Suitsetamine tapab aeglaselt

Originaaliks on Manjana "Kohtumine suitsuruumis".


Janeli ei oleks seda sorti klubisse, eriti veel backstage'i kunagi sattunud, kui õde ei oleks karvase bändimehega käima hakanud. Õeke oli kuu tagasi olnud kusagil läbul ja ühe suhteliselt seksika elukaga tuttavaks saanud. Sihuke rokkari moodi tüüp, käsivarred tätokatest kirjud, kitarrikott kogu aeg näpus ja kerge õllelehk veatute hammaste tagant immitsemas. Isale muidugi oma suurt armastust igaks juhuks näidata ei julgetud ja see oli õige otsus.


Nüüd oli kätte jõudnud õhtu, või õigemini öö, kui tüüp oma bändiga live'i andis. Janeli pani jalga veidi narmendavad peaaegu valged teksad, mis ta kunagi mingist alest poolhullu mõtte ajel oli ostnud, peale viskas väljaveninud helehalli kampsuni, mis oli eriti hämaratel asjaoludel kapipõhja sattunud. Janeli ise arvas, et äkki oli ema selle talle andnud ja ta ei tahtnud lähedast inimest riidetüki kohese prügikasti lennutamisega solvata.

Juba rockiklubi ette jõudes sai Janeli aru, et outfit oli nii vale, kui vale üks outfit üldse olla saab. Isegi suvalised tumesinised teksad, millega ta muidu normaalses ööklubis käis, oleksid paremad olnud. Ehk siis ükskõik mis, peaasi et võimalikult tume. Vähemalt oli ta juuksed paar päeva tagasi süsimustaks värvinud. Õe kutt libistas nad turvade vahelt läbi lausega "need tutid on minuga" ja peagi maandusid nad istuma bändimeeste ruumi kleepuvatele pingimoodustistele. Janelit tegelikult huvitas pisut, mida see nii teistmoodi rahvas sellises klubis küll teha võiks. Tantsida selle müra taustal vist küll ei saa. Aga mida nad siis teevad? Saali ta igatahes vaatama minna ei julgenud. Vaimusilmas jooksid pildid, kuidas karvased peletised ta kohe esimesel võimalusel ära vägistavad ja seda mitte loomulikul teel. Ma pean kogu aeg igaks juhuks õe lähedal püsima, mõtles Janeli ning märkas, et õde oli kutiga kusagile kadunud.

Järgnes kõige pesuehtsam paanikahoog. Ruumis, mille interjöör koosnes peale kasina mööbli vaid pillikohvritest, -kastidest, -kottidest ning lugematutest erinevas täite- ja liisumisastmes õllepurkidest, viibis hetkel veel paar suhteliselt kõhetut bändimeest. Üks neist imes mõnuga cigarillot. Janeli kummutas ühest avatud purgist ahnelt õlut, tajumata õieti maitset, mida ta muidu nii kirglikult vihkas. Ta tundis esimest korda elus, et ta tahab tõsiselt suitsu teha. Muidu suitsetas ta pidudel ja viimasel ajal ka peale kooli, aga mitte kunagi enne ei olnud ta tundnud sellist kõikehaaravat nikotiininälga. Ta sobras kotis, jopetaskutes. No muidugi! Õde oli rohelise "Vogue" paki sujuvalt enda kätte unustanud. Janeli hakkas julgust koguma, et cigarillopoisi käest omale üks suits lunida.

Siis nägi ta nurgas pisikest kuju kössitamas. Ta ei olnud teda enne üldse tähelegi pannud. Poiss ei sobinud siia. Tal oli seljas ebamäärase värvi ja lõikega kudum, püksid, mis tundusid olevat dressi- ja viigipükste vahepeal ning ribadeks lõhenenud hiina ketsid. Janelile tundus poiss nii armetu, et ta unustas hetkeks hirmu ja tundis midagi haletsuse sarnast. Ta läks poisi juurde ja kükitas.

"Kule, ega sul suitsu ei ole," küsis Janeli, püüdes ükskõikset tooni hoida.

