18.09.11

Kõõlusväät

Väädid sirgusid piikidena hommikusesse sinitaevasse. Sõrmejämedused “tüved” tõusid paarikümne meetri kõrgusele justkui suureks kasvanud päikesevarjud, et seal oma ladvad laiali laotada. All oli seetõttu varjuline ja mõnus.
Rokile meeldis siin, Aias. See aitas keskenduda, rahuneda. Asjatud mõtted ja pinge imendusid niiskesse mulda ja aurustusid jahutavasse õhku.
Väätide vahele olid rajatud jalgrajad, mida mööda paar aednikku töiselt asju ajasid. Kindlatel kohtadel seisid ka aiavalvurid, kaeluni turvistatud ja vibudega. Rok teadis, et kõõlusväädi läbi raiumiseks enamasti ühest hoobist ei piisa.
Ta mängis selle ideega viivu, samal ajal sõrmedega matšeete käepidet näppides. Arvestades valvurite proffesionaalsust teise löögini ta ilmselt ei jõuaks.
Ja siis aurustus seegi mõte õhku kui üks mõttetumaid.
Rok noogutas heatujuliselt ühele tuttavale aednikule ning võttis suuna Aiast välja.
Ala ümbritses õhukestest laudadest sein. Välja pääses paari meetri kõrguse ukseava kaudu, mis viis lühikesse koridori. Lagi ja põrand olid siin puust, seinad paremal-vasakul restile tõmmatud paberist. Koridor lõppes palkidest seinaga.

Öine vahetus oli olnud nagu ikka - kurnav. Roki kaaslased ilmselt magasid juba, ent temal oli harjumus kõigepealt oma pinged Aias maandada. Pärastine uni oli selle võrra sügavam ja toekam.
Läbi seina kostus paremalt nõudepesukolinat. Riisiköök ja magala asusid siinsamas. Ent Rok pöördus koridori lõpus hoopis vasakule. Enne magamaminekut pidi ta kokku saama Zu’ga, terve Abramaa parima luuameistriga.

Zu veetis aega oma ruumides. Kui Rok ukse taha jõudis, oli meister just ühe noore väädijupi rõngasse keeranud ning lävelt lahti lasknud. Too veeres kiirust kogudes mööda koridori minema.
“Astu sisse, sangar!” kutsus Zu rõõmsalt, “Just veerand tundi tagasi lõpetasin su kullakese viimistlemise. Varreke on muidugi sama, aga vitsakimbuke on värske ja vihane.”
“Tänane patrull jah oligi viimane, mida tolle vanaga andnuks teha”, sõnas Rok ning tervitas kummardusega luuameistrit.
“Kokkuhoid on meie pühak.” Kummardus.
Zu paistis vana. Vana ja terane. Tema silmad püüdsid vististi kinni iga pisiasja, samal ajal kui suu valis hoolikalt, mida ütles.
“Sa paistad palju värskem kui tunnikene tagasi.”
“Käisin jah aias, puhkasin vaimu.”
“Nii olen ma soovitanud”, ütles Zu. “Aga tule nüüd, vaatame su kallikese üle.”
Rok järgnes Zule.
Järgmist paberseintega ruumi sisustas kaks tööpinki ja hulk riiuleid. Riiuleis lebas rohkelt tööriistu, ühe tööpingile oli aga nahast klambritega kinnitatud luud. Sinna kaks meest kõndisidki.
Rok libistas käega üle luua.
Ta alustas varre otsast, kus risti oli sabaks torgatud uus väädijupp. Ta libistas üle tagumise tammepuidust varreosa, sileda ja vastupidava. Käsi näppis varre esiosa, kus õlgedest pehmendusele oli peale tõmmatud omamoodi sadul. Viimaks liikus kämmal üle noortest kõõlusväätidest kimbuosa, kus nood tagasipainutatult kahekorra kinni olid seotud. Suure kimbu hulgas oli kaks väiksemat, otstest kokku seotud ning nöörid küljes.
“See on üks mu viimase aja parimaid”, ütles Zu vaikselt, peaaegu sosistades. “Tasakaalustatud, imeliste lennuomadustega.”
Rok neelatas, sest teadis, mismoodi see praegu lendaks. Värske luud muutub normaalseks paari tunniga. Enne seda on vitsad aga põrgulikult särtsakad, ainult kiirkäskjalad kasutavad taolisi.
Zu sosistas erutunult edasi. “Korjasin kimbu jaoks eriti heas vanuses kõõlusvääte. Imeline taim. Ma olen selle üle viimasel ajal mõelnud. Paistab, et väät justkui kogub endasse mingit jõudu, mis vastandub kukkumisejõule. Seepärast saavad kõõlusväädid kasvada pikemaks kui mistahes puud. Millegipärast säilib neil see jõud ka paar nädalat pärast mahalõikamist. Aga siis pole see enam sõltuv kukkumisejõu suunast.”
Roki see ei huvitanud. Tema kujutles end juba järgmist ööpatrulli tegemas. Selle riistaga.
“...nagu oleksid nad juurte näol oma sihi kaotanud ja tormaksid maailmas arutult...”
Ilmselt peaks end korralikult välja magama, et seda taltsutada.
“...ma olen valinud millistelt taimedelt seemneid koguda...”
Neelatus.
“...need uued kõõlusväädid ilmselt kannavad rohkem...”
Kõmm! Kõmm! Kõmm!
Harrast hetke rebestas meeletu gongimüra.
Zu ja Rok vaatasid üksteisele otsa.
Häire.
Mõlemad mehed muhelesid erutusest ning juba krabasid Zu vanad sõrmed tööpingi kinnitusi. Rok haaras lennuriista sabast ning paari sekundi pärast tormas ta luud käes juba väljapääsu poole.
Peakoridori jõudnud haaras ta seina pealt kaks erilist terariista, mille hoo pealt küünarnukkidele kinnitas, ning sööstis suure avatud kahepoolse ukse poole.

