23.08.11

Veeimpeeriumi õhtud

„Mjauu! Kurrr...” Külakorda käiva kassi eluviisiga kollase-valgetriibuline Kõuts nühkis ennast kalale mineva külapoisi jalgade vastu. Looma peeti külas au sees, kuigi tal päris oma kodu polnud. Kui Kõuts kalal kaasas käia suvatses näkkas alati paremini. Või vähemalt tundus inimestele sedaviisi.
Poisil oli seega hea meel, et Kõuts oli otsustanud just temaga kaasa tulla ja loodetavasti head kalaõnne tuua. Jõgi ei asunud külast sugugi kaugel. Kass jooksis kergel sammul ees ja poiss ruttas talle järele. Jõe ääres oli ka teisi kalastajaid, kuid Kõuts ruttas neist mööda ning poiss järgnes talle pimesi. Korraks nooruk küll kahtles, et äkki läheb liiga kaugele, kuid kass ootas teda järele, tegi käpaga kutsuva liigutuse ning sammus edasi. Kohas, kus loom lõpuks peatuma jäi, otsustas poiss õnge vette visata. Küllap Kõuts juba teab, kus parim kala näkkab!
Suur plärtsatus pani vee lainetama.
“Kohad sisse võtta!” karjus Rahajõe imperaator oma sõduritele, mispeale tema truud alamad ujusid ja liuglesid sõnakuulekalt positsioonidele.
“Appi!” jõudis väike, hirmust suurte silmadega poiss veel karjuda, enne, kui ta lõplikult vee alla tõmmati.
“Järgmine käik, Silmud, teie kord!” kisas imperaator uimedega veheldes. Sajapealine Silmupataljon võttis poisi enda meelevalda, vedades vaesekese tagavaratoidu lattu, et laip hiljem magustoiduks roiskuma panna.
Inimesed üldiselt teadsid, et Rahajõest on ohtlik kala püüda, kui sa tegid seda valel ajal ja vale koha peal. Vanad kalamehed teadsid rääkida, et jõge valitseb Imperaator Okto, kes on enesele allutanud lugematul hulgal erinevaid kalaliike ning neid karmikäeliselt ohjes hoiab.
Ammustel aegadel olla ka Okto ja kalameeste vahel sõlmitud leping, millega Okto lubas teatud ajal ja teatud kohast oma alamaid püüda. Nii oligi jõe kõige külapoolsemasse ossa umbes kilomeetri ulatuses loodud inimeste mõistes midagi vangala taolist. Vetikate Vahel – nii seda paika kutsuti – oli piiritletud mõlemalt poolt tiheda tumerohelise vetikaseinaga. Vetikad ulatusid ka pealepoole veepiiri, nii, et inimesed teadsid täpselt, kus kohas püük oli lubatud.
Impeeriumis kehtis karm kord: kui jäid vahele varastamisega, mässule õhutamisega, või põhjendamatu tapmise ning lauslollusega saadeti sind Vetikate Vahele. Kui kauaks – see sõltus Okto tujust. Niisiis ujusid Vetikate Vahel ringi niiöelda rämpskalad: paadunud kriminaalid, väikesed pätid ning võimu vastu võitlejad. Sealt võisid kalamehed iga päev lõunast õhtupoolikuni kalastada. Mõnel kalal vedas ja ta ei osutunud oma karistusaja sees püütuks, mõni aga ei elanud üle esimest päevagi.
Okto arvates oli see suurepärane süsteem, mis alamaid distsiplineeris. Ja nii paljude liikide koosluses nagu tema oli enesele allutanud leidus alati keegi, keda Vetikate vahele saata. Imperaator vabanes tülinast ja kalamehed olid kah enamvähem rahul.
Siiski leidus ikka ja jälle julgeid, kes väljaspool Vetikaid õnne proovisid. Mõnel see isegi õnnestus, sest söödaks visatud paluke oli ahvatluseks, eriti just veidi pikaldase mõtlemisega isenditele ning loomulikult ekstreemsportkaladele. Loomulikult olid vabas vees kobedamad kalad: ilusamad, paksemad ja pehmema lihaga, mitte sellised maitsetud ja luised, milliseid võis Vetikate vahelt enamasti kätte saada.
Süsteem oli toiminud palju palju aastaid. Igal õhtul oli Okto Impeeriumis ringkäik, et avastada võimalikke rikkumisi. Muul ajal olid ka vahid väljas aga õhtud olid kõige pinevamad. Kehtis ka pimeduse saabudes ringiujumise keeld.
Püügiga vahele jäänud kalamees tõmmati ühiste jõududega koos õngega vette ja harva õnnestus tal pääseda. Seekord oli lihtne operatsioon, sest poiss, kes vette tõmmati oli noor ja kogenematu, Silmudega võitlemiseks liiga nõrk.
Kaugemas jõesopis kogunesid ühe vana parve jäänuste vahel salajast koosolekut pidama Impeeriumivastased jõeasukad.
“Kas kuulsite juba, et meie väike trikk läks läbi?” küsis härra Ahven teistelt kohalviibijatelt.
“Tänu mister Jõeforelli maagilistele võimetele õnnestus meil nimelt luua inimestele nähtav ning Impeeriumi valvajatele varjatud Vetikate ala!” Paljud kohalviibijad plaksutasid heameelest uimi ning patsutasid Jõeforellile sõbralikult ning tunnustavalt õlale.
“ Kui me suudame seda teistelgi õhtutel edukalt sooritada on Jõe ja Küla vahel oodata sõda! Meie,“ Ahven näitas uimega kohalviibijatele, “teeme selleks kõik endast oleneva, et see neetud Impeerium õhtale läheks! Elagu vaba vesi!” hüüdis Ahven nii kõvasti kui julges. Teised ühinesid temaga.
Kõutsi ilmumine koosolekule ei üllatanud kedagi. Kalad tegid talle teed ja kummardasid tema ees aupaklikult. Oli ju Kõuts olnud see, kes neile mõtte vastu hakata, pähe oli pannud. Tema pidi meelitama ohvri kohale, ülejäänu oli juba kalade teha. Kass oli võimas liitlane. Pealegi ei söönud ta kalu ja armastas ujuda. Varsti pidid kalad saama vabaks ja tema võis nendega koos minema liuelda.

