28.11.12

Raudteeromantika

Rööbaste kohal virvendas õhk kuumusest. Rohtunud raudteetamm lõikas metsa tumerohelisse kangasse nagu hiigelnoaga tõmmatud vao, sirge ja ebaloomuliku. Tohutute sajandivanuste tammede ja kastanite alt tulles sattus teeline justkui katedraalist turule. Sealjuures katkust tühjendatud turule, sest kusagil ei liikunud miski. Putukad sumisesid, aeg-ajalt lõikas õhku pääsukese tiivasähvatus ja kusagil kõrgemal lõputus taevasinas tegi raisakotkas oma igavesti korduvaid ja mitte kunagi päris sarnaseid tiire. Ent raudtee kohal virvendas ainult kuumus ja nii, nagu puud sellest tubli paarkümmend sammu eemale hoidsid, vajus ka rinnuni ulatuv hein enne tammi viletsaks koltunud maltsaks.
Lapsed piilusid tükk aega puude vahelt. Uudistasid, roomasid, luurasid. Umbes kaheteistaastased poisid ja neist napilt, ehk aasta vanem tüdruk. Poisid olid tavalised kriimulised marakratid, tüdruk tahtis olla samasugune, aga enam ei olnud. Tema põlved olid küll katki kukutud ja käsivarred kriimulised, ent tema särgil turritasid kaks kühmu, liigutusse, millega ta tõrksad juuksed patsi korjas, oli tekkinud iseteadlikkust, ja mõnikord meeldis talle nende poiste juurest eemale minna, täiesti üksi tiigis ujuda ja tunda, kuidas jahe vesi jalge vahelt läbi libisedes mingi veidra värina üle keha saadab.
„Sa julged? Sa ei julge?” Poisid vaatasid põnevusega tüdrukut.
„Minna? Julgen küll.” Tüdruk tüdines roomamisest, ta tõusis ja kõndis metsa varjust välja üles raudteetammile. Kuumus lõi teda nagu leiliruumist väljalendav viht. Just niimoodi, sest viimased poolkuivanud põõsad, mille vahelt ta läbi puges, olid päikesest tulised. Higi tungis kohe läbi naha, see hakkas ebameeldivalt tilkima kaenlaaukudest allapoole ja kogunema lühikeste pükste vöö vahele. See ei olnud hea kuumus, selles oli midagi haiglast ja elutut. Väljapääsmatut, nagu vatikotis.
Vaikus.
Poisid järgnesid. „Ehh, julgeski. Aga rongi sa oodata ei julge.”
„Ma olen seda teinud.”
„Aga sa võid kaduma minna.”
„Keegi ei lähe.”
„Martin kadus. Ja Penrosi hobune ja ilmselt vana Adams.”
„Vana Adams pidi varem või hiljem kaduma minema.” Tüdruk hammustas huult. Ta oli kahvatu. „Kuulake.”
Kumin. Tasane kauge sahin. Kusagil kohuvatavalt kaugel, teises maailma otsas liigutas keegi mõlkis vaskkella. Kõik kolm laskusid põlvili ja panid kõrvad vastu rööbast.
„Tuleb!” kargas üks poistest püsti. „Täpselt sel päeval ja kellaajal, kui Hinumme nõid ennustas.”
„Kõik hernetondid on alles,” ütles tüdruk.
„Ja isegi see poodud hulgus, kelle nad rööbaste kohale riputasid,” arvas teine poistest unistavalt.
Tüdruk heitis talle kannatamatu pilgu. „Kõik on selle provi läbi teinud. Ma ei ole viletsam.”
„Hinumme nõid olla siiski kaasa võetud. Sealt ta oma lapse saigi. Kes teda muidu...”
„Jää vait!”
Õhk liigatas. Nagu hiiglase südamelöögid, hakkas alul kuulmatult, siis järjest kõvemine tuksuma kauge ragisev rütm. Õhk virvendas. Virvendusest näis aimuvat midagi musta, mis hõljus rööbaste kohal. Midagi määratlematut kusagil kaugel.
„Rong tuleb!” Poisid jooksid kiljudes tagasi kaitsvate tammede vahele ja vahtisid põnevusega plikat, kes ajas end rööbastel sirgu ja sirutas käed pisut laiali.
