Vanaonu Henriku pärand

„Väga hea, paistab, et on valmis,“ sättis meister Glückgehabter  viimase sammuna veduri vagunite ette rööbastele ja vaatas rahulolevalt  oma vendadele poole. „Paneme aga käima.“ Tema vennad Alfred ja Josef asusid juhtpuldi juurde ning hakkasid hoobasid krigistama. Meister ise tõmbas kaitseprillid silmade ette ja jäi suure aluse juurde, millel asetses seitsmekorruseline elektriline raudtee. Täpselt vanaonu Henriku jooniste järgi seatud. Konstruktsiooni keskel titaanist pesas sätendas väike metallist rongike. Kõige ees silindriline plaattinast vedur, selle järel lookles neli eri metallidest vagunit. Kuld, hõbe, vask ja tina. „Kui joonised on õiged, siis teeme vendadega sama suurt teadust kui vanaonu Henrik,“ mõtles meister ja astus eemale pealüliti juurde. Vanaonu juhendite järgi oli kõik viimse detailini tähtis. Nii rööbaste asend, rongikese materjal, kui ka rongi liikumiskiirus. Kogu ettevalmistus oli võtnud peaaegu kaks aastat. Juhendist arusaamine, arvutused, kontrollarvutused, materjalide kogumine, erinevad väiksemad katsetused ning kaks suurt läbikukkumist.

Mootorid ja rootorid kumisesid ning panid ruumi kergelt värisema. Josef hüüdis „valmis“, Alfred hüüdis „siin ka valmis“, meister hüüdis „läks käima“ ning surus alla juhtpuldi ja aluse vahel olnud pealüliti. Rong hakkas rööbastel kindlat mustrit mööda liikuma. Esimeselt tasandilt kolmandale, sealt seitsmendale, edasi teisele, siis viiendale, alla neljandale, viimaks kuuendale ning sealt suure kaarega üle surmasõlme tagasi esimesele. Kõik toimis nagu õlitatult. Meister ja vennad olid rahul. Esimesed kaks tiiru oli rongi liikumist näha, kolmandal veel kuulda, neljandal oli kiirus nii suur, et ei olnud enam aru saada, kus väike rong on ja mida ta teeb. Kiirusest sai ühtlane valguskuma ja müra murdus korrapäraseks meloodiaks. Kuni järsku kõlas õrn praksatus ning konstruktsiooni keskele ilmus nähtavale miraaž. Vennad hõiskasid ja patsutasid üksteist. Vanaonu Henriku joonised olid olnud õiged. Nad astusid lähemale ning nägid tekkinud ümaras pildis korrapäraselt tiirlemas erinevaid juba olemasolevaid kui ka veel leiutamata asju.  Vendadest teadlased olid jõudnud kõigi teadmiste varamuni.

Kuid asjaolud osutusid keerulisemaks. Järsku hakkas miraaž värelema ning sekund hiljem justkui imeti keskele kokku. Samal hetkel kadus elekter ning vennad leidsid end pimedusest.

„Kuradi raisk,“ räuskas Josef ning koperdas millegi otsa. Meister hõikas teisele vennale: „Alfred, lülita varugeneraator sisse. Kähku!“

„Ma juba proovin, see ei tööta!“ Alfred surus hambad ristis varugeneraatori lülitit alla, kuid see oli kinni kiilunud. Josef võttis taskust tikud ja tõmbas ühe põlema: „kas nüüd näed milles asi?“

„Pagan, tule siis lähemale, et ma midagi näeksin,“ vihastus Alfred ning sikutas varugeneraatori kangi ikka edasi. Josef jooksis Alfredi poole, esimene tikk kustus kiiresti. Mees komistas ja kukkus oma vennale otsa. Kahe mehe keharaskusega vajus varugeneraatori kang lõpuks alla ning valgus taastus.

Koos valgusega kõlas tervitus: „Tere alkeemikud! Mul on suurepäraselt hea meel, et lõpuks ometi on keegi  suutnud hakkama saada. Ma õnnitlen teid ja ma õnnitlen teid veelkord!“ Vendade ees seisis metalse nahaga härjapõlvlane. Käed puusas ja enesekindlusest pakatamas jätkas mehike oma monoloogi: „Näen, et järjekordselt vajab tutvustamist minu isik. Suurepärane. Mina olen Automaton, väikestviisi gnoom või kratt. Hermese poeg, Archimedese mentor, alkeemikute pühak, pühameeste vaenlane. Saabunud tagasi maa peale otse Purgatooriumist. Teie suurepärasel kaasabil muidugi, härrased alkeemikud. Ma pole eriti lahke, kuid kuna suutsite minu jäetud joonised kenasti lahti seletada ning õnnestusite portaali avamisel, siis saan teile pakkuda tänutäheks midagi, mida oskate vaid soovida. Kindlasti märkasite läbi portaali midagi põnevat, mille meisterdamise selgekssaamine oleks teile meelepärane. Hop-hop-hop, tehke kiiresti. Mul on vaja hakata minema.“