11 kommentaari:

  1. Kuidagi liiga muinasjutulik tundus. Kuigi enamus klassikalisi muinasjutte lõpevad alati mõne laibaga, siis selles jutus läksid sisu ja vorm minu meelest omavahel vastuollu.

    VastaKustuta
  2. Liigitaks kategooriasse õõva-anime. Lugedes tekkis silme ette pilt mingist jaapani multifilmist (analoogia "Varjudest viidud") aga mingi ilmne loo loogikaviga häiris tuntavalt. Kui nn. vetikaala tekitati vabasse vette ja sellega täienesid impeeriumi varud, siis vabadusvõitluse idee läbi inimeste ja kalade nn. "sõja" ehk suurema arvu kalurite ilmumine vaba vee kohale, et neid kalaimpeeriumi poolt veelgi enam alla toiduks tiritaks, on vabaduse saavutamise mõttes suht ebatõenäoline - pigem saab impeerium lisatoidu läbi tugevamaks, aga kui kalurid jõe, kui ohtliku paiga maha jätavad, pistetakse impeeriumi kalade poolt esmalt kinni seesama "vetikarahvas" ja muud teisitimõtlejad.
    Jaapani lugudes on asjal mingi sügavam iva ka, eriti noort elu ei võeta loos lihtsalt niisama. Kui laibastamise eesmärk oli kalade vastu vastikuse väljaelamine, on asi omal kohal.

    Toriseks ka kassi üle, kes autori arvates armastab ujuda ja ei söö kalu.... oleks siis vähemasti kõutsiks kehastunud kobras (ujub ja ei söö kala) v. miskine jõevaim olnud ning kassi kui nunnu eluka olemasolu antud loos oli küll vajalik, aga lõpp tegi sellest osalusest absurdi. Parem olnuks kasvõi see, et kass sai "ebavajalikud kalad" vastutasuks teenete eest, mitte et ta käis altruismist kalade suhtes neid inimesi uputamas, kes teda toitsid, kasisid ja kõrva tagant kutistasid.