Rong tuligi. See muutus järjest tihedamaks ja hoomatavamaks, kuid päriselt kohal ei olnud see kunagi. See voogas ja lainetas, selle seos rööbastega ja isegi raudteetammiga tundus olevat pehmelt öeldes vaba. Ja päris läbipaistmatu ei olnud see kunagi. Selle sõidumüra ei tulnud otse mehhanismist endast, tossavast vedurist ja puldanvagunites selle taga, vaid pigem raudteetammist ja kajana metsast. Sellise kajana, millel allikat ei ole.
Rong jõudis tüdrukuni. Läks temast läbi. Tüdruk oli silmad sulgenud. Nüüd, juba rongi sees, julges ta need avada. Ta hingeldas, ta oli kes teab kui kaua hinge kinni hoidnud. Siis hulgas ta vaimustusest, kui kummaline rong temast läbi sõitis. Rong ei puudutanud teda, nii nagu ei paindunud millimeetritki liiprite vahelt kohati rohkem kui meetriseks kasvanud kuivanud putked.
Tüdruk vaatas võidukalt poiste poole, vehkis kätega. Hüppas...
Poiste hirmukarje jäi neile kurku kinni ja pääses siis valla hoopis teise tooniga. Hoopis teise tooniga, kui pooleldi teeseldud hirm enne pakku joostes.
Rong oli möödas ja tüdruk oli kadunud.
Poisid röökisid veel paar kopsutäit. Siis vaatasid teineteisele otsa ja, pühkides pisarad hädapärast laiali, jooksid kodu poole.
*
Manituu tuli vagunisse tagasi, kandes kätel nagu jahukotti veidras, põlvi ja käsivarsi paljastavas riietuses tüdrukut. Härrased, kes talle enne pahaselt järele olid hüüdnud, kui ta hetk tagasi nii kombetult, nagu kurjast vaimust vaevatuna läbi vaguni jooksis, vahtisid teda tummas hämmastuses.
„Indiaanlane,” astus lõpuks šerifiabi Miller talle teele ette. „See on küllalt halb, et sa vabanduseta ja luba küsimata härrasrahva vagunisse sisenesid, kuid kuhugi tuleks tõmmata piir. Kust sa selle sündsusetu libu said? Ja miks sa temaga siin oled?”
„See oli teel,” ütles indiaanlane pilku maas hoides. „Rong võttis ta kaasa. Ta oleks kukkunud, kui ma poleks teda kätte saanud. Ta ei olnud veel päris siin.”
„Sa tahad öelda, et sa võtsid ta kaasa ühest neist viirastusmaailmadest, mida me mõnikord teel näeme? Viska ta kohe välja! See toob ainult õnnetust.”
„Valge mees teab muidugi paremini,” ütles indiaanlane vaikselt ja pilku maas hoides. „Kui ma ta praegu välja viskan, kukub ta surnuks. Või veel halvem, kui ei kuku. Igal juhul jääb ta preeriasse, mitte ei lähe tagasi oma maailma. Ükskõik, kust ta on, tuleb keegi teda otsima.”
„Kolmkümmend kepihoopi sulle selle eest, et sa teda üldse püüdma hakkasid!”
„Härra, lubage.” Manituu proovis koos teadvusetu tüdrukuga põlvili laskuda. „Ma ei tea, miks ta maapinnaga kontakti kaotas. Kui ta ei olnud üksi, teavad nad, kes me oleme. Kuidas ma saan oma kepihoobid tagasi, kui selgub, et teid kõiki ei tapeta ainult sellepärast, et ta veel elus on?”
„Sa oled ninakas,” kuulutas abišerif pärast hetkelist mõtlemist. „Kao siit koos selle jumalateotusega!”
„Daamid, vabandage see vaatepilt,” pöördus ta teiste sõitjate poole, kui uks indiaanlase järel sulgus. „Te teate, et rongisõit ei ole päris ohutu. Kui meil hästi läheb, oleme õhtul Reunionis ja raskem osa meie teest on läbi.”
Manituud ootas vaguni ukse taga teine, temast hulga noorem indiaanlane. Võiks isegi öelda, et poisike, kuigi ta kandis sõjamehe sulgi.
„Said kätte, nagu näha.” Ta uudistas tüdrukut ja vaatas siis vanemale mehele otsa.
Too noogutas ja andis kandami üle. Noorem mees hakkas temaga ettepoole minema, püüdes tasakaalu hoida, et mitte vastu kaubakaste, veetavaid loomi ja kas või uksepiitu põrgata.
„Miks sa seda talud?” viskas ta üle õla Manituule. „Miks me seda talume?”
„Sa tead,” porises vana indiaanlane. „Nad tulid siia. Nõiduses vägevad. Me ei saanud neile vastu.”
