09.08.11

Merilvor

Tume pilvine taevas kobrutas mere kohal. Mayalo seisis luigelaeva kaptenisillal ja jälgis pingsalt ees olevat pimedust. Kallas oli kuskil lähedal, mees kuulis eespool juba murdlainete müha vastu karisid, kuid oli pime ja silm ei seletanud midagi. Sel hetkel, kui ta midagi märkab, võib juba hilja olla.
“Aerud sisse. Jääme ööseks ankrusse,” kamandas Mayalo. Alampealikud jooksid madruseid käsutama. Merilvor pomises midagi, ent see kadus laevakere käginasse ja sissetõmmatavate aerude kolinasse. Mayalo ei pidanud naist kuulmagi, ta uskus teadvat mida naine ütles ja vastas: “Sellises pimedas võime vabalt teelt kõrvale kalduda ja karidele sõita. Liivarand on seal ainult kitsas riba ühes kohas.”
“Siin on sama ohtlik,” tõstis Merilvor häält. “Nad on meid juba avastanud.”
„Muidugi on nad meid avastanud. Muidu poleks nad oma musti korstanid tööle pannud ja meid pimedusse uputanud! Aga nad ei näe meid enam. Isegi orkide räpased silmad ei võta sellises tahmahämus.“
„Nad näevad meid.“
“Sellises pimedas! Ei tea kuidas?”
“Neil on masinaid.”
“Mis sa ajad. Mis masinad aitavad sellises pimeduses näha?”
“Nõiamasinad.”
Mayalo krimpsutas nägu. Ülejäänud laeva pealikkond seisis vaikides. Nad polnud tulnud siia vabal tahtel, vaid ainult lojaalsusest Mayalo vastu. Ja Mayalo tuli siia Merilvori tõttu. Haldjapealik ohkas. Ta ei teadnud miks Merilvor nad sellele retkele tõi. Nõiatar ütles, et see on haldjate jaoks eluliselt tähtis, kuid ei saanud avaldada põhjust. Nad pidid retke eesmärgi ise avastama. Mõnikord Mayalo vihkas nõidade hämamist. Täna eriti.
“Me peame täna öösel kaldale saama. Muidu meie sugu hukkub,” lausus haldjanõid ja ohkas, nagu ta kunagi varem polnud ohanud. Naine oli noor ja kaunis, tema pikad mustad juuksed olid kammitsetud hõbeklambritega kahte patsi. Tal oli seljas must ja hõbedane lühike rännakkleit. Selle peal aga ohtrate kaitsesümbolitega lotsimismantel.
“Sellises pimeduses me ei saa randuda. Ootame kuni veidigi valgemaks läheb,” vaidles haldjaisand naisele vastu. Ta oli pealaest jalatallani kängitsetud hõbedasse rõngasturvisesse. See kumas pimeduses kergelt.
“Nemad ei hakka ootama.”
“See orkirämps!” Mayalo vihastas. “Mida nad teha saavad? Isegi kui pimedus nende nägemist ei sega? Rünnaku meid kui tahavad. Meie laev on suurem kui ükskõik milline nende haledatest parvedest!” Neli masti, kolm tekki. See laev oli tõesti suur.
Üks meestest kargas rõngassärgi sammu tagasi. Ta osutas käega taevasse.
“Pealik!”
Mayalo tõstis pea, et vaadata vaatas osutatud suunas, kuid ei näinud midagi.
“Mis on?”
“Miski lendas seal!”
Mayalo uratas. Ta vaatas pika pilguga Merilvori.
“Nii, et nad on õppinud ka lendama?”
Nõid noogutas.
“Tuhat deemonit!” vandus Mayalo ja pigistas oma mõõgapära. “Saad äkki sina midagi nendega teha?”
Nõiatar raputas aegamisi pead.
“Ainult vereohvri abiga,” lausus ta. “Te ise sidusite mu käed, kui lasite vanduda, et teie valdustes seda ei juhtu. Laev on teie valdus. Alles teisel kaldal olen valmis tegutsema.”
Mayalo noogutas. “Nii on isegi parem. Mulle ei meeldi vereohvrid. Mitte siis, kui meil pole ühtegi orki selleks ette lükata.”
Taevast kostis orkikeelset kisa. Tõprakari oli oma nõiakunstidega taevasse roninud ja tiirutasid laeva kohal nagu raisakullid. Kuigi ilm püsis tuuletuna, oleks meri nagu rahutumaks muutunud. Laev rullus üha tugevamalt. Ka teised märkasid seda.
