30.10.12

Me olime (versioon Artur R poolt)

Pühenduse ja tänuga Lee-le ja tema loole Me olime.

Kell tiksub. Tolmuebemete aeglast ja lakkamatut teed iidsete kujude ja odava laminaadi poole saadab katkematu tikk-takk. On pime. Mitte kedagi pole kodus ja kell seinal ei tea, kas üldse kunagi veel tuleb. Kuid ka siin öös on vanal kellal oma tähtis töö teha.
„See on nii joovastav. Kõik need rohelised kased ja rohu lõhn.“ Linda rebis madalatelt okstelt lehti ja nipsutas neid ükshaaval laiali. Noormees Linda kõrval astus vaikides, suunurgas võiduka  muige algus.
„Ja viimaks ometi päris suvi,“ jätkas tüdruk. „ja need armsad valged ööd. Ja meie sinuga siin, kallis!“ „On ju siin nii-nii palju parem kui meie viiekordses betoonlossis. See on peaaegu pühalik.“

Tumedapäine noormees pöördus ja haaras Linda ümbert kinni ning magus suudluse heli kandus koos sookailu uimastava lõhnaga puude hämaratesse varjudesse.
„Sa oled mu ainus-ainus,“ ohkas neiu, kui ta jälle vabamalt hingata sai. „Kahju, et päike siia ei paista. Suudlus päikseloojangul. See oleks nii-nii romantiline.“
Poiss astus paar sammu eemale ja takseeris hetke ümbrust. „Kas sa tead, Linda, et see siin ei ole üldse tavaline paik. Tead, mis siin meie jalgade all on?“
Tüdruk vaatas segaduses ümberringi kasvavaid nimetuid kõrsi ja põõsaid. Eemal märkas ta paari kivi üle kõrte küünitumas. „Oota. See …. Käid siin oma anduritega luusimas või? Tõid mind oma vastikule sõjahauale? Ma olen sulle öelnud …“ Tüdruk taganes aeglaselt. Tema käeseljad olid soojas õhtus tõmbunud kananahale ja ta jalad kippusid siit ära. Kuid ometi oli ta ise nii palju mangunud, et Ramon oma Ajaloo, kujude, ja sünge mõtiskluste kella juurest romantilisele jalutuskäigule saada. Ta oli nii rõõmustanud, kui poiss nõusse jäi. Ta oli sellest õhtust nii palju lootnud.  Ja nüüd oli teda ikka mingit jälkust vaatama meelitatud.
„Sa oled vastik!“ Laine ei tahtnud, kuid ta karjus ikka. „Sa tead väga hästi. Alles sügisel matsin ma oma ema ja nüüd lohistad sa mind haudumööda. Miks sa ometi nii teed?“ Linda tundis, kuidas kõris nöörima hakkas ja aeglaselt kogunes maailm tüdruku ümber tihedalt kokku.
Ramon viipas hämaruses käega. Tema nägu tundus läbi pisarate väga vana, peaaegu võõras. „See pole haud, mu Linda. See on palju tähtsam, mu arm.“ Poiss seisis ja tegi nüüd midagi täiesti arusaamatut. Nöör tüdruku kõri ümbert kadus sama äkki kui oli tulnud ja öö oli jälle sume ja täis lõhnu ja linnulaulu.
„Mida ta ometi teeb?“ mõtles ta uudishimulikult. „Nagu tuuleveski või mõni sõjatants või midagi.“ Poiss liigutas käsi, küll rütmiliselt koos, küll eraldi. Siis ta kükitas, tammus edasi ja tagasi ja laulis kõige selle saateks. Ei, ei laulnud. Ümises midagi sõnatut.
„Ütle siis ometi, mis asi siin meie all on?“ Tüdruk tundis end kui väike plika õhtuses metsas luusimas. „Mida sa tahad mulle siin näidata?“
„Meie all, mu päeva hiilgus, on Alulinn. Muistne linnamägi. Üks vanimaid Eestis, mu kuldne päevakiir. Vanimgi ehk, o Linda.“
„Sa oled üks suur tola, mitte ajaloolane. Siin võsavahel nüüd mõni linnamägi.“ Linda naeris ja astus eemalt paistnud kivide poole.