„Ma tean. Ent see rämps siin – neist ei ole asja. Need annab paika panna.”
„Aga nende nõiad istuvad suurtes linnades oma ristiga kivikindlustes ja... sa tead.”
„Läheme ära.”
„Me ei saa kõiki kaasa võtta, Haukas. Jäta, poiss. Vaata, tuul vaibub.”
Mastidel veduri katusel olid labad, kuid need ei püüdnud seda tuult, mis mered ja viljapõllud lainetama paneb ja inimestele lund või tolmu silma keerutab. Need labad sirutusid nagu tundlikud luidjad sõrmed haarama maailmade vahel puhuvaid tuuli, need haarasid jõude, mis reaalsust koos hoidsid, kandsid selle sirava silmiväsitava värelusena üle sama ebaloomulikele, nõiduslikele masinatele selles rongis, mis niimoodi, ainult maagia kütkes püsis sellel üle ajastute ulatuval teel.
„Kas sina?” küsis noorem mees. „Et sa tüdruku võtsid?”
„Võimalik,” porises Manituu vaikselt. „Ma ronin kohe ette. Minu vibu... siin. Me möödume kolmekümne kuuenda Idaekspressist, ma katsun küsida. Võimalik, et me peame tormisajandistesse põikama.”
„Ja tema?” Haukas asetas tüdruku koikule veduri tagaosas nende elamises.
Vanem mees kehitas õlgu. „Vaata ise. Sa oskad küll. Kui tahad, eks sa kepi teda. Vaevalt see tema jaoks asja palju hullemaks teeb.”
Ise ta seisis veduri ette kaitsevõre kohale rajatud platvormile ja tõsti vibu enda ette. Hämust kuuma preeria kohal ilmus teine, vastutulev rong. Varsti hakkas ta seletama teist inimkuju, kes samamoodi rongi ees seisis. Nad viipasid tervituseks, kui vahemaa oli vähenenud sajakonnale meetrile. Siis tõstsid nad ühesuguse liigutusega vibud ja tõmbasid nööri kui pillikeelt. Rööpad kahestusid, et rongid teineteist häirimata mööduda saaksid.
*
Mehi oli neli, nooremaid poisse viis, kaks neist needsamad äranutetud nägudega marakratid raudteetammilt. Värav läks ise lahti, kui nad majale lähenesid, ainult kümnekordselt suurendatud põdrasarvi meenutavad tuulepüüdjad väravapostidel ragisesid pisut.
Väravaavasse tekkis ebamäärases eas kõhn mees, kelle silmad pildusid kummalist helki ja kes oli kogu aeg sellise näoga, et puhkeb naerma.
„Ahah,” ytles ta seltskonda silmates ja puhkes tõepoolest naerma.
„Me tulime Hinumme emanda juurde,” ütles esimene mees tõrjuvalt.
„Ema laseb minul asjaga tegeleda. Eriti kui asi puudutab noori tüdrukuid.”
Mees tema ees vajus vaksajagu lühemaks. „Kas... kuidagi teisiti ei saaks?”
„Sinu poegadest ma niiväga huvitatud ei ole.” Ja kui ebamugav vaikus üle paari sekundi venis, puhkes ta uuesti naerma. „Kuidas see juhtus?” küsis ta kahelt äranutetud nägudega poisilt.
„Ta... hüppas.”
Nõid väravas noogutas. „See on niigi selge. Miks?”
„Ta...” Poisid vaatasid teineteisele otsa. „Ta kartis ja... Ja siis ta kisas rõõmust ja... Ta ju teadis! Me kõik teame.”
Mees ohkas. „Ma siis lähen.” Ta pöördus.
„Ma... oleksin nõus... Ütle oma hind,” alustas väljasseisjate eestkõneleja.
Nõid ei peatunud ja väljasseisjad ei julgenud siseneda. Kummatigi pöördus nõid mõne minuti pärast tagasi, juba reisiriietes ja relvastatud pika saua ja vöö rippuvate nugadega.
„Mees, sa mässad mu motivatsiooniga,” patsutas ta möödudes tüdruku isa õlale. „Pealegi ei ole veel üksi naisterahvas Retkelt tagasi tulnud korralikult äraseemendamata. Isegi minu ema, nii et kes olen mina, et seda traditsiooni murda?”
Ta laskus alla raudtee suunas, lauldes kohalikele talumeestele tundmatut veidra viisiga laulu: „Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, tsirkus alati jääb...”

