siis hõõrus ta silmi ja käratas: „Kuule poiss, me ei võta hääletajaid peale!“. Ehkki ka tema oli segaduses, sest selline hääletaja sunniks helikopteri pilootigi peatuma.
Heledaid juukseid ehtis mingitest kummalistest lilledest pärg. Nende kuldkollaseid südamikke  ümbritsevad arvukad valged kroonlehed olid üksikuna võttes vaid liistakad, kuid kokku moodustasid tillukest vanikut meenutava maagilise kujundi. Kriitvalge pluus ei olnud otseselt liibuv, kuid lubas siiski selgelt aimata ideaalseid rindu selle all. Kraed ja kätiseid kaunistas peen pits erinevates punakates toonides ornamendiga, seesama lihtne kuid lummav geomeetriline motiiv kordus ka põlle alaservas ning täiuslikke jalgu katvatel mustadel sukkadel. Seelik oli põllega sarnaselt triibuline, õige pisut heledam. Selle ülaserva krookis läikivast nahast kitsas rihm, samasugune ümbritses ka ühte rannet – võis vaid ette kujutada, millise eluka seljast oli see nülitud. Taolisest, pisut tuhmimast materjalist olid ka tugevad hõbepannaldega kingad. Ehteid oli minimaalselt, nii kaunis olend neid ei vajanud – vaid väike sõlg ja punased pärlid kaelas.
En avas ukse ja hakkas maha ronima. „Kuhu sa lähed?“ nõudis Anz, kuid noor kolleeg ei teinud seda märkamagi. Elatanud autojuht hoidis kramplikult käepidemest. Ta tundis, et peab välja minema, aga ei teadnud miks: kas selleks, et takistada teist või selleks, et järgneda talle. Nüüd meenusid tallegi lood. „Sa veel maksad selle eest, tsirk!“, karjus Anz rusikat vibutades haldja poole – sest kes muu see sai olla.
„Jah, muidugi,“ vastas lummutis naeratades, „peaaegu oleksin unustanud.“ Ta võttis salataskust kuldmündi ja heitis selle sõiduki poole. Mees tõmbas vaistlikult pea eest, sest lennates muutus raha kiviks. Veel enne avatud ukseni jõudmist sai kivist korraga lind, kes tegi kabiinis tiiru ja laskus armatuurlauale. Nüüd lebas seal paberileht.
Noormees ja neiu kadusid üheskoos puude vahele. Mitte käsikäes, vaid nagu talutataks poissi nähtamatu kaelarihma ja lõa otsas. Vanale mehele tundus, nagu vestleksid nad sealjuures sõbralikult.
Anz lõi endale kätega vastu põski, et lõplikult ärgata. Kiri tema ees oli reaalne, see et nolki polnud kusagil, oli reaalne. Ta väntas kirudes üles suure antenni ja võttis vastavalt eriolukordade juhendile ühendust keskusega. Rääkinud lühidalt juhtunust kuulis vastuseks sõimu. Sa teada vaid seda, millisesse põrgusse lähevad nende autojuhtide hinged, kes töö ajal alkoholi tarvitavad, olgu nad siis muidu nii suured „ässad“ kui tahes. Ka vahetuse vanem-meister oli ilmselt uustulnuk, kes legende unejuttudest ei eristanud.
---
Rikkalikud maagivarud avastati seal juba ammu. Peagi panid paar kohalikku ärksamat tegelast käima kaevandamise ja pisikese rikastusvabriku. Äri läks hästi ja ka ümbruskonna rahvas oli rahul, sest tekkis täiendav teenimisvõimalus. Transpordiks kasutati algul mõistagi hobuseid, maagivoori mehed oli juba siis omaette klass.
Tehnika areng hakkas aastatega tasapisi ka siia maanurka jõudma ja mingil ajal pidasid omanikud tõsist plaani teega paralleelselt kitsarööpaline raudtee ehitada. Asja aga sellest ei saanudki - probleemid lõid välja seal, kus poleks neid osanud oodata. Mägedes oli vaja tõuse-langusi raudruuna jaoks laugemaks kulutada, selle jaoks kasutatud lõhkeaine oli üsna uudne leiutis, kuid töid korraldama palgati linnast parimad insenerid ja mingeid tõsisemaid õnnetusjuhtumeid ei kaasnenud. Soistesse kohtadesse uputatud haokubudele puistatud kruus kandis samuti hästi ja raudtee ehituse jõuti enam-vähem sellesse kohta välja, kus Anz praegu oma masinaga seisis. Siis aga kiskus kõik kiiva.