“Nad on oma lainemasina tööle pannud,” ütles keegi poolihääli. Ilmselt Hymae. Vanamees oli käinud paljudel retkedel nende paharettide vastu ja teadis rohenahkade trikke päris hästi. “Ei taha, et me laeva hülgaks ja kaldale ujuks.” Kunagi oli Hymae oma juttude järgi samasuguses olukorras orkid nii ära petnud. Jättis laeva maha ja randus ujudes. Laeva paigalpüsimisest hooletuks läinud ja prassima hakanud orkid olid neile kerge saak. Seekord taoline trikk välja ei tule. Liiga suured lained. Liiga kauge kallas. Liiga pime öö. Liiga väärtuslik laev. Väärtuslik ja samas ka omanikele ohtlik.
Nagu hiiglaslik nahkhiir liugles üks orkide kaadervärkidest üle laeva. Mustasuline nool sähvatas, ning Mayalo kukkus.
“Pealik!” karjatasid mehed ja tormasid ligi. Mayalo oli surnud. Nool turritas välja mehe paremast silmast. Hymae hüüdis hoiatavalt. Lähenes uus vari. Mehed tõstsid kilbid. Mõni tõmbas vibu vinna. Must vari oleks nagu ohtu aimanud ja keeras kõrvale, liueldes kaugemale. Merilvor põlvitas langenud venna kõrval.
„Vennas,“ sosistas ta. „Anna andeks.“
„Laskurid mastikorvidesse!“ kamandas juhtimis üle võtnud Hymae. Vanamehe silmad läksid lahingut haistes põlema. Mööda laevatekki tümisesid sammud ja helendavas rüüs haldjasõdalased tõusid vibud seljas mööda nöörredeleid kõrgustesse. Mustad varjud tiirutasid orkikisa saatel ümber laeva. Ammunooled sähvisid. Üks ja teine ronija kukkus langeva tähena helendades alla. Mõni prantsatas laevatekile, mõni merre. Kõik nad said surma. Alt laevatekilt saadeti samuti taeva poole nooli, kuid musta suitsuga pimendatud öö oli tintmust ja lendavaid orke sama hästi kui võimatu näha. Aga haldjad oma helendavates rüüdes olid kui loodud sihtmärgid.
“Anname tõrvikutega kodukaldale märku. Las panevad majaka põlema ja läheme tagasi!” arvas keegi.
“Lendajad tapavad majakameeskonna,” vaidles teine vastu.
“Me ei saa ju siia jääda!”
Merilvor tõstis pea.
“Veri on juba valatud. Ohver on toodud. Kas võime nüüd ehk kasutada mu loitsu?”
“Ei!” raksatas Hymae järsult. “Orkid võivad roojata kohta, mis on neile koduks. Meie seda ei tee.”
“Ma puhastan selle loitsu abil masina kogu kurjast!” sisistas Merilvor vastu. “See ei ole kuri masin, seda ei ehitanud orkid, vaid üks meie seast!”
“Ta õppis orkide juurest oma räpaseid trikke!” kõmistas Hymae talle vastu. Merilvor raksatas oma musta sauaga vastu laevatekki. Hymae võpatas ja rebis mõõga välja. Selle tera helendas sinakalt.
“Ära minu peal oma nõiatempe proovi,” kähistas vana sõjahunt. Nõid ja sõjamees. Pinge nende vahel oli tunda õhus nagu elektrilaeng. Kaks kogu seisid teineteise vastas raevus ja vihased. Kaptenisilda täitis jahmunud, pingeline vaikus. Kõigi alampealike pilgud koondusid neile kahele. Mastidest kukkus aga aina uusi laskureid alla.Läbi vaikuse tinises äkki kaks plaksatust, kui musta pilvkatte all lähenenud orkide õhupaadimehed oma relvad vabastasid. Kaks kaptenisillal seisjat kukkusid. Vastaste täpsus oli hirmuäratav.
Üks kukkunutest oli Hymae. Nool seljas ja rinnust väljas. Ta oli surnud. Teine oli tüürimees. Ta oli hüpanud hetk enne kui nool oleks Merilvori südamesse tabanud, nõiatari kaitsma. Surmav teravik oli läbistanud mehe kilbi, rõngassärgi ja istus sügaval ihus. Kuid ta oli elus. Kostsid hüüded. Laeva ravitseja kiirustas lähemale ja kukkus askeldama.
“Me ei jõuaks kuidagi kaldale. Nad valivad kõigepealt tähtsamad isikud,” lausus Merilvor kurjalt. Tähtsuselt järgmine peale Mayalot ja Hymaed oli tema.
“Nüüd maksab siin laevas minu sõna!”
