01.08.13

Tõeline mees

Pühendusega minule tundmatule luuletajale, kes olevat korra ühes Tartu baaris lõuksa saanud.

„Ta raisk sai! Nägite, kuidas ta sai!“ Murdunud jalaga tool pihus, keksis Lembit põhimõtteliselt tühjal tantsuplatsil ringi. Rahvas, nii palju kui seda oli veel järgi jäänud, piilus hirmunult tooli jalgade vahelt ja kardinate tagant. Tõepoolest, see oli nüüd möödas. Just Lembitu kakerdavate jalgade liikumistrajektoori kõrval vedeles roheline ja nüüdseks juba vormitu mass.

„Jumal-jumal küll.“ Ahastas keegi ja siis oksendas valjuhäälselt. „Ma ei tule enam selle maja lähedalegi! Kuidas nad võivad!“
„Ega siis klubi, Roobert.“ Vastaja ajas end ettevaatlikult laudade vahelt püsti. „See peletis tuli ise. Pauh ja kohal, noh!“
„Üks rumm mulle, üks rumm. Või õlu, hea õlu-õlu,“ leelotas Lembit samal ajal tantsuplatsil ringi. „Kuulge, juua tahaks, mehed!“
Juba kolmaski pea ilmus peidupaigast nähtavale, vaatas ukse kõrvalt laua alt vilks vasakule ja paremale ning ütles: „Oh!“ Jah, tõesti, erakorraline olukord vajas erakorralist sõnastust – see oli viimase kolme aasta jooksul esimene lause Mardilt, kus polnud ühtegi kuradit ega kedagi sees. Olukorras siiski veel pettunud, kadus ta sagris pea uuesti laudlina ja puujalgade vahele.
„See tuli otse läbi seina,“ Kaja tõukas paar tooli ümber, et püsti saada. „Läbi minu! Ja läks ja neelas baarmeni alla!“ Ta oli esimene, kes jalad alla ja mõistliku jutu suhu sai. „Suur, jälk ja roheline, kas nägite? Nagu krokovihmauss. Sarvedega.“ Ettevaatlikult tippis ta sukkis jalgadel üle tantsuplatsi, mööda haisvast lögamäest ja nüüd juba põrandal istuvast ja mörisevast Lembitust. „Ja ongi läinud!“ Ta kummardus sügavamalt baarileti taha. „See ei saa olla. Tühjus!“ Ta toetas mõlemad käed raskelt külmale letile. „Isegi verd pole.“
„Kurat, kas see on siin kõrts või ei ole?“ Lembit oli end uuesti jalgadele ajanud. „Tahaks ükskord jooma hakata.“

Juba päris mitmepäine rahvahulk vaatas mõttelagedalt meest, kes oli neid päästnud, aeglaselt kokkutõmbuvaid peletise jäänuseid ja kohta, kus oli olnud pikk pudelite rivi.
„P**si. Pool baari hammustas peale, raisk, tõbras selline, ma ütlen.“ Mart vedas end püsti ning läks ja tõukas välisukse lahti.
„Tulevad!“ käis läbi ruumi õnnelik ohe.
„Tulevad, raisk!“ Lembit võttis tooli kõvemini pihku. „Mina pole täna tilkagi võtnud! Mina nendega kaasa ei lähe! Teie olete tunnistajaks!“
Avatud uksest kandus koos värske õhuga ruumi politseimasinate valjenev ou-ou.
„Lembit.“ Kaja laveeris pläga plekkide vahel päevakangelase poole. „Lembituke. Sina päästsid meid! Sa tapsid selle, …, selle jäletise! Sina üüksi, paljaste kätega!“
Tütarlaps vankus, haaras mõlema käega enda ümbert kinni ning prantsatas kogu selle jälkuse vahele istuma.
„Mina?“ Lembit pani aeglaselt tooli käest. „Mina tapsin selle?“ Arusaamatuses pööras ta oma pilgu kord nuuksetes vappuvale tütarlapsele, küll lögamäele, mis oli nüüdseks kahanenud keskmise lehma jäänustele vastavaks.
„Oodake. Pidage nüüd kinni! Kas see kõik polnudki siis vaid deliirium?“

4 kommentaari:

  1. Loos puudub kangelane, kes oleks tegelikult ka positiivne. Kõik on purjus ja nõmedad ja ropendavad. Ropendavad. Ropendavad.

    VastaKustuta
  2. Minu deliiriumid just täpselt sellised ongi, välja arvatud see, et teinekord tulevad väikesed kuradikesed ja kõditavad hommiuni välja, teinekord jälle viivad tulnukad ära ja teevad meditsiinilisi katseid.
    Joodik kes päästab maailma, olgu siis suure või pisikese enda sisemise mikro, on igatahes positiivne tegelane. Samas ei lugenud ma kusagilt välja, et krokovihmauss oleks paha tegelane olnud. Võib olla tappis Lembit tegelase ennatlikult ja oleks tore olnud rohelise tondiga kaelakuti järgmisesse baari kulgeda.

    VastaKustuta
  3. Ilmselt vajab jutt veidi ümberkirjutamist, kuid just seda ma kirjutamise ajal positiivse all silmas pidasingi, mida Mike välja luges. Aitäh. Sellel ajal kui teised tegijad laua all vm peidus olid või polnud lihtsalt kohale jõudnud, päästis Lembit nii muuseas maailma, sest ta oli ebaharilike asjadega harjunud. Lisaks toppisin juttu ... no jah, kui loo kirjutaja peab pärast lugu lahti seletama, on asjal kindlasti viga külges, kuid vähemalt mitte täiesti lootusetu juhtum. :) Tuju läks tüki paremaks.

    VastaKustuta
  4. Reptiloidi surm Tartu baaris. Loo teemaarendus tundus kohati nagi groteskne lastelauluke. Millegipärast ei häirinud siin loos isegi ropendamine mitte, see tundus olevat omal kohal. Leelotav Lembit, krokovihmauss ja peade ilmumine moodustasid sellise sürrealistliku lastelookese tausta. Isegi ilus päästetud printsess oli omal kohal. Ootamatult hea ja muhe lugu kogu oma lühiduses.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.