„Sa eksid, Linda. Siin on linnamägi. Müürid on otse meie all, kui sa vaid näeksid. Paekivist kokkukuhjatud, üle meetri paksud. Kõik nagu peab. Ma tean seda täpselt.“
„Ja-jah. Ja sääsed ja puugid ja maod ja karud ja üks tola on ka. Läheme siit ära. Läheme mere äärde loojangut vaatama. See on vastik koht siin.“
„Seisa. Seisa just seal!“ poiss tegi paar kiiret sammu ja laskus tüdruku ette ühele põlvele. „Kohe näed sa, kui hea koht see siin on.“ 
Tüdruk naeratas, tõstis käe ja peatus. Kaks halli silma vaatasid tema poole üles mõtlikult, kaaluvalt, otsustavalt. Ta märkas, et ühe silma valge oli natuke roosakas ja ripsmed olid täiesti süsimustad ja sirged, otsast teravad nagu nõelad. Kas ta on üldse kunagi kellelgi selliseid ripsmeid näinud? Kas sellised ripsmed saavad üldse võimalikud olla? Kas võivad? Ta kallutas mõtlikult pead ning justkui tardunud pilt liikus edasi. Kerge tuul keerutas lahtipääsenud juuksesalku, ööbik laksutas peaaegu peakohal ja Ramon … Teab kust oli poiss välja tõmmanud pika varrega tulipunase roosi ning seda kui mõõka käes hoides, kuulutas ta: „Linda. Siin iidsel linnamäel küsin ma sinult. Kas sina, keda ma olen aastatuhandeid otsinud, aastatuhandeid püüdnud, aastatuhandeid ihaldanud. Kas sa tahad saada minu naiseks, nüüd ja igavesti? Ütle siin, kõigi iidsete jumalate ja ammuste sõdalaste silme all ja nende kuuldes!“ Ramoni näost ei saanud aru, kas ta teeb nalja või mõtleb kõike seda tõsiselt. See kõik oli nii pühalik ja samas koomiline. Mets, ülevad sõnad, sääsed ja tulipunane roos.
Viimaks pani tüdruk oma lahti vajunud suu kinni ja sirutas käe. „Hea küll, sääskede prints. Tänaseks ööks oleme me laulatatud. Küll hommikupuder … Ai“ Linda lasi roosi lehtede otsa rippu. „Miks sa okkaid ära ei murdnud? Vaata nüüd ise?“
Poiss kummardus ja suudles punast veretäppi tüdruku nimetissõrmel. „Oh sa vaeseke, juhmi kallima otsa sattunud. Aga nüüd, Veel paar suudlust tabasid haavatud paika. „on jälle kõik korras.“
Tüdruk vaatas enda ees põlvitavat poissi ja tal hakkas veidi kõhe. Võis ta üldse nii mõelda, poiss? Just ema matusepäevast tuttavaks saanud nägu paistis hämaras väga vana, peaaegu tema iidsete kujude nägu. Suveöö varjud olid Ramoni näole maalinud mustreid ja kordse. Kogu ta keha oli kuidagi suurem ja tumedam, nagu kogu maailmaga ühte sulanuks. Ja jälle need silmad, tumedad tulukesega sügavas hõõgumas.
„Ma lähen nüüd ära. Varalahutuse küsimuses pöördu minu advokaadi poole.“ Rohi peksis ta jalgu, kui Linda tagasi vaatamata auto poole tõttas. „Ära, siit ära.“ Oli ainuke peas taguv mõte. Ja juba autos olles tagus peas: „Miks? Mida ma kartsin? Miks olen ma siin?“
„Mida sa kartsid?“ Ramon libistas end tema kõrvale istmele. „Ka eelmine kord jooksid sa minema. Ning üleeelmine kord. Alati. Mida sa kardad?“
„Ma pole jooksnud. Ma kõndisin kiiresti. Mul oli külm.“ Linda torkas Ramonilt saadud süütevõtme pessa.  „Ja mis varasematest kordadest sa räägid?“ Peugeot nõksatas paigalt. Linda tundis, kuidas harjumuspärane maailm hakkas tagasi tulema.
„Pea kinni.“ Ramoni hääl oli teravalt käskiv. „Pea auto otsekohe kinni. Me peame siinsamas oma jutud ära rääkima. Kohe nüüd ja täna. Homset meile ei tule. Ja tuled kustuta ära. Ja ei karju!“