Mõni hetk hiljem kihutas Rok kindluse uksest välja ja kukkus. All ujusid valged pilvemassiivid. Vabalangus.
Ilmselt erutusest polnud Rok vitsasid kahekorra hoidvat sõlme jõudnud lahti tõmmata, kuid nüüd sai see avatud. Kimp vibutas oma väädid ette sirgeks ning luud hakkas tööle. Roki käed olid ammu haaranud kaht pisemat kimpu hoidvast nöörist ning nende abil ta luuda praegu ka juhtis.
Saba tõttu oli suurim tõusunurk piiratud, ent Rok polnud sellise “noolega” veel kunagi lennanud. See rebis end pea-aegu püstloodis üles. Kindluses peksti jätkuvalt häiregongi.
Rok jõudis kõrgemale ning heitis pilgu alla.
Seal, pilvede kohal seilas aeglaselt nende lendav kindlus, kaheksanurkne, palkmüüriga ümbritsetud. Kants oli nüüdseks vist sadakond aastat vana. Majesteetlik oli see pilt vanadest tumenenud palkidest seintest ning rohelisest katusest. Mitmeid meetreid laial müüripealsel, kus vibudega valvurid ringi sebisid, asusid noorte kõõlusväätide kasvulavad. See, mida müür aga ümbritses, oli Aed. Lendava kindluse süda. Just see hoidis kantsi üleval, just sealsete vanade kõõlusväätide jõud tõstis pilvedest kõrgemale.
Just seda tuli iga hinna eest kaitsta.
Rok viskas pilgu ümbrusse ning tabas kaugemal taevas kaks helesinist kogu. Käed rebisid kahte nööri ning nüüd kihutas värske luud nende poole.
“Ilmselt surmapõlgurid, muidu oleks neid rohkem.” mõtles Rok endamisi. Õnneks kippusid siinsete piirkondade lendurid olema niisama kogenematud kui enesetapjalikud.
Tuul piitsutas ta juukseid vastu peanahka ning pani silmad vett jooksma. Rok nägi lähevate surmapõlgurite küljes mürgipomme, mida ilmselt loodeti Aia kohal purustada.
“Et ma siin olen, on nende plaan A juba rikutud” sisistas Rok mõttes.
Kaks vaenlast, helesinistes peitvormides lähenesid talle kõrvu, tegemata erilisi manöövreid. Rok oleks jäänud nende kahe vahepeale... ilmselt polnud tegu päris poisikestega.
Rok neelatas ning parandas ühte kimbukest painutades pisut suunda, otse kahe lenduri keskele. Nüüd on kõik ajastuses. Juba ta nägi surmapõlgurite maskiga kaetud peasid. Kolm, kaks, üks. Hetk enne vaenlaste vahelt läbi lendamist tõstis Rok käsivarre pikenduseks olnud lõiketera. Teravik lõikas naksakaga läbi kahe ründaja vahel pinguldunud poolläbipaistva nööri. Heal juhul oleks see pea otsast rebinud, halvemal pakkunud luuata lendamise põgusat kogemust.
Hetk pärast nööri katkemist tõmbas Rok mõlemad ohjad vasakule. Ta teadis vastase järgmist käiku ja rohkem polnud vajagi. Oodates kaitsja põrkumist nööriga, oli kumbki ründaja oma ohjad tõmmanud üksteiset eemale, et jõude tasakaalustada. Nüüd kaldusid nad endale ootamatult väga järsult kumbki ise suunas ning ühe tee ristus just Roki omaga. Juba sähvatas matšeete ning hulk vitsu põrutasid ise suunas minema.
Luud needva surmapõlguriga tiirutas ringe tehes ja kiirust kogudes alla maa poole.
Rok oleks võinud lüüa ka lendurit, kuid ta oli pigem mängur kui patrioot. Nüüd on tabatu elu tema enda käes. Põhimõtteliselt on võimalik taolise luuaga elusalt maanduda. Põhimõtteliselt.
Rok tegi uue pöörde ning otsis silmadega teist vaenlast. Surmapõlgur oli otsustavalt teel kindluse poole. Ka kaitsja sööstis.
Rok kummardus tuuletakistuse vähendamiseks nii ette kui võimalik. Tema luud oli kiirem, aga kas ka piisavalt. Vaenlane heitis pilgu tagasi. Ta haaras vöölt mõõga, jättes ohjad teise kätte. Rok oli tal kohe kannul. Selja taga all. Siis ülal paremal. Siis otse taga. Nad jõudsid koos kindluse laskevälja kui terariistad kohtusid.