“Käsi valdjatar!” korises tüürimees. Naine vaatas teda üllatunult ja tänulikult. Ka teised alampealikud kummardasid talle. Üks meestest astus ette. See oli Cirdan, too kurikuulus ja põlatud tegelane.
“Ma olen aastaid oodanud oma luigelaeva ärkamist. Ma tahaks nii väga enne surma tema lendu näha.”
Merilvor noogutas. Cirdan oli laeva ehitanud, kui tuli koju orkide vangipõlvest. See võttis aastaid. Ta oli katsetanud nende meestega siin, selle tema võimeid ja esitlenud oma kätetööd siis vanadele. Esitluspäeval, vaevalt mõni hetk pärast masinate käivitamist, oli neid rünnanud deemon. Orkid olid haisu ninna saanud ja püüdsid kõigi vahenditega laeva hävitada. Pool haldjametsa põles maha. Paljud said surma. Vaid laeva abil õnnestus deemon hävitada, kuid see jäi laeva viimaseks lennuks.
“Meeskond kohtadele!” röögatas teine tüürimees ja haldjad jooksid mööda laeva laiali. Merilvor lasi oma pikad juuksed valla ja hakkas laulma puhastusloitsu. Ta hääl kõlas üle vee nagu hõbekannel ja taevast kostis vihaste vaenlaste kisa. Nad aimasid, mis nüüd sünnib ja tundsid hirmu. Varju taevas sööstsid naist peatama. Nooled vihisesid ning mitu haldjanoormeest, kes naist kaitma olid asunud, vajusid kokku. Merilvor aga aina laulis. Tema hääl oli kaunis ja puhas ning iga mees laevas tundis kuidas temas tõusis julgus. Nad hakkasid tallama oma pedaale ja sikutama kange. Laeva mastis hakkasid raad pöörlema ja undama ning luigelaev tõusis aeglaselt õhku. Tuulepöörised kohisesid ta ümber, vesi pladises mööda laevakülgi alla. Säravad tuled süttisid lampides ümber parda ning pimestasid orkide väikeste paatide juhte. Mitu neist mustadest ja halvasti plangutatud mehhanismidest kukkus alla, kui orkid tüüri lahti lasid, et oma nägu valguse eest kaitsta. Luigelaev tõusis mere kohale nagu päike, valgustades seda väina mõlema kaldani. See oli suurim ja võimsaim sõjalaev maailmas. Isegi suurim neist milliseid orkid kunagi teinud oli. Mäekollide haledad masinaparoodiad ei saanud taevasse kerkinud iludusele ligilähedalegi. See oli ohtlik, ilus ja surmav. Laevakahurid hakkasid välja köhima tossu, kui masinistid leegiheitjad tööle lülitasid. Need olid kohutavad relvad, mille joonised Cirdan kaasa tõi, kuid needki olid seni olönud koos laevaga põlu all.
“Kas sa ei karda, et see võimas masin deemoneid ligi meelitab?” küsis Cirdan Merilvorilt, ise hirmu ja vaimustusega oma kullakese ärkamist jälgides. Isegi mees ise, kes selle iluduse oli ehitanud, kartis seda. Merilvor, kes oli loitsu lõpetanud, vaatas teda kurbade silmadega.
“Ei karda,” vastas nõid rahustavalt. “Ma puhastasin laeva kõigest kurjast.” Laevameister noogutas, kuid ei jäänud siiski päris rahule ja mõne hetke pärast jätkas naise alustatud laulu. Kogu meeskond ühines temaga. Cirdan röögatas mööda teatetoru trümmimeestele käskluse, mehed keerutasid hiiglaslikke käepidemeid, tohutud puust hammasrattad hakkasid kolinal keerlema, möirates hakkasid tööle ahtritiivikud ning luigelaev sööstis meeskonna loitsimise saatel tegema hävitustööd, milleks ta oli loodud. Merilvor pöördus neist ära. Tema töö oli tehtud. Eesmärk, mille pärast ta nad välja tõi, oli täidetud. Stagnatsiooni ning ebausu müür haldate mõistuses pragunes. Ta vaatas vahekorrusel poolehmunud, pooluhkeid mehi, kes masinatele hoogu andsid ja läks alla oma kajutisse. Sellel loitsul polnud muud väge, kui ainult võim mille mehed ise sinna juurde mõtlesid. Vanad haldjad kartsid liiga palju masinaid. Masinad kartsid aga ainult ühte – rumalust. Rumalust ja vaimupimedust.

