Kuutolm kord katab sind

„Sest te olete seda väärt!“ Just nõnda lubas paljutõotav tekst reklaambrožüüris. Kõrgelt üle reklaami käes hoidva noormehe pea lendav imelik valge lind kääksatas võikalt ja lasi paberile suure läraka. Selliseid oli viimasel ajal linnaruumi palju tekkinud. Tommi ehk Tähepoiss, nagu sõbrad teda juba lapsest saati kutsusid, ei lasknud vahejuhtumil ennast häirida. Ta jättis meelde mustuse alt nähtavale jäänud aadressi, kägardas rikutud reklaami kokku ja tegi täpselt samal ajal, kui nutsak prügikasti kitsast avavust tabas, tähtsa otsuse.

Suures Jehoova tunnistajate auditooriumi meenutavas saalis viibis umbes viiskümmend inimest. Kõik istusid tihedatesse ridadesse paigutatud toolidel ja kantslina kõrguva laua taga pidas rahvale jutlust firma Piiritu boss doktor Jupiter:

„Nagu juba nimi teile ütleb, puuduvad meie jaoks piirid. Unistused saavad tõeks ja ainsaks takistuseks võib saada fantaasiavaesus. Aga seda teil ju pole, on meil õigus?“

„Kas piiritust ei antagi?“ hüüdis keegi rahva hulgast. Jupiter köhatas viisakalt ja jätkas: „Niisiis oleme täna kokku tulnud selleks, et katsetada meie uut toodet, mille abil võivad lahenduse leida kõik laialt levinud psühholoogilised probleemid, nagu stress, unetus ja depressioon. See toode mitte lihtsalt ei loo illusioone, vaid muudab need tõeks. Kes tahaks olla esimeseks proovijaks? Ärge muretsege, me oleme seda toodet testinud juba kanade peal ja tulemused olid imetlusväärsed!“

Rahva hulgast tõusis arglikult üks käsi. Keegi peale selle ühe ei julgenud olla esimene.

„Astu aga julgelt ligi!“ hüüdis Jupiter kutsuvalt käega viibates. „Mis on sinu nimi, noormees?“

„Tähepoiss,“ vastas Tommi arglikult. Pealtvaatajate hulgast tõusis naerupahvak.

„Väga hea, just selline nimi sobibki kokku unelmate täitumisega. Me võime ulatuda tähtedeni, kui seda vaid soovime,“ jahvatas Jupiter edasi ning palus Tähepoisil istuda enda laua kõrvale kõrge seljatoega polsterdatud tugitooli, mis kaudselt meenutas jubedat istekohta hambaarsti kabinetist.

„Mõtle oma elu suurimale soovile,“ ütles ta. „Mõtle selle peale nii, nagu sa ei sooviks rohkem midagi muud.“ Rääkimise ajal liigutas ta noormehe pea kohal metalliotsija sarnast lapatsit. Tommi sulges silmad ja soovis nii, nagu ta polnud terve elu jooksul veel kunagi soovinud. Ja äkitselt haihtus ta õhku.

„See mõjus!“ hüüdis Jupiter vaimustunult. „Tema suurim soov täitus!“ Publik vahtis lava ammulisui, kuni üks väiksemat kasvu kahvatu jumega naisterahvas julges lõpuks küsida: „Kuhu ta kadus?“

„Sinna, kus ta soovis olla,“ vastas Jupiter. „Kanadega juhtus täpselt sama. Ükski neist ei tulnud enam tagasi.“

Rahvas hakkas omaette pomisedes kiiresti laiali valguma, jättes pettunud Jupiteri üksinda oma kantslisse seisma ja käsi laiutama. „Kas keegi teist ei tahagi enam katset korrata? Pole teie hulgast kellelgi unistusi, mis ootaksid täitmist?“

„Aga kuidas tagasi saada, kui ei meeldi?“ küsis see, kes enne piiritust nõudnud oli. Küsijaks oli asotsiaali välimusega vanamees, kelle räbaldunud pintsakust tõusis sellist lehka, et tema ümber jäi meetrijagu privaatruumi.
„Milleks eales tulla tagasi kohast, millest oled eluaeg unistanud?“ vastas Jupiter. „Tehke ise proovi, kulla härra, teil pole nagunii enam midagi kaotada.“

Asotsiaal kõhkles, pomises midagi endamisi, kehitas siis õlgu ja istus toolile.

Kuu peale oli vahepeal tekkinud maa pealt nähtamatu tume siluett. Kuutolm kattis juba aeglaselt Tähepoisi elutut keha. Tommi oli oma siiras lapsemeelses soovituhinas unustanud palju olulisi detaile, muuhulgas ka skafandri, hapniku, sõbralikud tulnukad...

Samal ajal kohendas alles paar tundi tagasi prügikastides tuhninud härrasmees, nüüdseks pea äratuntamatult silenenud palgete ja säravvalgete hammastega, oma veinipunast kikilipsu ja köhatas hääle puhtaks.
Kaamerad surisesid.

Ta alustas kõnet: „Kallis Eesti rahvas...“