Üksildane sääsk pinises Linda kõrva ääres, haistes naise sooja vere lõhna. Ta ei tõstnud kätt, sest sääsk polnud oluline. Oluline oli pisargaasiballoon, mille ta oli Ramoni koju, kella alla lauale unustanud. „Ramon ise ju naeris minu gaasitamismaania üle. Täna veel naeris,“ mõtles naine rooli pigistades.
„Ära karda, Linda.“ Mehe hääl oli külm ja rahulik. „Me räägime ajaloost. Väga kaugest ajaloost ja meist selles. Ja kõik see on tõsi, mida ma ütlen.“ Ramon vaikis jälle ning ümises mingit kolmenoodilist viisikest.
„Olgu, räägi siis viimaks.“ Linda kohendas juukseid ning heitis vargse pilgu kõrvalistmele. „Võib-olla on see mingi Ramoni järjekordne benji-nali, nagu ta oma õudsevõitu huumorit kutsus,“ püüdis Linda end rahustada.
„Kuula. Kui sa ei usu, siis ole vähemalt vait. Ma tahan kasvõi hetkeks uskuda, et keegi usub. See on mulle väga oluline.“ Sääsk tõusis Linda kaelalt ja taarus pinisedes läbi õhu minema.
Ramon alustas.
„Kunagi väga-väga ammu sündis valgete ööde maal poiss. Eriline poiss, kellele vanad jumalad andsid hoida iidsed tarkused ja oskused. Jumalad käskisid tal nendega minna lõunasse suure jõe ja suure avaruse juurde. Poiss ei tahtnud, sest tee oli pikk minna ja Liis, tema päevade päike, ei tahtnud kaasa tulla, ei tahtnud kodust lahkuda. Nad kurvastasid, sest jumalad olid oma käsu andnud ja oleks kõik teadmised tagasi võtnud, kui nende käsku poleks täidetud. Kuid poiss leidis väljapääsu. Ta ehitas varjulise paiga, ta leidis õiged sõnad, ta leidis õiged rohud, ta uinutas Liisi, oma päevade päikse unne ja sidus enda tema unega. Sada aastat pidi Liis magama ja kõik see sada aastat ei jäänud poiss päevagi vanemaks. Kui aeg oli käes, tuli Ramon suure jõe äärest, suure avaruse juurest ja äratas Liisi unest. Iga saja aastaga jäid poiss ja tüdruk vaid nädala vanemaks. Iga saja aasta jooksul olid nad nädal aega koos. Nii nad elasid, poiss kauge suure jõe ääres ja tüdruk oma varjupaigas magamas.“ Autosse laskus vaikus. Ramon kohmitses jakitaskus. Otsitu leidnud,  tõstis ta käe ja poetas sellest midagi endale suhu. Linda vaatas, kuidas ta lõuad aeglaselt üles-alla liiguvad.
„Nii see poisi ja tema tüdruku elu õnnelikult läks, kuni ükskord äratati Liis enneaegu. Keegi mühakas oli varjupaiga leidnud ja õiged rohud tüdrukule andnud. Kohe kui Ramon taipas, et ta vananeb, asus ta tagasi teele valgete ööde maale. Ta tõttas kuidas suutis, kuid kohale jõudis ta ikka liiga hilja. Liis oli teise mehe oma ja kolme lapse ema. Ei tahetud siin enam lapsepõlvepoissi, ega lõunamaade suurt meest, ei tahetud jumalate saladuste vardjat ega suurt võlurit. Ükski tegu ega sõna ei aidanud. Ükski nimi, mis poiss endale võttis, ei mõjunud. Tuuslar, Lapi tark, Ramon. Kõik see on üks ja sama mees, ja see olen mina ka. Nii vaimus kui lihas, siin, sinu kõrval. Ja sina oled Liis, tema vaim on sinus. Vaaraode pärija, valgete ööde maade printsess.
„Linda kobas käekotis süütevõtme järgi. „See on su vasakus käes,“ ütles mees jälle täiesti hariliku häälega. „Ma andsin sulle selle enne.“
Ja oligi. Linda viskas mittemidagimärkava pilgu uuele kuldsele võtmerõngale ja käivitas uuesti mootori. „Ahaa, et kavatsed kirjanikuks hakata?“ Tal oli tunne, nagu ta räägiks bussis kellegi võhivõõraga ilmast. Mees vaikis vaid vastuseks.