Zu oli just jõudnud müürile ja vaatas ringi. Vibumehed ootasid. Üleval käis võitlus. Mõõgad kohtusid veel ja veel ja veel. Luuad vahetasid üha positsoone, Rok rünnates ja surmapõlgur põigeldes, kindlus oli siinsamas.
Lõpuks lendurid põrkusid. Oli kuulda röögatust. Aimata võis verd ning luudadest sööstsid eemale läbilõigatud vitsad. Vibumehed tõstsid relvad. Üks lenduritest, helesinises rüüs lõtv keha eraldus oma luuast ning prantsatas kukkudes vastu välismüüri, et siis alla pilvedesse kaduda. Ent teine, mustas öövalvurihõlstis Rok, sööstis langeva kaarega otse kindluse südame poole. Lennuvahend oli kaotanud enamuse vitstest ning nüüdseks arvatavasti juhitamatu.
Sõrmed kõhul kramplikult põimingus vaatas Zu, kuidas Rok, ikka veel luuast kinni hoides kaarega Aia latvadesse kihutas, just vahetult enne luual saba maha raiudes.
Erutunud hüüded vaikisid kõikjal. Paar silmapilku hiljem sööstis latvadest välja ratsanikuta luud, suure kaarega müüri taha kadudes. Sealt tõusid parajasti nähtavale ülejäänud lendava kindluse luuamehed.
Vanake tõttas Aeda nii kiiresti, kui haiged jalad seda võimaldasid.
Roki ümber talitasid juba aednikud. Valvurid olid jälle oma positsioonidele läinud. Zule tehti austavalt teed ning Abramaa parim luuameister jõudis Abramaa parima lendurini.
“Fead, need kõõlusväädid on siin Aias sama fugevad kui ferasvarvad!” Rok sülitas kaks hammast välja. “Mul on visf umbes pooled luud puru!" Neelatus. "A muld on nii pehme.” Siis ta minestas.
Zu naeratas oma hambutut irvet ning asus haavatut laatsareti viimiseks ette valmistama.

17 kommentaari:

  1. Ma loeks jutule järge küll ning jutu lõpu järgi otsustades võiks seda ka oodata. Peategelases oli ka sisu pikema jutu jaoks.
    Mõnes kohas tundus selgitusi pisut palju olevat, et miks ja kuidas asjad toimivad, kuid kui need ära jätta, ütleks keegi tingimata, et miks pole selgitatud, kuidas asjad toimivad.
    Eelkirjelduse järgi ootasin õhulahingust pöörasemat luuda, kuid tundus, et asi läks peaaegu libedalt. Võimalik, et probleemide ilmumise ajaks oli vaatekoht mujale viidud.