Väike hüperaktiivne metallmehike oli vendade jaoks liialt suur üllatus ning arusaamatuses vahtisid nad üksteisele lollakate nägudega otsa. Meister Glückgehabter oli erinevalt vendadest jäänud põrnitsema kahe aastase töö tulemust. Katastroof. Konstruktsioonist oli vähe alles. Mõned metalljupid turritamas, kuid suures osas vedelaks massiks sulanud metallilomp. Meister ägestus: „hävinud, kõik on hävinud.“ Ta astus mõned sammud närviliselt edasi-tagasi ja hoidis kahe käega pead kinni. „Kaks aastat tööd ja nüüd ei midagi.“ Siis sööstis ta härjapõlvlase poole ning püüdis Automatonist kinni haarata: „sa lõhkusid mu suurima töö! Värdjas!“  Too lipsas väledalt eemale ja naeris: „noo, noo, nii ei lähe. Ärge mängige tulega. Ja see portaal on minu, mitte sinu töö.“ Viha muutis Glückgehabteri vana mehe kohta üllatavalt nobedaks ja soov mehikest maha lüüa tundus tõsine. Meister hõikas vendadelegi: „jookske tagant, püüame ta kinni!“ Kuid Automaton vaid naeris ja liikus nende ees sama väledalt kui mõned minutid tagasi rong rööbastel. Gnoom jooksis haake tehes juhtpuldi alla ja taas kadus elekter. Vennad takerdusid üksteisesse ning kukkusid kolinal hunnikusse.

Josef tõmbas järgmise tiku ning vaatas ruumis ringi. Automaton seisis juhtpuldi peal ja uuris seda rahulikult: „teil on päris nutikad lahendused, kuigi jätkuvalt barbaarsed. Kuulge, kas olete nüüd rahunenud? Mingit hävingut ei olnud, kõik töötas nii nagu pidi. Mida te siis ootasite?“ Gnoom hüppas taas juhtpuldi alla ja valgus taastus.

Meister ajas end hädiselt istuli ja ohkas: „mida ma ootasin; no mida ma ikka ootasin? Midagi suurt tahtsin avastada! Ma olen ju teadlane, ma tahan teha teadust!“ Nüüd sekkus Alfred, keskmine vend, mitte eriti tark, kuid sedavõrd rohkem kaval: „mida tähendab, et kõik töötas nagu pidi?“

„Pidi töötama nii, et mind vabaks saada,“ naeris gnoom ja lisas: „Ma olin natuke nagu vang. Ühes teises kohas. Purgatooriumiks seda kutsutakse ning see on gnoomide vangla. Portaal oli teie tekitatud. Te lõite tänu mu joonistele ukse liikumiseks ühest aegruumist teise. See võimaldas mul väljuda ja siseneda. Siin ma nüüd olen, valmis suurteks tegudeks.“ Gnoom naeris, kuid muutus kiirelt tõsiseks: „tehke nüüd siva, mul ei ole viitsimist enam oodata. Mida te tahate tasuks töö eest?“

„Mida sa pead silmas?“ olid vennad ikka mõistmatud. „Kaks aastat tööd on pikk aeg ja palju raha,“ möönis Alfed tõsiselt.

„Ma ei hakka teile andma raha. Ma pakun teile leiutisi! Te ju nägite läbi portaali imeasju, mida teie maailmas veel pole?!? Mina olen suurema osa nendest kokku pannud. Mehhaanika on mu teine nimi ning elektroonika on mu õde. Kõik laevad ja rongid ning isegi trükimasin on minu leiutatud ja siia maailma maha müüdud. Ka teie suur töö on vaid minu plaanide järgi tehtud koopia. Valida ma lasen enda leiutiste seast. Masinad, aparaadid, koodid, koodimurdjad. On miljon asja, mida võiksite saada koos naha, karvade ja kõrvadega. See tähendab, et peaaegu ükskõik mida. Rikkus ja kuulsus saavad olla tasuks, mis nende leiutistega kaasnevad.“

 „Näiteks,“ väljendas meister Glückgehabt oma umbusku ja kehva tuju.

„No näiteks see sama väike rong, mille te panite elektri jõul sõitma. Minu teada liiguvad rongid siiani söe küttel. Elektrirongid aga oleks samm edasi. Purgatooriumis arendasin ma neid plaane edasi. On see näide teile usutav?“

Vennad otsustasid pidada aru. Nad olid nad jätkuvalt segaduses gnoomi ilmumisest ja olemasolust. Ei olnud keegi neist isegi muinasjuttudes taolisest tüübist midagi kuulnud ning vanaonu märkmeis polnud sellest midagi juttu. Kuid kuigi Automaton nägi nii uskumatu välja, siis nende katsed olid samuti olnud fantastilised. Ka miraaž oli vägagi olemas. Nii et ju siis tuleb gnoomi uskuda ja usaldada. Niisiis otsustasid vennad, et ju on asi õige ning tuleb leida mõistlik asi, mida gnoomilt välja nõuda. Elektriraudtee loogikast said nad aru, nii et mõistlik oli hoopis midagi uut paluda. Mehed rääkisid relvadest, liikumisvahenditest, lennumasinatest, teleskoopidest ja mõnest muust asjast veel. Lõpuks otsustasid, et kuna nende endi ideede elluviimine seisis peamiselt just raha taga ning kellegi teise ideede elluviimine riivab nende uhkust, siis parim kaup on rahamasin.

Alfred ütles soovi välja: „tahame masinat, mis aitaks leida kulda.“

„Alkeemikud jäävad alkeemikuteks,“ muigas Automaton, „olete kindlad?“

Mehed noogutasid.

Gnoom küsis: „kas võin teha portaali osadest? See on edaspidi nagunii … kasutu.“

Mehed noogutasid taas.

Gnoom asus tööle. Hetk hiljem oli aparaat valmis. „Siin on teile sõel, millega jõeliivast kullatükke sõeluda. Töötab väga hästi,“ ütles gnoom  ja kadus.