„Aga sa võid tõesti kuulsaks saada. Kuid õnnelikuks küll mitte. Sa hirmutad liiga hästi, et ise õnnelik olla.“ Autost libisesid mööda hämarad puud ja öösse pöörduvad teed.  Paremal avardus linnaäärne lagendik. Hetkeks ilmus tuledevihku põllul ööbiv linnuparv ja siis olid nad linnas tagasi.
Parkla nende maja kõrval oli täiesti tühi. Naine parkis auto põiki üle kolme koha ja keeras süüte välja.
„Linda.“ Mehe hääl oli väga vaikne. „Palun pane kohvimasin käima, kui koju jõuad. Ma mõtlen siin meist hetke.“
„Hea küll,“ naine klõpsatas turvavöö lahti. „Kas keskmiselt must?“
„Ei, süsimust. Ja oota, Linda.“
Naine pöördus tagasi vaatama, üks jalg juba asfaldil.
„Mis ka ei juhtu, pea alati meeles. Ma armastan sind.“
Naine tardus. Käsi autouksel, silmitses ta mõtlikult kõrvalistmel istujat.
„Jah, armastan küll.“ Ramon tõstis käe, justkui soovides naist autost välja lükata. Linda noogutas vaid lõuaga ja uks sulgus tema selja taga klõpsatades.
Edasi oli kõik vaid üks hetk. Teab kust ilmunud punane BMW kiljus seisvast Peugeotist mööda, midagi mürtsatas vastu autot ja siis jäi kõik vaikseks.
Ramon naeratas, küünitas tagaistmelt pika mantli ja astus õue.
„O, plää, tra,“ vandus ees pidama jäänud PMW juht lähemale kakerdades.  „Oli pts seda rsk …“ Ramon lülitas purjus rullnoka oma maailmast välja. Kindlate sammudega astus ta asfaldil lamava kõhna kogu juurde.
„Ta Hingab.“ Ramon naeratas. „Seekord saab viimaks kõik korda.“ Ettevaatlikult kattis ta Linda hapra keha kulunud mantliga ning viis oma kandami õrnalt auto tagaistmele. Tüdruk ohkas kergelt ja Ramon surus oma huuled tüdruku suule. Räsitud keha võpatas kergelt ja jäi siis liikumatuks.
„O Ra, mu vari. Ma tulen,“ Pomises Ramon tüdruku taskust tõmmatud amuletti suudeldes ja istus rooli.
Linnapiirile jõudes vaatas Ramon kella. Päikesetõusuni oli vähemalt 5 tundi. Tempel Karnakis ootab. Tal on nüüd kõik olemas, hing, keha ja elus veri. Seekord ta jõuab. Impeerium ei pea enam ootama järgmised tuhat aastat veel üht suvise pööripäeva õhtut. Ta keeras suurele maanteele ning Peugeot hakkas sirgel maanteel kiirust kogudes aeglaselt maast lahti kerkima.
Midagi suurt ja heledat liikus öös. Alulinna ümbruse talunikud olid järjekordse ärevil hanekarja oma põldudelt lendu ajanud ja  nii tiirutasidki suured linnud kaagatades ja otsides öös ringi.
Hetk enne auto lõplikku muundumist lennumasinaks matsatas esimene pirakas hani vastu esiklaasi. Talle järgnes kohe teine hele  lind, siis kolmas … Peugeot võpatas, jõnksatas paremale ja tuhises kraavi. Vaid hetk hiljem lahvatas öös leek.
Ramon istus ja ei tundnud üldse valu. Ta ei näinud leeke enda ümber mühisemas. Ta pigistas kahe käega kuldset amuletti ja kuulas pingsalt kuskilt päris kaugelt tintjast pimedusest kostvat kella tiksumist. Tikk-takk, tikk-takk. Kell ei olnud veel otsustanud, kas ta tiksub igavikku või tulevikku. Ta mõtles alles. Tal oli aega mõelda küll.
Hommikustes uudistes teatati napilt et Tallinn-Narva maanteel kaldus Peugeot, vältides otsasõitu linnuparvele pimedas teelt kõrvale, sõitis kraavi ning süttis põlema. Autos olnud juht ja reisija hukkusid.

