Kuhu kaob Kuu

mesipuu poole

suletud tiibadega

lendavad pooled

Jüri ja Mari pakkisid asju.

Oli käsk Kuu lattu tagasi viia ja kogu õrn aparatuur tuli paigutada siseküljele, et see kiirel sõidul viga ei saaks. Nad toimetasid usinalt nagu mesilased.

Mari oli elektrisiniselt pragmaatiline. Ta uskus ametlikku versiooni, mille kohaselt tuli Kuu ära koristada, sest selle põhjustatud looded ohustasid Maa tulevikku. Kuldkollaselt romantiline Jüri kahtlustas vandenõuteooriat, mille kohaselt tekitas Kuu liiga palju romantilisi mõtteid ja viis sellega inimesi nende tõelisest eesmärgist eemale. Tegelikku tõde – et lihtsalt firmal läheb kehvasti ja see projekt tuleb rahastamise puudusel sulgeda – ei aimanud kumbki. Nende intelligentsitaseme iseloomustamiseks sobib kõige paremini näide, et nad pidasid valgusaastat ajaühikuks.

Mõtlemiseks polnud aega, sest teha oli veel palju, kuid tähtajani jäänud alla nelja nädala.

Kes ei mäleta minevikku, elab eesmärgita...

Tuult ei olnud, rong seisis juba viiendat päeva. Päike säras tuumaplahvatuses klaasistunud preeria kohal nagu pulli silmamuna, sundides kõiki higistama ja varju otsima. Koiotikarjad luusisid öösiti üha lähemal, päeviti tiirlesid pea kohal raisakullid.

Kuna rong seisis ja enne tuule tõusmist ei olnud võimalik liikuma  hakata, polnud ka vedurijuhil midagi teha. Kõik masina sõlmed olid üle käidud, ning et alamklass liialt laisaks ei läheks kupatas ešeloni šerif ta valvesse. Kes sobikski säärase sandi ilmaga kus taevas pole pilveräbalatki, paremini tööle kupatada kui punanahk…

Suitsetamine tapab aeglaselt

Originaaliks on Manjana "Kohtumine suitsuruumis".


Janeli ei oleks seda sorti klubisse, eriti veel backstage'i kunagi sattunud, kui õde ei oleks karvase bändimehega käima hakanud. Õeke oli kuu tagasi olnud kusagil läbul ja ühe suhteliselt seksika elukaga tuttavaks saanud. Sihuke rokkari moodi tüüp, käsivarred tätokatest kirjud, kitarrikott kogu aeg näpus ja kerge õllelehk veatute hammaste tagant immitsemas. Isale muidugi oma suurt armastust igaks juhuks näidata ei julgetud ja see oli õige otsus.

Peatus hiies

Alari hiie

sugulasrahvad vabas

multiversumis

Raske maagilaadungiga maanteerong roomas nagisedes mööda kiviklibust teed. Et hullematel lõikudel mitte pimeda peale jääda, pidi startima varavalges. Noor praktikant En oli roolis ja vana veokihunt Anz tukkus oma istmel. Ta võis seda teha, sest ohtlik mäekuru ja riukalik mudasoo olid alles ees, praegu oli ümberringi silmapiirideni ulatuv lainjas lagendik üksikute puudega. Anz oli siinkandis kasvanud ja sõitnud seda teed kõigega sääreväristajast suurte bussideni – jah ka nendega, sest kunagi oli kant turistide seas moes olnud. Ta teadis märke mäenõlval, mis viitasid varingule järgmise järsu käänaku taga, teadis kuidas hinnata kaldataimede värvi järgi lombi sügavust.

kurb pageja

See on Artur R-i jutust tõukunud minu jutt:

Viimasel ajal oli Rital tunne, nagu oleks ta väevõimuga veetud tagasi lapsepõlve kõige jäledamatesse päevadesse ja neisse lootusetult kinni ankurdatud. Üks ja sama jama kordus ikka ja jälle ning Rital polnud mingit võimalust ennast sellest välja lülitada. Kujutage ette, et teie seni igati mõistlikult käitunud kolleeg leiab endale ühel koledal päeval uue hobi – hakkab kujuteldavat vastast surnuks lutsutama. Rita oli pidanud sedagi taluma ja kui ta sellest mõnele sõbrale jutustas, tuli tal pea alati oma pöörane ja arusaamatu sõnamäng lahti seletada – kujuteldava vastase surnukslutsutamine on segu karate katadest ja hambavahede imemisest. Väliselt on see nagu teine tegevus; sisuliselt – ennekõike tulemuse puudumise ja tekitatava lärmi poolest – nagu esimene. Niisiis, kujutage ette, et ühel päeval hakkab teie kaastöötaja tekitama regulaarselt helisid, mis ajavad teil külmavärinad ihule, mis ajavad teid, otse öelda, närvi ja te saate aimu, mida Rita tundis.

Labori õpituba 22. novembril kohas nimega Koht

Kui oled liitunud Labori Facebooki grupiga, tead ehk juba, et 22. novembril toimub Labori õpituba. Kuid ega Facebook pole terve maailm. Vaid umbes kuuendik inimestest on seal.

Lühidalt: 22. novembril, neljapäeval, algusega kuus õhtul toimub Labori õpituba. Sellest, kuidas paremini kirjutada räägib ‘ganna, ehk Liisi Ojamaa. Laborlaste õppekogunemine toimub Tallinnas, kohas nimega Koht (Lai 8, Tallinn) meile eraldatud keldrisaalis.

