30.09.11

Läkitaja


*

Laisalt ja ladusalt, kui õlale heidetud riidesiil varjab ja kaitseb kaetava, nii korjas suvi oma valguse ja soojuse kuhugi varjule.
Sügis sai jahedam, külmakuulutav ja pimedam.
Kaljukoobas avanes ja sulgus.
Sisse võttis ja väljutas.
Pühendunuid. 

Intuitiivselt, tunneta seda intuitiivselt!
Hääl sees oli intensiivne. 
Slekta sulges kuulekalt silmad ning põlvitas.
Tunnetada. End. Intensiivselt.
Kiiresti ümberhäälestuda!
Rüü ta ümber sulgus. Väline oli valmis. Tõrjeks ja rünnakuks.
Sisemus?
Jah, kohe.
Treenitult, kuid vastumeelselt eemaldas Slekta oma mõtetest pildid, tuhmistas mälu ja sai valmisolekuks.
Valmis!
Valmis täitma Tema tahet, Tema soove ja käske.
Valmis andma ja võtma täpselt nii, nagu Pühendaja püüdis.
Isetu tööriist.
Juhised voogasid temasse, täitsid ta rakud ja teadmise.
Üksikasjalikult salvestus rüü sisemusse tehatulev.

"Mine nüüd!"
Slektanäoline preester tõusis põlvedelt püsti ja läks.

Sügis näitas oma kaunimat palet. Hääbumine oli värviline, päike püüdis veel soojendada ja taevas sinetas.
Mööda teerada astus preester.
Silmad täis ja samm kindel.
Hiline taevakeha jättis astuja selja taha pika varju.
Taamal paistsid ehitised, mis osavasti küngaste vahele paigutunud. Nii, et kuri silm ega ilm liialt märkaks ja räsiks.
Sinnapoole oli preestri siht.

"Ta tuleb," lausus Vanem lähenejat silmitsedes.
Küla koondus vaikides.
Mõnigi sarnane tulija oli teed pidi külla jõudnud, õpetanud või ähvardanud, rääkinud segast või võõrast keelt. Väsinud ja lahkunud oma Teenitava juurde. Tagasi.
Mõnigi mahajäetud ihu oli külast eemale maetud.

Vari Slektanäolise preestri selja taga pikenes üha, kord paremale, kord vasemale kaldudes. 
Külla jõudis tulija juba hämaruses, päikse asemel süüdatud tuled varje heitmas.
„Mida on sul öelda? Keda sa tood?“
Vanem seisis kogukonna ees ja küsis.
„Peavarju ja külalislahkust kas leidub teil tundmatule?“
„Ja ei muud?“
„Ei, ei muud.“
Valvsalt laotati ase. Valvet ei jäetud, kuid uni oli rahutu. Kõigil, peale Pühendunu.
Kes avali laugeil ja rahulikult puhkas.
Silmad täis ja meeled avali.
Nii tunnetas Pühendaja küla ja selle asukaid.
Nii õppis ta neid tundma.

Märkamatult möödus aeg. 
Vaikselt ja rahulikult oli Slekta olnud ja toimetanud külas.
Teinud tööd koos teistega, toitnud oma ihu koos kogukonnaga, puhanud üheskoos.
Tubliks ja usaldusväärseks hakati teda arvama. Tema tegude ja sõnade järgi.
Kuni preester küsis luba koja ehitamiseks enesele.
Vanem vaagis, pidas külaga nõu ja lubas.
Teistsugune tuli ehitis, kuid küla leppis. Võõral võõrad kombed.
Koda Pühendajale, kes preestri kuju kasutades ringi liikus ja end kogukonna hinge idandas. 
Koda sai valmis.
Siis sai Slekta end tagasi.
Hommikul kojas ärgates tundis ta end ära. Kuid tundis ära ka Pühendaja ruumi igas sopis.
"Tõuse ja mine, su töö on tehtud," lausus Tema. 
"Nad on mind näinud ja tunda saanud, nad on mu enese keskele võtnud. Sinu töö on tehtud."
Slekta, endanäoline, tõusis ja läks.
Läbi vaikiva küla, kes teda võõriti vaatasid. Ta oligi võõras.
Endasilmselt, omade mõtete ja tunnetega eemaldus hüljatu külast, eemaldus Pühendajast, Tema kojast.
Veidi eemal külast komistas väsinud keha ja kukkus kokku. Hing läks Pühendaja juurde tagasi. Koopasse.