Poiss raputas pead, kuid hakkas miskipärast püksitaskutes kobama. Siis nägi Janeli midagi, mida pidas alguses silmapetteks. Poisi asend muutus hetkega. Väga vähe, võib-olla mõni millimeeter. Pigem nagu värelus. Janeli leidis end mõttelt, et seda imepisikest nihet oleks hea kirjeldada prillikandjale. Ta ise kasutas koolis tahvlile vaatamiseks nõrka miinust (väga kallid raamid, sama mudel mis Paris Hiltonil). Kui pilk libiseb läätselt üle raamiserva, muudavad esemed silmapilkselt asukohta. Midagi sellesarnast juhtus ka poisiga, kuid ainult poisiga, kõik muu jäi paigale.

Poiss ulatas Janelile terve ümbriskilega Marlboro Lightsi paki.

"Võtsin esimese ettejuhtuva, " lausus veider suitsupakkuja mokaotsast. Janeli rebis kile maha, paki lahti, fooliumi minema ning pistis sigareti suhu. Muidugi, tuli!

"Ega sul ... ee ... tuld ei juhtu olema?"

Poiss ohkas. Seekord oli võbelus pisut nõrgem, aga siiski märgatav. Poisi kätte oli ilmunud pakk tikke. Just pakk, mitte toos. Selline pakk kus on sees 10 toosi. Poiss murdis paki pooleks, punt toose kukkus krõbisedes maha, välja arvatud üks, mille poiss Janelile ulatas.

"Palun!"

Janeli silmitses poissi terasemalt. Midagi selle amatöör-mustkunstniku juures hakkas teda köitma. Tüduk tõmbas tikust suitsu põlema, kimus ahnelt ja sirutas käe välja.

"Mina olen Janeli. Mis bändis sina mängid?"

Poiss ei teinud tüdruku kätt märkamagi, kuid vastas küsimusele.

"Angel Falls Again."

"Ja mis su nimi on? Mida sa mängid?"

Janeli karjatas. Tema vaatevälja varjutasid ülevalt alla laskuvad pikad salgud ja naerul nägu. See oli poiss cigarilloga.

"Tema on meil Mart. Trummar. Ilgelt vinge vend, mängib absoluutselt kõik ära mida vaja. Lombardo on tema kõrval poisike. Roddy aeglane. Täiesti hull tüüp. Onju, Mart. Tee pruudile üks paradiddle."

Cigarillo tonksas Marti vastu õlga. Trummari kätte olid vahepeal pulgad ilmunud. Ta mängis põrandal 16 tsüklit kõige klassikalisemat "üks-kaks-üks-üks-kaks-üks-kaks-kahte", vahetades vabalt ja perfektselt löökide vahel rõhkusid. Kokku võttis 128 lööki aega umbes 3 sekundit. See kõik nägi välja palju rohkem kui päris trummar.

"Ma ju ütlesin, et hull mees. Okay, ma panen nüüd pilli häälde." Cigarillo astus eemale ja hakkas midagi kitarri juures kohmerdama.

"Kus sa niimoodi mängima õppisid?" küsis Janeli Mardilt, et midagi öelda. Poiss kehitas õlgu.

"Ma ei tea. Kusagil ei õppinud. Ma lihtsalt oskan. Nagu lennatagi." Janeli arvas korraks, et ta kuulis valesti.

"Mis mõttes nagu et lennata?"

"Ma oskan lennata. Igale poole kuhu vaid tahan." Janelil hakkas pisut kõhe. Tüüp pidi pilves olema. Tal olid sigaretid käes, terve pakk kohe, nüüd oli paras aeg vaikselt pildilt minema nihkuda.

"Pretty cool. Ma lähen otsin nüüd õe üles," pomises Janeli ja tahtis jalga lasta. Poiss ei paistnud teda kuulvat. Ta vaatas punkti Janeli õla taga ja rääkis vaikse monotoonse häälega.