Mõned ütlesid, et asi oli ahnuses: teetöö mehed nägid, et kaevanduseäri on ropult kasumis ja küsisid järjest kõrgemat palka, mis lõpuks ajas kogu ettevõtmise pankrotti. Teised arvasid, et kogu projekt võeti lihtsalt liiga suurejooneliselt ja uhkelt ette ning meenutasid vanasõna suu rebenemisest suure tüki tõttu. Oli neid, kes teadsid rääkida omanike vahelistest erimeelsustest, et kunagiste sõprade pojad olla lihtsalt raha jagamisel tülli pööranud, mis firma peata kanaks muutis. Tagantjärele targad olid kindlad, et sulgemise põhjuseid tuli hoopis kaugemalt otsida – globaalsed arengud muutsid nii raskesti ligipääsetavas kohas maagi kaevandamise lihtsalt ebaotstarbekaks, võrreldes konkurentidega muudes maardlates.
Teati ka rääkida, et tööliste suurenenud tasunõude taga oli nende hirm mingite jaburate rahvajuttude ees, mida võimendasid veelgi paar tobedat juhuslikku õnnetust. Keegi jäi langetatava puu alla – sellised asju ikka tuli ette, aga ebausklike maameestegi seas levima hakanud arvutamisoskus ütles et, seal sagedamini kui muidu. Mitmed õnnetused juhtusid liig tublide meestega, et seda enda hooletuseks pidada. Peremeestel neis asjus küll otsest süüd ei nähtud, kuid vastastikust vimma ja vaidlusi tekitas vigastuste eest kompensatsiooni maksmine.
Tagatipuks osutus, et mets on sala-allikaid täis. Kuni teetammi kokku kuhjati, oli kõik korras, pandi rööpad peale, hakkas tilluke ojake selle alust uuristama ja paari päevaga oli jälle kiivas. Isegi üks töödejuhataja lasti sellepärast lahti, et ei osanud niisuguseid asju ette näha. Kutsuti kohale keegi tark mees, kes ülikooliski õpetas. Too oskas ainult arutada, et kui vee tee ühes kohas kinni pannakse, hakkab ta uut sängi uuristama ja soovitas looduse märke rohkem lugeda.
Anz viskas kummalisel viisil saabunud kirjale vaid põguse pilgu, kuid ei puutunud seda. Mitte hirmust vaid viisakusest, ütles ta endale – ei olnud see ju otseselt temale adresseeritud. Edasisel teekonnal kuulus kogu tema tähelepanu masinale: kas kõik näidikud on normis, ega ei kosta kusagilt valesid kriginaid või kolinaid. Sest pagan neid haldjad teab, vabalt võis olla, et lisaks poisi röövimisele tegid mingi triki veel, näiteks muutsid rattamäärde murakamoosiks – sedalaadi riugaste poolest tunti neid paljudes juttudes.
---
„Haldjarahval on õigus sellele hiiele. Teie tulite hiljem ja lähete varem. Raud ei ole hea. Me ei lasknud rauda siia alaliseks tuua. Kui teie suur raud siit meie nädalal läbi sõidab teeme  nagu täna. Noori mehi läheb ikka vaja. Keegi ei võta millele õigust ei ole. See on leping.“
Kirjutatud oli kena käekirjaga, kalli välimusega paberile. Servad olid rebitud, mitte lõigatud, kuid siiski sirged. Miski ei viidanud tolle autojuhi jutule kujumuutustest. Oli üsna kindel, et see leheke oli ehtne – üks tavaline töömees ei hakka sellist asja võltsima, tal lihtsalt puudub selleks vajalik fantaasia. Ei temal ega ühelgi teisel inimesel tohtinuks olla ratsionaalset põhjust taoliseks fabritseeringuks, aga hullumeelse nalja jaoks oli asitõend liig korralik.
 „Mida see tähendab? Me oleme juba kaksteist päeva enam-vähem regulaarselt vedanud ja midagi pole juhtunud. Või pole meile ette kantud?“ avas Reyn Karutiip hilisõhtuse erakorralise videokoosoleku. Ta oli olnud erinevate firmade juhatuse liige, siin oli tema jaoks järgmine aste  - kuigi ääremaal, siiski peadirektor. Kui ta siin ebaõnnestub, võib samahästi kohalikuks jäädagi.
„Nüüd me vähemalt teame, miks nii odavalt kätte saime!“ ütles ninatargalt noorepoolne kvaliteedijuht. Tema teadis alati täpselt, mis on valesti ja selle pärast teda palgati, kuid ei sallitud.
Pertaxio Kompanii oli Myrfali kaevandused koos linnas asuva rikastusvabrikuga tõesti üle ootuste mõistliku hinnaga kätte saanud. Enne seda oli see aastaid kasutuna seisnud, korduvalt omanikke vahetanud, kuid pärast esimest õitseaega polnud ükski kohalikest ettevõtjatest suutnud kogu üritust korralikult käima saada. Pertaxio oli suur konsortsium, mis omas sarnaseid maardlaid ja nende majandamise kogemusi paljudes erinevates kohtades.