Küla mattis ihu teiste kaugelttulnute juurde. Võõristus oli läinud, seda kesta nad tundsid.
Kummaline koda, mille lähedus ent tuttavakssaanut õhkas, jäi.
Slekta auks ja mälestuseks külalistemajaks sai.
Umbusk uute võõrsilt tulijate vastu hajus, sest iga uus ja kaugelt kulgeja, kes algselt võõralt lõhnas ja rääkis, oli kojas puhkamise järel Slekta silmavaatega ning läks naeratades edasi.
Sinna, kuhu Pühendaja saatis.

*


10 kommentaari:

  1. Väga ei meeldinud. Jäi liiga luuletuse ja jutu vahele ning jutust arusaamiseks pidin seda kaks korda lugema. Esimene kord oli emotsiooni, kuid mitte mõistmist, teisel korral sain jutule pihta, kuid emotsiooni enam ei olnud.
    Ehk on ka religiooni teema minu jaoks liiga kauge, et lugu sellest, et jumal on tegelikult koopas elav olend, kellel on inimeste suhtes vallutusplaanid, emotsionaalselt puudutaks.

    VastaKustuta
  2. Sinu "jutte" on suhteliselt raske lugeda, aga kui laine peal olla, siis on nad väega hääd :)

    VastaKustuta
  3. Mõtlesin jupp aega, mida kirjutada.
    Raske oli mingit iva leida.
    Taolised jutud on kontekstiga kapriissed - tahaks enda ümber ehk vastava meeleoluga raamatut ja lugejat, mitte jutulabori uudishimulikke ja kärsituid silmi.

    Heh. Et mitte õlakehitusega lõpetada mängiks antud jutuga:

    Kirjutaja saadab laborisse lugusid. Jutud võetakse kas omaks või saadetakse minema. Siis loetakse neid seni, kuni nood enam midagi juurde ei anna.
    Jutt sureb.
    Aga jätab midagi siiski alles. Midagi on muudetud.
    Ja jutt siirdub isetult tagasi oma läkitaja juurde.

    VastaKustuta
  4. kas selles jutus mingi iva ka on?

    Äkki on keegi oma mõtetega väga puntrasse jooksunud? Teksist paistab see küll välja

    VastaKustuta
  5. Kas anonüümsed sapipõiekesed on laborisse kuskilt salauksest sisse hiilinud?
    Kõss! Kohe PMOsse tagasi!
    /mu kommentaari võib varsti ära kustutada kui asjakohatu/

    VastaKustuta
  6. Üksiti laused (või lausekogumid) meeldisid mulle väga - neis on ilu ja sügavust. Ja rütmi! :)
    Lugeda meeldis, aga kõik kokku jäi minu jaoks natike liiga hämaraks.

    VastaKustuta
  7. Lugu jäi arusaamatuks. Polnud siin ka sellist sädet sees, et viitsiks pungestada ja üritada teist korda lugeda. Vahepeal tekkis tunne nagu oleks autor suvalisi lauseid kokku ladunud.

    VastaKustuta
  8. Raske oli lugeda esialgu, aga mulle meeldis. Eks ta on ikka luuletus pigem, mitte jutt ja seepärast justkui otseselt siia ei sobi, ent on mõnusaks vahelduseks.

    Ma pakuks, et alguses võiks selle ka juurde panna, kuidas preester sinna koopasse satub. tema isiksuse allutamist ja hiljem vast ka tema tundeid ja mõtteid kui ta on oma ülesande täitnud ja minema saadetud.

    See minemasaatmise osa jäigi veidi häguseks. Miks oli vaja ta ära saata, et ta sureks eemal ja siis hing tagasi läheks? Miks ei võinud ta surra sealsamas kojas? Miks hing pidi üldse kotta tagasi minema? Kas kojas puhkasid ainult võõrad? Külaelanikke ei sattunud sinna kordagi? Neid ei muudetud? Kuna see lugu on juba jutulaboris ja mitte mõnes luuletajate nurgakeses, siis ehk panna ka sellesse rohkem lugu.

    VastaKustuta
  9. Põhimõtteliselt mulle meeldis, see stiil mulle väga sobib. Aga natukene on minu maitse jaoks puudu raamistikku, et mida Pühendaja ikka soovis ja mida Slekta tegelikult seal külas muutis ja miks see oluline oli. Kasvõi kergekujuliste vihjetega....

    VastaKustuta
  10. Tänan arvajaid.
    Püüan arvesse võtta.
    Edaspidi.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.