"Tead, kuidas ma lendama õppisin? Ma olin siis kolmandas klassis. Arks oma kambaga piinas mind iga päev. Nad tulid alati kolmekesi. Ükskord kevadel tahtsid nad mind tiiki visata. Ma ei osanud siis ujuda. Nad tõukisid mind tiigi poole. Ma kartsin nii kohutavalt. Ja siis äkki ma teadsin, et oskan lennata. Et ma võin igale poole lennata. Ma sain vihaseks. Ma viskasin ennast pikali. Arks oma kambaga võttis, kaks kätest, üks jalgadest ja tassis mind tiigi poole. Seda ma ootasingi, ma lendasin koos Arksi ja tema kambaga ära."

Janeli ei saanud ära minna. Poiss jätkas.

"Ma teadsin ühte mahajäetud maja, ma lendasin selle maja katusele, aga mitte päris katusele, vaid natuke allapoole. Arks oma kambaga jäi jalgupidi katuse sisse. Mina ise võin igal pool lennata, kivi sees, puude sees, maa sees, aga need, kes minuga koos on, jäävad asjade sisse kinni kui ma nii tahan. Nii oli Arksi kamp katusel, pooleldi jalgupidi katuse sees kinni. Oi, kuidas nad palusid. Ma olin väga vihane ja hüppasin Arksi selja peal. Ta vajus ettepoole ja ta jalad murdusid põlvede kohast katki. Siis lendasin ma nendega vundamendi sisse ja kohe üles tagasi. Nende kõigi pead jäid vundamendi sisse. Kehad viskasin tagasi katusele." Mart irvitas. "Enam ma nii loll ei ole, et kedagi välja vedelema jätan."

Janelil hakkas sees keerama. See oli kõige kuulsam tõestisündinud õuduslugu Eestis. Kõik teadsid seda, kuulsam isegi 80-ndate inimsööjast. Kolme poisikese peadeta laibad leiti poollagunenud maja katuselt, ühte oli enne tapmist võikalt piinatud, jalad pooleks murtud. Päid ei leitudki. Aga see lugu juhtus ju väga ammu.

"Kuna sa lendama õppisid?" küsis Janeli, püüdes värinat hääles iga hinna eest maha suruda.

"1971. aastal."

"See on ju võimatu, mu ema on 72. sündinud," prahvatas Janeli ning tundis kergendust, et Mart ilmselgelt valetas. Poiss oli talle väga vastumeelseks muutunud. Ta tahtis ära. Sellest jubedast klubist. Ta tahtis koju oma voodisse.

"Hüvasti, Janeli," ütles poiss ja ulatas käe. Janeli tundis tülgastust, kuid soovis kogu hingest, et see päev ükskord juba lõpeks. Ta võttis poisi käest kinni.

Pimedus. Vaikus.

***

Janeli tegi silmad lahti. Ta nägi linna tulesid kusagil kaugel allpool. Tugev tuul sasis juukseid. Tüdruk tundis ilmeksimatult, et Mart on tema kõrval.

"Kus me oleme!? Miks me siin oleme!?" karjus Janeli.

"See on mingi moblamast," ütles Mart. "Ära karda, minuga koos võid sa igale poole lennata. Ma olen ettevaatlik. Sinuga ei juhtu midagi. Sa meeldid mulle. Ma tahan kogu elu sinuga koos lennata."

Janeli süda tagus kurgus. Mürk, mõtles ta palavikuliselt, kui ta natukenegi inimene on, võiks mürk talle mõjuda. See on ainuke võimalus. Ma ei tohi teda tappes teda puudutada. Fuck, et ma keemia tunnis küüni värvisin ja õpetajat ei kuulanud. Vahet pole, ega seal mürkidest nagunii ei räägita. Jah, mürk on ainuke võimalus. Ma pean sellest jamast kuidagi välja tulema. Kui ta minust tüdineb, lendab ta koos minuga kusagile kivi sisse või mulla alla. Ma pean seda enne tegema. Tuhat mõtet keerles korraga tüdruku peas.

Janeli keeras pea Mardi poole ja naeratas oma kauneimat naeratust. Mart tõlgendas seda täpselt nii nagu Janeli plaan ette nägi. Poiss surus huuled tüdruku omadele. Suudlus oli pikk ja sügav. Kui keegi oleks seda kogemata pealt näinud, oleks ta mõelnud, et üks ilus armunud paarike on jälle kokku saanud.