„Seal oli öeldud et nende nädal,“ küsis personalijuht, „äkki neil on mingi oma nädal aastas, kui nad ei taha et neid häiritaks?“. Ta oli ainuke naine juhatuses.
 Keskealine tootmiskorralduse asedirektor härra Leedrip vangutas kahetsevalt pead. „Lugudes on neil see oma nädal igas kuus. Täiskuu nädal.“
Ta oli siitkandist pärit, vahepeal pealinnas õppinud ja siis tagasi tulnud. Iga harukontori loomisel tuleb selle juhatusse palgata ka keegi kohalikest. Proosaliselt selleks, et oleks kes tunneb olusid, sügavam põhjus on inimsuhetes: oma poiss pealikute hulgas loob parema maine ja usalduse. Nüüd ta  tundis, et on juhtunu eest mõneti vastutav.
„Andestage, aga ma olen siiski majandusinimene nagu teiegi, mitte mütoloog. Kõik, kes on hiiehaldjate kohta midagi üritanud uurida,“ Leedrip tegi väikese pausi, et sõnu otsida, „on jäänud sinna kas füüsiliselt või vaimselt. Mõned on ära keeranud, kui rahavkeeli väljenduda, teised on… nii nagu see noor autojuht täna. Rääkida pole kellegagi, kui te seda mõtlete.“
Personalijuhile meenus korraga: „ahjaa, autojuht. Ma vormistasin ta politseis kadunud isikuks. Juriidiliselt ei saa enne midagi teha kui kuue kuu möödudes, siis kindlustus tegeleb omastega.“
Peadirektor lõi õrnalt lapiti käega lauale, nii et tema kujutis teiste ekraanidel väreles: „homne maagirong jääb mõistagi ära. Tehke teema endal selgeks ja kell kaksteist kolmkümmend koguneme sinises toas, meil on vaja lahendust. Iga kord kahest autojuhist üks neile ohverdada, see ei ole lahendus! Kes täis kõhuga mõelda ei suuda, võib homme lõunasöögist loobuda.“ Selline sarkasm pidi tema arvates inimesi innustama.
---
„Kas keegi oskab öelda, täpselt kui laia koridori me peaksime sisse raiuma. Nad on ju metsaga seotud, kui kaugele kahest viimasest puust ulatub nende vägi? Kas sajast meetrist piisaks?“
„Sa ei mõtle seda tõsiselt, langetada hektarite viisi põlismetsa!“ oli kvaliteediuht oma ülemuse naiivsusest šokeeritud. „Paljas mõtegi sellest tooks meile kaela kõikvõimalikud keskkonnaorganisatsioonid, nii ametlikud kui isehakanud.“
„Paneks lihtsalt põlema. Muidugi, see poleks lihtne. On räägitud lugusid, kus matkajate lõke läks suureks, süütas kulu ja asi oli juba üsna karm ja siis kustus kõik nagu…, nagu nõiaväel.“ Tootmisdirektor tundis ennast jätkuvalt ebamugavalt, et teadis neist asjadest teistest rohkem. Lojaalse töötajana oleks ta pidanud varem hoiatama. Kuid kuidas saab haritud insener hoiatada, et tuleb arvestada ka mittefüüsikaliste suurustega!
„Aga ma võin veenvalt põhjendada, miks meil on vaja kaevandustes näiteks suuremat kogust distenüülmetaoksiidi. Kui siis seda vedav tsistern vastu puud sõidaks, plahvataks,“ ta tegi kätega teatraalsed järsud kaared, „siis seda nad juba ei kustutaks niisama lihtsalt, ma arvan.“
„Ja kui ikkagi kustutaks, siis tõlgendaksid seda sõja kuulutamisena ja järgmiseks ründaksid juba meid meie kodus?“ küsis peadirektor. „Ilma kindlate teadmisteta nii suurt afääri ei saa ette võtta. Rääkimata pisiasjast, et me ei kasuta äris kriminaalseid vahendeid!“
Teoreetilisel pidanuks kõikvõimalikke riskide analüüs ja ennetamine kvaliteedijuhi pädevusse jääma. Praegu suutis ta vaid järgmise pingutatud mõtte välja käia: „Sulgeme kabiinid, nii et neid ei saa seestpoolt avada. Need hiie-tüübid oma näppu raua vastu ei pane, nagu ma olen lugenud. Kui juht ise ust ega akent avada ei saa, siis on ta kaitstud ja kogu lugu?“
„Käeraudadega käigukangi külge ei taha siduda? Kas te ametiühingutest, töötingimustest, inimõigustest olete midagi kuulnud?“, läks spersonalijuht puhevile. „Kuulge, mehed, need olendid ju vihkavad kõigest rauda, mitte meid. Mul oli kunagi austaja, kelle auto kere oli tervenisti alumiinium – tehke siis ometi veokad mingist muust metallist, mitte rauast!“
Ainult peadirektori resoluutne nägu takistas teistel meestel arutamast, kas see viimane lause oli blondi-paroodia või tõsisena mõeldud.
Mõni põrnitses lauda enda ees, mõni keskendus täpile seinal. Need, kes vaatasid aknast välja, nägid kuidas keskealine naine kasis rohelise nailonluuaga parkla ja ilupõõsaste vahele jäävat kitsast mururiba.
„Nõiad!“ hüüatas korraga härra Karutiip.
„Misasja?
„Mida?“
„Mida!“
 „Mis nendega siis on?“
„Elementaarne! Kui sul on probleem haldjatega, siis sa kutsud appi nõiad.“ Peadirektor vangutas pead. „Aga teie arutate siin…“