3 kommentaari:

  1. Kui ma ei tunne lugedes kordagi igavust ja usun kõike, siis järelikult on hea jutt?
    (vahemärkus: kas pole kummaline, ma ei arva et tavalise tuule jõul tavalist rongi saaks ratsionaalselt liigutada, aga kummitusrong maailmade vahel puhuva tuule jõul tundub toimivat)

    Siiski, see jutt vajaks lihvimist. Autori poolt, mitte asjatundmatut ümberkirjutust. Kohati on poeetilisusega liiale mindud ja mõni dialoog jääb segaseks. Pisut. Ütleme niimoodi, mitte lauseid ei peaks lisama ega ära võtma vaid sõnu lausetes.

    VastaKustuta
  2. Poirot' kombel väljendudes: "sest kusagil ei liikunud miski. Putukad sumisesid, aeg-ajalt lõikas õhku pääsukese tiivasähvatus ja kusagil kõrgemal lõputus taevasinas tegi raisakotkas oma igavesti korduvaid ja mitte kunagi päris sarnaseid tiire." just see koht sooritas mõrva mu väikestes hallides ajurakkudes... esiteks kuskil ei liikunud miski ja samas kohe putukad, pääsuke ja kotkas, kes kõik liikusid... oleks ehk piisanud nentimisest: Kusagil polnud hingelistki, ainult putukad sumisesid, pääsuke vehkles nagu segane ja raisakotkas tegi ... blabla... Sealjuures: ringe teeb raisakotkas üsna konkreetselt ainult saagi kohal, mitte niisama... Seega oleks pidanud selle sissejuhatuse peale kusagil ka laip või mõni surev elusolend leiduma... Häiris nimi Haukas. On kas Haukasilm või Haugas. Haukas kõlab nagu lühend Haukas-Tüki-Saia. Lõpuosa vedas ära, oli rabe ja segane. Oli aimata, mida autor üritab, aga katse jäi lugeja jaoks piisava põhjalikkusega viimistlemata. Kui vaeva näha, saaks päris omapärase loo. Eelkõige aga ei tohiks autor efektse kirjeldamise nimel siirduda mõttetustemaale. Lauseid võiks ka kärpida ja selgemaks viimistleda, hetkel on tekstis ridadepikkusi lauselohesid, mille tähendus teeb täisgeenimutatsiooni krokodillist vesilikuks. :)

    VastaKustuta
  3. Mitme kirjaveaga hea jutt.
    Kui ümberkirjutamise käigus see pikemaks ei lähe, ei tule juurde see, mis edasi sai, võiks ehk lõpu ümber teha. Aga ok. see on minu hetke eelistus. Kuu pärast võin ma ise ka teisiti arvata.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.