    VastaKustuta
  3. Täitsa tore jutt. Kassi motiiv oleks võinud jah parem olla. Näiteks, et kass himustas neid rasvasemaid ja pehmemaid kalu ja manipuleeris enda huvides inimesi ja kalu üksteisevastu või et mõni külaelanik kiusas teda ka vahel, näiteks oli poiss talle eelmine suvi konservikarbi saba külge sidunud vms.
    Esimeses lauses on kassi kirjeldus nii pikk, et pidin kaks korda lugema, et aru saada, milline see kass siis nüüd oligi. Kuna külakorda käimine on ka järgmises lauses ära mainitud, saaks ehk selle esimesest ära jätta.

    VastaKustuta
  4. Jutt on räägitud pealtvaataja vaatenurgast ja jääb selgusetuks, kes oli loo peategelane. Ühelegi tegelasele ei pöörata teistest enam tähelepanu, kõik tegutsevad lühiajaliselt ja ei vii jutustust edasi, vaid vilksavad korraks läbi. Mõnel on natuke välimuse kirjeldust, teisel pisut tegevust ja lõpeks on väikeses jutus väga palju suht ilmetuid tegelasi. Jutu kõrgpunkt oli vist alguses, aga sellele järgneb liiga pikk olukirjeldus, mis nullib kõrgpunkti ja ei tekita ka uut.
    Juhul kui Kõuts on imperaator, siis ei peaks ta "musta tööga" tegelema. Ja imperaatoriks on ta liiga nummi - siuke käpakesega vehklev tupsu, tal pole isegi kurja pilku. Multifilmides juhatavad kurjad kassid teed peanõksakuga, lisades sinna leegi silmanurgast, mitte ei viipa käpaga.

    (PS! Igasuguste pikkade lausete komadega on jutus suht kehvasti. Paremal veerus on uus tore link: komaga ja komata)

    VastaKustuta
  5. Miks mitte nunnu nurru-kass, kes oli tegelikult madu?Mida teie tuttav kass teiega tegelikult teeks, kui te talle küllalt lemmiksööki ei anna? Kui ta kasvaks hetkega 50x kordseks? Mõelge sellele ja sellele ka, millal te talle viimati süüa antsite. :P

    VastaKustuta
  6. Mingi imperaator vehib jutus uimedega, kahtlustan, et see pole Kõuts. Kes see on, jääb saladuseks ...

    VastaKustuta
  7. Minu meelest väga vahva lugu. Tõsi küll, pigem muinasjutt kui ulmejutt. Nummi-ulme suuna viljeleja nagu Kuuprintsess meil siin on :P

    Nõustun eelneva kriitikaga, et loos oli kaks peamist viga.
    1. Kõrgpunkt oli justkui alguses ära ja edasine oli selline kirjeldav minek. Keskpaika ja lõppu võiks ka leida selliseid vahvaid pingelisi kohti. Lisaks rohkem otsest tegevust-dialoogi, mis tasakaalustaks seda pikka impeeriumikirjeldust. Pika kirjelduse võiks väiksemateks lõikudeks hakkida ja pista siia-sinna tegevuse vahele.

