Uskumatu

"Ükskord ammu-ammu elas üks väike poiss ...“ Panin pliiatsi suhu ja mõtlesin, mis selle poisiga siis nüüd oligi... Tõmbasin „üks väike“ maha ja jätkasin „.. mitu väikest poissi, kes olid hommikupudru söömisel pahurad, kisades „Ei taha, ei taha!“ ja mõni eriti pahur viskas pudru lausa vastu seina. Neelatasin tahtmatult ja närisin pliiatsiotsa. Libistasin silmad uuesti üle ridade. Algus tundus paljutõotav. Jätkasin uuelt realt „Üks neist poistest, paks pikkade kräsus juustega Martin keeldus ühel eriti pahural hommikul lausa võileivastki.“

"Kuule poiss!“ Peakohale luugiavasse ilmus vanaisa nägu. „Mida sa siin jälle konutad? Kõik see mees on alumise luugi juures ja lükkab sitta kokku. Ainult sina logeled jälle!“

Kuigi kiire pilk näitas, et vanaisa käed olid tühjad, nihkusin tasakesi kaugemale. „Tere vanaisa. Preili õpetaja käskis õhtuks ühe loo kirjutada, mida keegi ei usu. Ma alles tulin, vaata kui vähe mul valmis on.“

"Oh-oh!“ Ma teadsin, et vanaisa oli erivägedes olnud, kuid et neile õpetati ka paberite kaug-kiirrabamist, seda ma polnud veel kuulnud, kuid nüüd ma nägin seda küll. „Ah et sinu meelest ei usu seda jama siis keegi või? Ise paned veel minu nime sisse, nadikael!"

Järgmised tunnid rookisin võimalustmööda nina kinni hoides alumise luugi juures mingit soppa, mida vanaisa järjekindlalt pasapilveks nimetas. Õnneks oli preili õpetaja ja ka kogu meie klass seal rookimas, nii ei pannud tunnis keegi minu lõhna tähele.

Tund ise mulle meeldis. Vikter kirjutas kolme sarvega sisalikest ja Margela tohutu suurest roosat vahtu täis vannist ja ... no jutte oli erinevaid. Kõige uskumatuma loo auhinna andsime aga üksmeelselt preili õpetajale, kes ütles, et vanasti olevatki poisid nii teinudki, nagu ma olin jõudnud kirja panna. Hull aeg oli see impeeriumiaeg.