    VastaKustuta
  2. Hea tähelepanek. Ma umbes kujutan ette seda lõiku, mis luuasõidust puudu on. Eks see saab lisatud, kui jutust midagi edasi areneb.

    VastaKustuta
  3. Harrypotter taimeteaduse ja luuaehituse meelevallas oli minu esimese paarikümne rea kokkuvõte. Kuigi kirjutatud oli hästi, ei saanud ma jubatekkinud potteri-kujundist mitte kuidagi lahti. Liiga palju luuasõitu, samas jäi lugu veidi segaseks, võimalik, et see potteriteema halvas mu arusaamise. Oli kindlus, olid kõõlusväädid, mis seda hoidsid, aga kirjedused ja tegevus puudutasid peamiselt luudasid ja lendamist ja ei moodustanud seotud lugu.

    VastaKustuta
  4. Minu eesti keele tunnetus jooksis kokku kolmanda sòna juures, mina ei saa kuidagi aru, kuidas vààdid saavad olla nagu piigid ja miks vààdid ja tyved on kokku pandud. Miks vààt?

    Edasi làks jah, nagu Lee ytles, Harry Potteri fanfictioniks.

    VastaKustuta
  5. Ma küll kordagi Potteri peale ei mõelnud. Võibolla pisut liiga pikaks läks see esialgne kirjeldus. Korraks mul tekkis mõte(kui Rok seal aias nendest väätide läbi kaksamisest mõtles) et ta kavatseb seda Aeda röövima minna vms:P Et ta kaitsja on, see jõudis nagu hiljem kohale.D Lõpus ma isegi korraks veel mõtlesin, et kui see sinine vaenlane oli alla kukkunud siis see Rok ise mürgilaadungiga sinna Aia keskele maandub :D
    Aga jah võibolla pisut tausta, et kes ja miks mürgitama tuldi:)

    VastaKustuta
  6. kus need vaadid siin olid või ei saanud ma kommentaarist aru? Jutt käib ju väät-väädi-vääti-väätidest või käändub see kahte täppidega a tähte sisaldav sõna kuidagi teisiti. või oli probleemiks tüvi, et kui on väät, siis on vars ja kui on tüvi, siis pole väät? Kuidas viinapuu mullast välja kasvavat osa nimetataksegi? Botaanika pole just minu kõige tugevam külg. Ja kui ette kujutada, et viinapuu võiks kasvada külma rahuga 20-30 meetri kõrguseks ja ikka otse ülesse, kas siis nimetatakse seda ikka tingimata nii nagu praegu?
    A jah, kas viinapuu on botaaniliselt ikka puu?

    VastaKustuta
  7. Mul Itaalias avalikel arvutitel ei ole kõiki tähti (ja klaviatuuri muuta ei saa), siis vahepeal kasutan "a kriipsukesega" ä asemel, vabandan segaduse pärast.

    Aga viinapuu on liaan ehk ronitaim. Minu etteheide ei olnud siin niivõrd bioloogilise täpsuse osas, vaid tunnetusliku täpsuse osas. Väädist ootaks, et tegemist on kuidagi ronitaimega ning asi on seotud paljunemisega. Kui ilmselselgelt on väädid ülikõvad ja sirged, siis mina tahan teada, miks nad on väädid. Seda enam, kui tegemist on veel "kõõlusväätidega", no kuidas kõõlus ja piik kokku lähevad? St seda kõike oleks pidanud natukene seletama, et miks need väädid ikka niimoodi kõrgele kasvasid ja kunas nad enam tüve moodi ei paistnud ja miks (no üks jaapani anime on ka sinna suunas, aga minu arvates on lendav kindlus seal pigem puu kui liaani ostsas olev kindlus)

    Aga kogu see asi üldiselt - tüüp kaitseb luuaga lennates mingit aeda ja peamine osa jutust on luualahing ja märkused luudade tehniliste omaduste kohta... Miks see on?