    2. Vajalik oleks miski ühtne läbiv tegevus - tegelaskuju. Siin näiteks siis küla ja jõe suhted. Ja need võiks anda kasvõi otseselt kassi, kui kõige säravama tegelase kaudu. Las kass ka räägib muude elukatega ja mõtleb nii, et me teda kuuleme. See, et talle meeldib kaladega koos ujuda - briljantne - minu meelest on alati vahva lõhkuda stereotüüpe. Loole annaks aga juurde see, kui kass jutu käigus tõepoolest käiks ujumas ja see niiviisi välja tuleks. Et ta ujub ja mõnuleb ja räägib kaladega, unistab vabast jõest. Ma ei arva, et ta peaks olema ainult oma kõhu ori ja abistama kalu ainult selleks, et süüa saada. Kass on mõnuleja loom ja kirjaniku asi ongi tihtilugu jutustada just eriliste tüüpide lugusid. Aga kassi erilisust võiks jutu käigus rohkem lahti rääkida ja näidata. Ta oleks väga põnev peategelane. Ja et asi ei läheks liiga konfliktivabalt, siis võiks tal olla ka kaks n.ö. vastast. Mõni nupukam inimene ja teine, nupukam impeeriumimeelne kala. Kasvõi imperaator. Ning loo kriis ja konflikt võikski olla, kus inimesed ja kalad on kassi vandenõud avastamas aga meie kangelane keerab nad lõpuks kõik ümber oma käpa...või saba... ja ujub lõpus nurrudes koos kaladega vabastatud Vetikate Vahes (väga äge nimi mu meelest).

    Kassil või teda abistavatel kaladel võib ju vahepeal tekkida ka moraalne dilemma. Kas üleüldine vabadus on väärt seda, et inimesed saaksid hakata jälle püüdma kõiki kalu? Saaks sellise filosoofilise aspekti ka sisse lükata.

    Nii, et tublisti täiendatuna liiguks muinasjutt vähemalt noorsooromaani kategooriasse küll.

    Teades küll, et Kuuprintsess seda kindlasti ei tee, lisaksin mina omalt poolt juurde rohkem kirjeldusi sellest kuidas poiss silmudega võitleb aga need teda uputavad ja lõpuks elusalt tükkideks kisuvad, nii et jõevesi on verd ja soolikaid täis :P Ja tema ei jääks ainsaks ohvriks. Küllap leiaks kass ka külavahel paar viisi kuidas ebamugavatest inimestes viimasel hetkel enne vahelejäämist lõplikult vabaneda :) Aga selleks leidub kindlasti ka palju mitteveriseid ja põnevaid nummi-viise. Näiteks kass kingib/hangib/lükkab ette mõnele tegelasele kutsika ja kuna koer pole kalasöödik, siis unustab inimene selle jõevärgi ja pühendub näitkes hoopis jahindusele :D

    VastaKustuta
  8. Mõte ei ole paha, saaks toreda kunstmuinasjutu, kui sinna mingi süžee ka välja mõelda, mitte ainult alguse ja lõpu.

    Praegu on aga esitatud enstüklopeediaartiklina, see mida tegelased "üldiselt teavad" võiks jätta mulle aimamiseks, mul on endal ka fantaasia. Ulmearmastajatel on veel keskmisest rohkem fantaasiat, oleks parem seda mitte solvata.

    Kirjuta poole pikemaks, püüa maailma reeglistik edasi anda läbi juhtumuste, tegevuste, käitumise, tegelaste olemuse.

    VastaKustuta
  9. Ma kardan, et ma selle loo välja mõtlemise juures olen liiga suure tüki hammustanud:p Aga ma püüan ennast kokku võtta ja sellest siis mingi kobedama versiooni valmis kribada:)
    Tänud nõuannete eest iagatahes :D
    karta muidugi on, et nummist eriti õõvastavat lugu ma kirjutada ei suuda aga mine tea :D

    VastaKustuta
  10. Jutus on hulk asju, mis mõjuvad huvitavalt: Kõuts, veeimpeerium, kalade-inimeste vägikaikavedu, Vetikate Vahel, kass kui hall kardinal. Selle jutu piires kaaluks ehk erinevate lõikude tempo tasakaalu, kaladele paremaid nimesid kui liiginimi, mõnede ilmsete tegevuste looritamist ja pisut segasemate kohtade lahtikirjutamist.
    Artur R lähenemine mulle meeldiks ka :)
    Ja Kirjatsura nõuannete järgi saaks juba pikema jutustuse :)

    VastaKustuta
  11. Muinasjutt. Ebamuinasjutt. Või piiri peal.
    Tegelased skemaatilised, tegevus kuidagi ümberlibisev, häppiend on pööratud tagurpid - see on muinasjutuskeemist väljalangemine.
    ja muu ütlesid kõik teised ära :)

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.