Allpool on sama tekst, mis läks Facebooki.

Sa oled vaid tolm malelaual!

Originaal: Võluv vanadekodu. Kirjutas: KaRe

Kohtusin Edvardiga hetkel, mil juba leppisin mõttega, et olen hulga raha lihtsalt niisama maha visanud. Kõik mu sõbrad suutsid kinnisvaraarendusega imetegusid teha, kuid mina ostsin Nõidjärve, mille nimi õigustas end vaid nii palju, et kõik investorid vangutasid päid ja kadusid kui vits vette. Kedagi ei huvitanud kinnistu, kuhu pääseb vaid džiibiga ja elektri saamiseks oleks odavaim variant ise tuulik püstitada.

Esimene mulje Edvardist oli mittemidagiütlev – vana mees, kummalised prillid, ilmselt jube rikas või peast põrunud, sest tema pakkus idee, mille peale ma poleks ka kõige haigemas unenäos tulnud – ehitame vanadekodu.

„Miks just vanadekodu? Miks peaksid penskarid tahtma end siia soode vahele matta? Kel raha, läheb soojale maale reumat ravima?“

„Tead, Kalmer, siin liiguvad just seenioridele sobivad energiaväljad,“ teatas mees enesekindlalt. „Kõik inimesed ei talu palavust ja rahvamasse. Paljud armastavad vaikust ja rahu.“

Vanaonu Henriku pärand

„Väga hea, paistab, et on valmis,“ sättis meister Glückgehabter  viimase sammuna veduri vagunite ette rööbastele ja vaatas rahulolevalt  oma vendadele poole. „Paneme aga käima.“ Tema vennad Alfred ja Josef asusid juhtpuldi juurde ning hakkasid hoobasid krigistama. Meister ise tõmbas kaitseprillid silmade ette ja jäi suure aluse juurde, millel asetses seitsmekorruseline elektriline raudtee. Täpselt vanaonu Henriku jooniste järgi seatud. Konstruktsiooni keskel titaanist pesas sätendas väike metallist rongike. Kõige ees silindriline plaattinast vedur, selle järel lookles neli eri metallidest vagunit. Kuld, hõbe, vask ja tina. „Kui joonised on õiged, siis teeme vendadega sama suurt teadust kui vanaonu Henrik,“ mõtles meister ja astus eemale pealüliti juurde. Vanaonu juhendite järgi oli kõik viimse detailini tähtis. Nii rööbaste asend, rongikese materjal, kui ka rongi liikumiskiirus. Kogu ettevalmistus oli võtnud peaaegu kaks aastat. Juhendist arusaamine, arvutused, kontrollarvutused, materjalide kogumine, erinevad väiksemad katsetused ning kaks suurt läbikukkumist.

Mootorid ja rootorid kumisesid ning panid ruumi kergelt värisema. Josef hüüdis „valmis“, Alfred hüüdis „siin ka valmis“, meister hüüdis „läks käima“ ning surus alla juhtpuldi ja aluse vahel olnud pealüliti. Rong hakkas rööbastel kindlat mustrit mööda liikuma. Esimeselt tasandilt kolmandale, sealt seitsmendale, edasi teisele, siis viiendale, alla neljandale, viimaks kuuendale ning sealt suure kaarega üle surmasõlme tagasi esimesele. Kõik toimis nagu õlitatult. Meister ja vennad olid rahul. Esimesed kaks tiiru oli rongi liikumist näha, kolmandal veel kuulda, neljandal oli kiirus nii suur, et ei olnud enam aru saada, kus väike rong on ja mida ta teeb. Kiirusest sai ühtlane valguskuma ja müra murdus korrapäraseks meloodiaks. Kuni järsku kõlas õrn praksatus ning konstruktsiooni keskele ilmus nähtavale miraaž. Vennad hõiskasid ja patsutasid üksteist. Vanaonu Henriku joonised olid olnud õiged. Nad astusid lähemale ning nägid tekkinud ümaras pildis korrapäraselt tiirlemas erinevaid juba olemasolevaid kui ka veel leiutamata asju.  Vendadest teadlased olid jõudnud kõigi teadmiste varamuni.

Drake Cement

Drake Cement ei olnud alguses linn. See ei olnud isegi küla, lihtsalt üks paljudest tsemenditehastest Arizonas, Yavapai maakonnas. Taamal pundus maapinnast veidi kõrgemale Black Hills'i mäestik, sajakonna miili kaugusele lõunapoole jäi pulbitsev Phoenix, mõnisada miili loode poole minnes võisid rahast ilma jääda purskkaevulises Las Vegases. Selline vaikne kohake keset-ei-miskit. Kunagi, kui tehas asutati, olid peamised argumendid lähedal asuv Geronimo lubjakivi lade ja US 93 raudee, tähtis lüli olulisest CANAMEX-i trantspordikoridorist. Enamus töölisi käis tööle lähedal asuvatest kõrbelinnakestest: Pauldenist, Chino Valleyst, Prescottist, Prescott Valleyst, mõni isegi Cottonwoodist. Tol ajal olid tsemenditehases vägagi korralikud kõrgepalgalised töökohad ja kohalikule elule andis suurinvesteering palju hoogu juurde. Ehitusbuumi aegadel oli tsemendi tootmise, logistika ja kõige muu juurdekuuluvaga hõivatud peaaegu 10 000 inimest. Kohalikele tehas meeldis.