7 kommentaari:

  1. Ma kirjutasin selle uusversiooni kahel põhjusel: Omal ajal sai algset juttu ikka väga palju kordi loetud. Ma ei saanud lihtsalt kuidagi aru, mis seal mulle vastukarva on. Teiseks ma tahtsin kirjutada midagi mitte SF-i. Minu eelmine katse õudusega kukkus päris õudne välja, kahjuks aga kirjandusliku taseme mõttes.
    Jutt ise on pigem uus jutt algsel teemal kui eelmise parandus. Mõned laused on küll otse üle kopeeritud ja ümbruse kirjeldust püüdsin säilitada, kuna tegu pidi olema reaalse kohaga.

    VastaKustuta
  2. Kopeerin siis siia laused, mis on pärit algsest jutust või erinevad neist vaid üksikute sõnade osas.
    --
    Tüdruk ohkas vaevukuuldavalt ning Ramon surus oma huuled tema suule. Õbluke keha võpatas korraks ning jäi siis liikumatuks.
    Ramon võttis tüdruku taskust võtmed. Surus suu korraks vastu amuletti, istus siis rooli ning käivitas mootori.
    --
    Linn oli sellisel kellaajal nagu tavaliselt, inimtühi.
    Linnapiirile jõudes vaatas Ramon kella. Päikesetõusuni oli vähemalt 5 tundi. Tempel Karnakis ootab. Tal on nüüd hing, keha ja elus veri. Seekord ta peab jõudma. Impeerium ei oota järgmised tuhat aastat veel ühte suvise pööripäeva õhtut. Ta keeras suurele maanteele ning Peugeot hakkas sirgel maanteel üha kiirust kogudes aeglaselt õhku kerkima.
    ...
    Hetk enne auto lõplikku muundumist lennumasinaks matsatas pirakas hani vastu esiklaasi. Talle järgnes teine, siis kolmas … Peugeot mürtsatas teepervel, veeres kraavi ning süttis põlema.
    ...
    Hommikustes uudistes teatati napilt et Tallinn-Narva maanteel kaldus Peugeot, vältides otsasõitu linnuparvele pimedas teelt kõrvale, sõitis kraavi ning süttis põlema. Autos olnud juht ja reisija hukkusid.

    VastaKustuta
  3. Sa saavutasid selle, miks ma vanu jutte uuesti kirjutama inimesi ajada tahtsin - et inimesed vanu lugusid ka veel üle loeks. Ma lugesin ja kommentaare ka.

    Huvitav, mida Lee ümberkirjutamisest arvab? Mina tahtsin Lee jutust paremini edasiantud K-Järvet. Sa seda ei teinud. Äkki sind häiris Lee jutu puhul too ladina-ameerika-seebilikkus? Su jutust ma seda enam ei leidnud.

    Ma arvan, et nii originaal kui ka uus jutt, sisaldavad liiga palju üleliigset, aga samas ei anna aega mõelda olulistes kohtades. No keda huvitab, kas haned lendasid niisama või tegeles nende lenduajamisega põllumees? Pigem võiks õudusjutulikult kirjeldada verd ja lendavat sulepuru ja kui sügisene äralend siis sügisvihma ja hallust vms.

    Aga, jah, õudus ja mingid vanad legendid pole minu rida.

    VastaKustuta
  4. Millistes kohtades oleksid pikemalt mõelda tahtnud? Ehk täpsustaksid, saaks järgmine kord paremini.
    Siin vist polnud aja kohta muud vihjet kui valged ööd. Originaalis oli otse öeldud, et linnud jäid tulemisega hiljaks.

    VastaKustuta
  5. see, et auto põrkas kokku linnuparvega, on oluline koht. seal võtab lugeja kätega peast kinni ja suleb silmad, ehk kirjutaja annab talle selle tegemiseks sulepuru ja emotsioonide kirjeldamisega aega. see, kust haned tulid, pole oluline. oluline on maalida pilt sellest, mis kokkupõrke ajal täpselt juhtus. seda ma pidasin silmas. aeglaselt kulgeda kohtades, mis on murrangulised.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hanedeset.
      Kui me laotame inimese organid kuhugi kirjanduslikult laiali, siis see on horror, tehes sama hanedega – pigem kulinaaria.
      Miks haned lendasid, oli see jumalik vahelesekkumine või absurdne juhus? Ma ei eeldagi, et autor peaks suutma seletada, piisab kui püstitab lugeja jaoks mõtisklusainena. Kuid küsimuse kõrvaliseks kuulutamist käsitleksin küll kriminaalse kogenematusena kõiksuse kulgemise kohta.
      Minu versioonis istunuks juhtlinnu seljas suitsiiditerrorist Nils.

      Kustuta
  6. Esmalt olulisim: tänusõnad Artur R-le just minu loo valimise eest!