    VastaKustuta
  8. Väätide puhul minul tõrget ei tekkinud. Kõik langeb oma kohale kui kujutada vääti sellise karmi antigravitatsiooni (või siis hirmsa ülestõusmisvaevusega) köiena, mis on küll painduv, aga kuna nende küljes "ripub" terve kindlus, siis on need väädid nagu raskust kandvad köied pingul. Ja siis võib neid tõesti raudvarvadena kujutada.
    Sellise väädi kasutamine luua meisterdamiseks välistab muidugi antigravitatsiooni ning nõuab keerukamat põhjendust, miks väät alati EDASI ja mitte ÜLESPOOLE tahab söösta. Samas antud jutu kontekstis pole selline tähenärimine oluline ning väädid on ... lihtsalt erilised väädid!
    Kui originaalne idee välja jätta, siis edasi oli üks stamp teise otsas. Juttu kui niisugust kokku ei saanudki.

    VastaKustuta
  9. Tänan märkuste eest. Potteri-seos välja arvata, sest ma ise ei suuda HP-ga ühtegi reaalset seost leida, ei maailma, ei kontseptiooni, ei tegelaste osas (ehk on luuandus Rowlingu poolt ideemaastikul lihtsalt "ära patendeeritud").

    Kirjeldused oleksid võinud ehk elegantsemad olla küll, et seda alguse juhet näiteks ära hoida.
    Kujutlesin, et Aia väädid nägid välja nagu pingule tõmmatud trossid, u kolm sõrme jämedad ja ilma puitunud osata. Nende puudeks nimetamine oleks jälle teisipidi segaduse tekitanud.
    Lootsin lugejale kild-killu haaval maailma ette mängida. Ilmselt vajab see toimimiseks kas paremat jutustamist või vähema skepsisega lugemist. Et nõutuse asemel tekiks uudishimu.

    Lugu sai kirja pandud vaimustuse ajel, mida mõte taolisest gravitatsiooniväljaga mängivast taimest tekitas. See siis keskaegsesse ajastusse pandud. Seletustega ülepingutamisega olen nõus.

    Aga
    ei maagiat, ei Potterit! :)

    VastaKustuta
  10. Ma ei tea, miks Leel, aga minul lülitas Potteri sisse lihtsalt pikk, detailne ja mõttetu luuaga lendamise kirjeldus, peoga "luuatehnikat" ka.

    Kui see oleks romaani osa, siis ma soovitaks kogu selle episoodi suruda 2-3 lausesse.

    Millest see räägib siin?

    VastaKustuta
  11. no sellised need kommentaatorid on. ;) Oudekki ütleb, et kirjuta luuaga lendamine oluliselt lühemaks ja mina, et kirjuta veel pikemaks.
    Kirjelduste osas oleme me vist küll ühte meelt. Potteri osas jälle mitte.

    VastaKustuta
  12. Selle jutu peategelaseks on kahtlematule too hoole ja armastusega kirjeldatud kõõlusväät. Kuna ta on peategelane, siis peaks temaga ka midagi erilist juhtuma, aga midagi erilist ei juhtu. Jutul puudub minu jaoks konflikti koht - võitlus on vaid üks väädi võimaluste kirjeldus. Väät oleks võinud näiteks kasutaja vastu vaenulikuks muutuda ja vaenlase poole üle minna või lihtsalt lambist ära kuivada vms. Kuna mulle meeldivad rohkem jutud, kus peategelaseks on keegi inimene või temaga sarnane tüüp, siis ma pole taimede hingeelu soovitusteks parim allikas.

    Jutu alguses häirisid mind erinevad koma ja kokku-lahku vead, kuid kena jutustamisoskus korvas tehnilise puudujäägi.

    Mul potteriga seost ei tekkinud, kuna muarust potteri kirjutaja virutas luuaga lendamise rahvajuttudest nõidadelt.

    VastaKustuta
  13. Minul tekkis paralleel Potteriga eelkõige sellepärast, et tavaline nõid lendas ammusest ajast teada-tuntud rahvapärimustest tavalise uksetagusekasimisvahendiga (vene rahvaluules lisandus sellele uhmer-ämber vms, eesti rahvajuttudes (A.Jakobson) kihutasid tulihännad ja virmalised linalõugutil ja muudel tubastel töövahenditel, aga just Potteris tegi Rowling luudadest Lamborginid-Porsched, millega mingi suvalise aiatee rookimine oleks ilmne pühaduseteotus. Lahingluud on selle porscheluualoo edasiarendus. Kusjuures, oavarred, mis taevani ulatuvad ja mida mööda miskine vennike turnib pilve peale kaema on ka pea iga rahva imemuinasjuttudes täiesti olemas :).