14 kommentaari:

  1. Omapärane.
    Põhimõtteliselt sain ma jutu pointile pihta, aga see masinate teema on jälle siin nööp, millele on pintsak külge õmmeldud. Selle jutu kohta tahaks kõige rohkem kasutada õndsa Arthur Clarke'i tsitaati, et "igasugune piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast".
    Antud jutu kontekstis on väntade keerutamine ja pedaalide tallamine täpselt sama moodi rituaalne "masindamine" nagu käte tõstmine ja sauaga vehkimine nõidumise juures. Mõeldud ainult tähelepanu kõrvale juhtimiseks kohalt, kus see õnnetu masin saab selle puuduva 99,99% energiast.

    VastaKustuta
  2. Minule selline zanrite segamine meeldib. Haldjad, Orkid ja masinad sisetunde järgi kokku justkui ei passiks aga praegu oli autor osanud selle kõik mõnusalt ühte patta mätsida. Tekitas soovi isegi midagi sarnast kirja panna kunagi. Meeldis.

    VastaKustuta
  3. Kusjuures, ma mõtlesin ka, et tõeline žanrite segapudru, aga äärmiselt meeldiv :)Ehk siis, tegelikult ei määra teema žanrit, vaid ikka see, kes kirjutab. Nii ei ole olemaski teemaga määratletud žanreid, või noh, on, kui tahta, et on... A mina olen mandi fänn ammust aega, niiet :)

    VastaKustuta
  4. jutt oli väga aeglane. lugedes jäi mulje, et kogu tegevus toimub aegluubis: orkid lendavad laperdades kohale, tulistavad haigutades laevalolijaid ja haihtuvad. laeva muutumine toimus ka aeglaselt, ei toimunud pinge tõusu.

    ma ei saanudki aru, mis oli jutu point? see, et haldjad, kes tolkieni raamatus olid suht lahjad võlurid, suutsid laeva lendama panna? kui laev lendas seepärast, et polnud enam rumalust, siis ei suutnud ma selles tapmises ka mingit tarkuseiva leida. sõjamasin-laev pidas tarkuseks loidu sõdimist?

    jutus oli mitmeid näpukaid. sa ikka lugesid enne avaldamist üle?

    VastaKustuta
  5. Jutu point (nagu ma aru sain) oli, et masinaid kartvad haldjad õppisid neid siiski tasapisi kasutama.

    VastaKustuta
  6. Mulle iseenesest meeldib selle loo mõte; minu jaoks ei ole see segane -- no ja siin on täiesti nauditav süžee.

    Kriitikat tooksin mõnes sisulises punktis siiski välja:

    * laeva ehitaja ütleb, et ta tahaks seda enne surma lendamas näha. Mõned laused allpool räägitakse sellest, kuidas laev esitlusel lendas. Ühesõnaga ajaline loogikaviga.

    * surmad tulevad üsna järjest, lõhuvad natuke tempot ja... surm, eriti olulise tegelase surm ja seda isegi suhteliselt ootamatus lahingus on tavaliselt emotsionaalne hetk. Mulle meeldiks emotsiooni rohkem leida -- haldjas ei tohiks päris Spock olla.

