28.07.11

Ja rongid peatusid.


Rongid peatusid, avasid uksed, sulgesid need ja sõitsid jälle edasi. Ippolit istus oma kohvri otsas ega läinud neist ühegi peale. Kohvrist jooksid juhtmed Ippolitile püksisäärest sisse, mehe tumedate prillide taga vilkusid tuled, jooksid numbrid ja klõbisid käsuread. Ta hoidis rongide graafikutel hoolega silma peal. Ükski ei tohtinud kokku põrgata, ajast maha jääda, mõnd peatust vahele jätta. See kõik oli Ippoliti vastutada. Tema kohver oli tema kontor. Ja ka kodu. Mehekujuline mannekeen oli lihtsalt butafooria, juhtmeid ja tühja täis. See polnud ainus linn kus ta pidi töötama, ega ainus töö mida jälgida. Ippolit ise asus lähiorbiidil ümber maa tiireldes. Ühtegi inimest ei olnud juba ammu maa peale jäänud, kuid sellest polnud midagi. Ka Ippolit ei olnud inimene. Ta oli armee ründesateliit, topitud täis sideseadmeid ja ründetarkvara. Maa oli ammu maha jäetud, inimesed siit teadmata suunas lahkunud ja jätnud Ippoliti enda asemele sõda pidama. Loodus ei tohtinud peremeeste äraolekul lammutada aastatuhandetega loodud tehnoloogiatsivilisatsiooni hälli. Ajastud möödusid. Maal tõstsid pead üha uued ja uued eluvormid. Mõned muutusid isegi neetult nutikateks ja õppisid kasutama inimeste poolt maha jäetud tehnikat. Kuid Ippolit oli alati valvel ja summutas iga katse, mis üritas peremeeste jäetud vara ebaotstarbekalt kasutada või minema tassida. See oli suur töö ning päris tihti pidi ta sisse lülitama orbitaalkahurid, et mõnd järjekordset noort tsivilisatsiooni taltsutada, kes arvas heaks laiutama hakata ja peremeeste eluruumi tungida.
Kuid ühel päeval hakkas purskama hiigelvulkaan, mis täitis taevalaotuse sateliidi jaoks läbipaistmatu pilvkattega. Ippolit kaotas Maal asuvate seadmetega ühenduse. Lennukid ei saanud startida, tehased seiskusid, robotitel tühjenesid päikesepatareid, rongid jäid seisma. Kui üks vulkaan lõpetas, alustas teine ja maa jäi sadadeks aastatuhandeteks omapäi. Kuid Ippolit ei väsinud. Ta ootas kannatlikult pilvkatte kadumist, et siis olukord üle vaadata, hävitada kahjureid ja tehtud kahjusid parandama hakata. Rongid peatusid, kuid ühel päeval sõidavad nad taas.

3 kommentaari:

  1. Mulle meeldib kuidas toimuvale korduvalt uus vint (või vaatenurk) otsa keeratakse. Lõpp oli samuti väikese kuid mulle meeldiva püändiga. Kirjastiilist ma ei hakka parem rääkimagi.

    Igati äge lugu ühesõnaga 5+

    VastaKustuta
  2. Tunda on, et autor on ka varem kirjutamisega väheke tegelenud :P

    VastaKustuta
  3. Lugu on hea, hästi kirjutatud kuid paraku mitte väga originaalne. Samas võib öelda, et tegemist on klassikalise robotilooga (olgu muld Heale Doktorile kerge) ning selles mõttes on tegemist nagu hästi räägitud hea anektoodiga, mida on meeldiv kuulda ka kümnendal korral.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.