2 kommentaari:

  1. Harilikult kõik raudteed, mis mõne aasta kasutuna seisnud, on üles korjatud (va Naissaarel), sellel on omad ratsionaalsed põhjused. Ants ja Enn on konkreetsed Eesti nimed, aga minu teada ei ole Eestis täheldatud põhja-lõuna suunalist selget folklooritiheduse erinevust. Olen sageli kuulnud räägitavat, et haljas raud kaitseb haldjate eest. Need olid kolm esimest asja, mis mind häirisid ja ma otsustasin nad põhjendamise (ehkki ka see olnuks võimalik) asemel asendada.

    Kitsarööpmelise veduri kabiinis kolmekesi on juba üsna üksteise vastas olemine – miks ta pidi üldse pika maa vaikides kaasa sõitma? Haldjarünnak tuli ootamatuna aga nõiad on varnast võtta? Need küsimused vajasid ka väheke lahendamist.

    Algul mõtlesin kirjutada ühe pika kommentaari originaalloole stiilis „mida mina teistmoodi teeksin ehkki ka nii võib“ ja lõpuks saigi sellest see jutt. Võib-olla on see ka vastus hoopis ühe teise loo all esitatud küsimusele.

    Kindlasti läks ka midagi väärtuslikku kaduma, alles jäid ja uue kuue said ainult need detailid mis mulle isiklikult meeldisid. Ärge mõelge kui paremast ja halvemast loost, vaid lihtsalt kahel lool, mis põhinevad samal motiivil.

    Aga lõpetuseks ütlen ma lause, mida teiste klaviatuuridelt kuuldes vihkan täiega: ei no see ongi selline vahepealne versioon, tulevikus kavatsen palju parema kirjutada!
    Mitte küll muuta, aga vähemalt ühe kahest pean meelde tuletama ja kirja panema: mis sai Enist edasi ja mismoodi see nõidade nõusse saamine ikkagi läks…

    VastaKustuta
  2. Kui Anz oli vana kohalik, siis võinuks ta veidi rohkem teada metsast ja haldjatest ja legendidest ning haldjate kiri oleks võinud tulla mingite muuda märkidega, mida vanamees lugeda osanuks. Või noh, jääb kerge mulje, et ta justkui teadnukski neist miskit, kuid see jäi veidi kahvatuks. Ei teeks paha veidi tugevamalt välja tuua see värk.

    Ja mis mind endiselt häirib, on see meeletu taustaselgitus ja ajaloolised tagasivaated. Kui blogipealikud lubavad, siis ma tahaks nende kahe jutu peale nüüd oma nägemuse asjade käigust esitada :D

    Positiivse koha pealt: Mulle meeldis, et kompanii mehed asja sügavamalt edasi arutasid. Alari versioonis jah see "nõiad koha platsi" oli veidi liiga järsk lõpp.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.