    * ilmselt personaalne probleem, aga luigelaev seostub luigelennuga. Teoreetiliselt muidugi on see haldjasoo või siis mingi ajastu jaoks potentsiaalne luigelaul, aga võib-olla on lendava laeva lüüriline tüübinimetus natuke nihkes alatooniga?

    * süzee ja teema sidumisel on masinate koht väga hästi paigas. Aga seda, mida masinad kardavad, seda siin vist tegelikult ikkagi ei ole.

    Aga igal juhul päris mõnus sulg.

    VastaKustuta
  7. ömm... uimane ja igav lugu, hoolimata sõnaohtralt kirjeldatud vägivallast. Sellel vägivallal puudub sidusus ja eriti puudub selles ehedus.
    Ja liiga palju Tolkieni tema kõige talumatumalt tõsiusklikumas vormis.

    VastaKustuta
  8. Lugedes Morgie kommentaare sellele jutule ja loole "Kaugel aasal" võib julgelt öelda, et meie maitsed on dimensionaalselt erinevates (paraleelsetes)tähesüsteemides..

    Loomulikult ei midagi isiklikku, ainult tähelepanek edaspidiseks :)

    VastaKustuta
  9. noh ütleme nii, et minu meelest ulme EI PEA olema ainult vägivald, valgusmõõgaga vehkimine, undavad ja vilkuvad kompuutrid ja ohtrasti haldjanimesid ning kõige võõrapärase pidev ja pinev rõhutamine ja äranimetamine.

    VastaKustuta
  10. Loomulikult ei pea. Aga samas ei ole keegi öelnud ka seda, et ta ei tohi olla gore, valgusmõõgad, raketid jms.

    VastaKustuta
  11. metsavana, kas sa mängid teiste kirjutajate kaitseinglit?
    nii palju kui mina siinseid kirjutajaid tean, on metsavana valulävi kõige madalamal (ja seepärast ma talle kõvasti äsasingi :D)

    kirjatsura juttude puhul on mind alati häirinud liiga hoolikad kirjeldused, see on ilmselt tema stiil. ja kuigi ma arvan, et ta võiks "taevas-oli-taevakarva-sinise" arvelt sõnu kokku hoida, siis vaevalt ta seda teeb :D

    VastaKustuta
  12. Tänud tähelepanekute eest, võtan kõiki arvesse VER2 kirjutamisel. Nüüd uuesti üle lugedes märkasin isegi, et kirjavigu on kuidagi liiga palju. Järgmine kord paremini.

    VastaKustuta
  13. Nõup, ei mängi. Niisama konstanteerisin fakti :)

    Aga valulävi kipub mul käivad kellaaja, tuule suuna ning välise temperatuuri järgi. Ükshetk olen tuim nagu kivi ja teinekord tõmban mossi tühjast asjast. Tüüpiline vähk vist :P

    VastaKustuta
  14. Klišeesid oli kirjeldustes (välimus, sõnastus, relvad, dialoogid) mu maitsele kaugelt liiast. Juttu lugedes jäi tunne, nagu kajaks kaugustest mingi palju iidsem ja põnevam lugu, aga seda edastav laulik jääb juba varem läbiproovitud lihtlausetega vormelite juurde.
    "Naine oli noor ja kaunis, tema pikad mustad juuksed olid kammitsetud hõbeklambritega kahte patsi. Tal oli seljas must ja hõbedane lühike rännakkleit. Selle peal aga ohtrate kaitsesümbolitega lotsimismantel." Pratchett on oma juttudes pilanud naissõdalaste kujutamist napis liibuvas nahkrõivastuses, ning antud juhul oli peategelase kirjeldus samas ämbris. Lühijutu kõik detailid võiksid/peaksid olema lühikesed, selged ja rabavad, mitte klišeed, sest esimese selge laenkujundi, või läbinämmutatud väljanägemise leidmine vähendab jutu värskust, tabavust ning lugeja huvi - aaaah, SEDA ma olen juba kusagil varem lugenud siilis. Point ise oli hea :)

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.