    Olles oma sõnad kunagi valla päästnud, tuleb võtta ka vastutus või vähemasti osa sellest, ja teise autori poolt ümberkirjutet' lugu kommentaarida. Sealjuures mitte fraaseerides: "ei kommentaari". Kuna olen ise kirjutanud, siis tulevad paratamatult paralleelid mu enda looga, aga ütlen juba ette, et vana loo selgitused ei ole siin mitte sellepärast, et ma end paremaks peaksin ja Arturit maha teeksin, vaid sellepärast et see pani mind mu oma kirjutamisel tehtud vigade, eesmärkide ja teostuse üle mõtlema ning seda uue looga võrdlema... seega vana lugu tuleks võtta mitte etaloni, vaid taustsüsteemina.

    Minu vitsad Arturile:
    Väga aus tõdemus on see, et osaliste dialoogi algus sooritas mu hallides ajurakkudes roosaka massimõrva. Ma ei ole nn. "naistekate" lugeja täpselt samal põhjusel, igasugune ninnu-nännu ajab mind lapsest saadik leebelt väljendades iiveldama. Pigem suhtun ellu sh. eriti romantikasse üsna sarkastiliselt. Sellest tulenevalt kiskus mu oma lugu ilmselt "seebikaks" kuna mul on mõningaid raskusi selliste kohtade usutavaks kirjutamisega. Võimalik, et mu sarkastiline suhtumine sisaldab teatava annuse enesekaitset... aga ... minu isiku juurest sujuvalt Arturi loo juurde tagasi tules: sõnapaar "tulipunane roos" oli isegi antud loo kontekstis kaugelt liiga klišeelik ja veel hullemaks tegi selle kitši tema kordus. Oleks siis võinud teisel korral kirjeldamiseks kasvõi veripunast kasutanud :) et roosadesse satsidesse natukene õõva põimida ja jutu üleminek ette valmistada. Kella ja aja kujund loo alguses tundusid ülepingutatult kunstlikud ja ei haakunud eriti loo sisuga, üldpildis jäi lugu just seetõttu roosatolmuliseks laminaadiks eheda roosipuu asemel. Ma ei saanudki aru, kas ümberkirjutse taotluseks oli ülepingutatud klišeede jada või oli oluline ka õuduse moment. Kui taotluseks oli õudus, siis sellega läks Arturil taaskord väheke kehvasti, sest naispeategelane muutub loo arenedes täiesti emotsioonituks, seda isegi kohtades, kus tal peaksid juuksed hirmust peas püsti tõusma, või no olgu, kasvõi natukenegi peaks tal kõhe hakkama... Ma ootasin pikisilmi ühtainust edasist viidet tunnetele, millega Artur loo alguses nii fuksiapunaselt liialdas, aga alates sellest hetkest, kus loosse tuli esimene täispööre, muutusid tegelased puulaseks ja tohtlaseks (OK, mul endal kukkus välja ladina-ameerika seep, mis sisaldas lugejate jaoks kohati ülemäärase paatosena tajutava annuse emotsioone) mille tulemusena muutus kogu edasine jutt lugeja jaoks roosilõhnaliseks kaljujooniseks. Isegi hüüumärke ei täinud Artur meie jaoks selgete hüüdlausete lõppu ohverdada! :) Muu nipe-näpe: tüdruku nimi oli kord Linda, kord Laine, siis Liis... BMW-st sai PMW... ja minu muige pälvis järgmine koht : "Üksildane sääsk pinises Linda kõrva ääres, haistes naise sooja vere lõhna. Ta ei tõstnud kätt, sest sääsk polnud oluline." Et siis: sääsk ei tõstnud kätt, sest sääsk ei olnud oluline? Nii kogenud autori puhul, nagu Artur R. on sellist viga valus lugeda, sest see näitab ilmset kiirustamist ja loo lugemata jätmist. Kiirustamine ütleks aga mulle, et mu lugu oli ilmselt nii vilets, et ka selle korralikumaks ümbertegemisele ei täinud Artur piisavalt aega pühendada, olles eneseses absoluutselt kindel. ;) (viimasesse väitesse palun suhtuda huumoriga, mitte asuda tõestama vastupidist. Ma tean ise ka, et esimene vasikas läks aia taha. Kummastav on see, et alustasin ka ise septembri alguses just selle loo ümberkõpitsemist, kas see õnnestub, seda näitab aeg.)

    Positiivse poole pealt, lisaks sellele, et "äravalituks" osutusin: mina õppisin sellest ümberkirjutamisest ja kommentaaridest igatahes päris palju juurde. Loodan, et minu otsekohesest tagasisidest oli ka Arturile kasu.

    Aitäh, Artur!

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.