28.07.11

Igal aastal upub siia järve üks laip

“Mismõttes, igal aastal upub siia järve üks laip? Teil on graafik tehtud, jah? Vahetustega, riiklike pühade eest lisatasuga, eksole, dispetser peab arvestust, kelle kord on..” irvitas Janek.
“Lollakas!” Anneli surus rusikas käed sügavamalt taskusse ja tõmbus küüru. Silmad läksid pilukile, näts käis vihaselt suus ringi.
“Kui sinu teha oleks, siis käiks jah kõik ainult graafiku järgi. Ja kasumigraafiku järgi, muidugi!” purskus vana vimm pinnale. Kapitalist versus kunstnikuhing, raamatupidaja versus normaalne inimene, kes igale sendile silti külge ei kleebi.
“Kuule, ära...” hakkas Janek lepitust paluma, kuid Annelile piisas nende kahe sõna toonist, et ringi keerata ja edasi kuulamata minema marssida.
“Mine metsa! Pane end põlema! Upu ära!” kostis üle Janeki kaeblikumaks muutuvate vabanduste sajatusi.

“Casanova in action,” märkis lohuliblet näppude vahel keerutav Aare.
Janek raputas pead ja lasi kuuldavale ebamäärase ängistushäälitsuse. Eksole, tegelikult ta püüdis, kohe tõesti püüdis, sest Anneli oli oma täiesti segasest tulnukaid ja haldjaid tõsiselt võtvast maailmavaatest hoolimata just selline, kellega ei häbeneks seltskonda minna ja, mis veelgi olulisem, kellega ta tahaks voodisse minna. Jalad, piht, juuksed, profiil, ja Gucci istuks ta seljas kui valatult. Modelliagentuur teeniks sellise pealt räigelt. Kuramus. Eks hommikul vaatab, kuidas asja siluda, pole veel nähtud, et ei annaks siluda.
Janek keeras paadisillal ringi, seadis end mugavamalt istuma, viskas Anneli selleks õhtust peast ja valmistus õllest ja kenast õhtust parimat võtma. Aare oli küll mingi kohalik maakas, polnud tal ei oma firmat ega aktsiaportfelli, arusaam majandusest jättis sajaga soovida, aga nad olid mitmel varasemal grillüritusel hästi jutule saanud.
“Einoh, sina, Aare, oled ka siitkandist, sina ju ei usu seda uppumise juttu? Hea eelarvamus küll. Hirmutate lapsi sellega üksi randa minemast?”
Aare rebis hajameelse pilgu vastaskaldalt lahti ja vaatas Janeki poole. “Mh? Mida? Ah see uppumise asi? Jah, upub küll. Mina uputan. Mis siis?”
Janek tõmbab õlut kurku ja kõõksub kätega vehkides naerda, osutades õllepudelile, Aarele, järvele. Hea nali! Hästi mängib kaasa Anneli jutuga.
Aare vaatab talle rahulikult ja tõsiselt otsa, kuni Janek jäi pikkamööda vait, tegi ebamäärase grimassi ja andis märku, et Aare edasi räägiks.
Aare kehitab õlgu – “Ma olen näkk. See käib asja juurde. Ja nüüd, kus sa mu saladust tead, pean ma su ära uputama.”
Enne, kui Janeki näole tekkiv irve kõrvuni jõuab venida, jätkab Aare ettepoole naaldudes ja Janekile otse silma vaadates: “Nüüd ma loen kümneni. Kui ma kümneni jõuan, jääd sa magama ja teed nii, nagu ma ütlen. Üks... kaks...”

9 kommentaari:

  1. ehee, ma olen ka raamatupidaja, aa see naise kirjeldus oli matšo küll.

    ma ei saanud aru, mil ja kuidas Aare kohale jõudis. pärast lugesin üle: tuli välja, et ingliskeelne näkk ilma erilise sissejuhatamiseta. ma alguses arvasin, et tegevus käib töökohal, aga vist hoopis järve ääres.
    ajavormidega on jutus pisut segased lood: kord on lauses olevik, kord lihtminevik. kui kõik lihtminevikku panna, kõlaks paremini.

    VastaKustuta
  2. Hmm, kas jutu kommentaaride järgi paremaks parandamine on reeglitega kooskõlas või sohk?

    VastaKustuta
  3. Aare tuli jah pisut ootamatult mängu... õigemini, Aare esimene repliik läks minul justkui Janeki kraesse...

    Komakoinija, nagu ma olen, ei saa mitte vait olla tähevigade asjus... ja versus võiks kah kursiivis olla...

    Minuarust teeks lugemise ladusamaks, kui iga enteri järel oleks tühi rida... silm haaraks kuidagi paremini... pisiasi, aga oleks abiks...

    VastaKustuta
  4. Head kirjeldused, ainult lõpp tuli kuidagi nohh etteaimatavalt. Aga muidu hästi lobedalt kirja pandud laast.

    VastaKustuta
  5. Mmmm. Mind midagi nagu häiriks. Vb tõesti see, et liiga ootamatult saab see näkiline. Kuidagi.. nagu võiks teema sisse juhatada, anda hästi väikse vihje, mõne sõna või lausa lausega. Et noh, siis teaks lugeja natuke ette valmistuda, aga hoopis millekski muuks, aga siiski, ja ka lõpp oleks mitte nii aimatav. et arvad üht, aga tuleb teine. ja tegelane ka nagu tutvustatud.

    VastaKustuta
  6. Nõustun Krafinnaga kõigis punktides.

    VastaKustuta
  7. Jah Krafinna võttis hästi kokku asja.

    VastaKustuta
  8. “Lollakas!” Anneli surus rusikas käed sügavamalt taskusse ja tõmbus küüru. Silmad läksid pilukile, näts käis vihaselt suus ringi. - see oli hea, väga hea. Edasi läks jõnks-jõnks-jõnks, kuskile alla.
    Muuseas, mu sõber KickAss on ka raamatupidaja ja veel "ebanormaalsem", kui Lastejutud-Manjana.
    Ehk siis kasuta üldisemaid mõisteid - arveametnik, numbripede, büroovasikas jne :)

    VastaKustuta
  9. Väga segane lugu. Ainus asi millest ma aru sain, oli see, et Aare on näkk ja ta laseb inimestel ennast ise ära uputada, mitte ei hakka teisi varbast kiskuma. Selle eest 10 punkti. Aga kuna ülejäänud lugu oli nii segane, et raske oli aru saada, et mis ja kes, siis hindan et halb. Keskmisest loost saab ikka aru, et mis toimub.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.