    VastaKustuta
  14. Et saaks täpsuseks. Taevani kasvavad oavarred? Väädid kasvasid kindluses sees. Kants lendas koos aiaga.

    Väädid läksid keerukaks siis kui tulid küsimused kindluse manööverdamisega. Kuidas kindlus rändab, miks lihtsalt taevasse ei kerki jne. Sealt edasi said väädid omaduse liikuda edasi, mitte üles - nüüd sai neid ka kindluse juhtimiseks kasutada.
    Ja mittevõlujõul toimiva luua loomise kiusatusele ei saanud enam vastu panna.

    VastaKustuta
  15. Marten, lugudega on kord nii, et autor võib selle luua ühe mõttega, aga lugeja leiab ilmselgelt sootuks teise. Minu sõnavõtu moraal (?)on pigem see, et kui juba kasutada oma loos niivõrd "kuulsaks" või laialt teada olevaks kirjutatud kujundite loodetavasti omanäolist edasiarendust, peab sellele arendusele ka selgelt oma näo andma. Usun et mitte ainult minul vaid paljudel, kes loevad oma lõbuks ulmet, muinasjutte jne tekib mingist hetkest alates äratundmine - ahaa, see siin on selle tüüpmuinasjutu/loo vms edasiarendus. Oavarte kujund lapsepõlve muinasjuttudest on minu meelest ikka väga teada-tuntud. Küll viisid need pilvepealse kuninga lossiaeda, küll hiiglase kindluse ette. Oaväädid (just nimelt väädid) on muinasjutukujund. Kui Sa räägid pilves võrsuvast (kõõlus)väädist siis pigem kinnistad kui kummutad seda kujundit. See, kas nad saavad maa pealt alguse või pilvelt või kas nad aitavad kindlust navigeerida ja õhus hoida, tuleb puust ja punaseks teha imho, et teada-tuntud kujund lõhkuda ja oma nägemus lugejale sujuvalt asemele seada. Sul on aga isegi peamiste tegelaste nimed (ehk täiesti alateadlikult ja juhuslikult) peaaegu Potterist - Rok-Ron ja Cho-Zu, kes ka raamatutes luudadega sehkendavad. Ka sellised pisidetailid mitte ei lõhu kujundeid vaid võimendavad. Nimeta nad ümber kasvõi Katiks ja Matiks ning kujund ja seos nõrgenevad olulisel määral. Loo jutu liigenduse näol kord luua ehituse ja tegutsemise ning lahingu vahel ning Potter võib sootuks haihtuda, näiteks Sul on: "mida mööda paar aednikku töiselt asju ajasid." Aednik ei ole kontoritöötaja, kes kantseleikeelt kasutades "töiselt asju ajab". Asenda see "paar aednikku luuakotsudega pühkida vehkisid" ja pilt on hoopis teine ning luud on seotud nii töö kui võidusõidu/võitlusega.

    VastaKustuta
  16. no näiteks minule ei tulnud seda juttu lugedes Potter pähe ja taevasse kasvavad oavarred ka mitte. Seda muinasjuttu mäletan üldse napilt, roheliste sõrmedega poisist, sealt on antud motiiv küll paremini meeles, kuid seost ikka ei tekkinud.
    Ja minu meelest pole Potter motiiv, mida tuleb iga hinna eest vältida. ehk ainult _kui_ karta, et pinguta kuidas tahad, ikka jääb võrdlusele alla - jutulabor vs bestseller.

    VastaKustuta
  17. Kui ma üldjuhul loen madinakohti diagonaalis, siis selle loo puhul mitte, sest et maailm oli huvitav, uudne (mulle ei midagi sellist veel ette sattunud), läbimõeldud (tundus, et autoril endal on kõik sopid ja nurgatagusedki selles maailmas selged) ja infot jagati just parasjagu. Tegelased on küll visandlikud, aga olemas (eriti meeldis mulle Zu kirjeldus). Lisapunkt sõna "kaeluni" eest. Aga kõige tähtsam oli see, et lugu haaras nii kaasa, et "miks"- küsimusi ei tekkinud enne, kui teiste kommentaare lugedes :)

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.