31.07.11

Kahe maailma vahel

Autori eessõna (räige hala ja mõttetu bitchimine):
Kes Estconi jutulaboris kohal oli, mäletab, et minu lugu oli rohkem loo kondikava kui päris jutt. Mulle motiiv küll meeldis, kuid 20 minutiga paraku palju ära ei tee ning sestap võtsin ma omale nädalapäevad aega mõtlemiseks ja kirjutamiseks. Tegemist ei ole endiselt lõpliku versiooniga, kuid ma arvan, et inimesed on minupoolse panuse taga juba küllalt oodanud. Ma loodan, et kedagi ei häiri kui koos loo arenemisega arenes ka selle pealkiri. 


"Kahe maailma vahel"

Õhk oli lämbe, peaaegu tuuletu ning kui poleks olnud kõrkjate ümber laisalt ringi patrullivaid tondihobusi, oleks tundunud, et aeg on seisma jäänud. Ma polnud esimene, kes kohale jõudis -- parkla paremad kohad olid juba hõivatud. Nagu ikka tundus suur osa varastest saabujatest pärinevat teiselt poolt piiri: põõsaste kõrvale pargitud punane Toyota kandis Rootsi numbrimärki, üks sõiduk oli Lätist ning kahe ebamäärast värvi Volkswageni külgedel ilutses rendifirma tunnusgraafika. Kaugeltnurga rahvas, nagu ikka, oli esimesena kohal.

* * *
Keegi ei tea miks olid Isandad Leppe just selliseks seadnud: võib-olla oli kunagi nende voli väiksem, võib-olla olid neilgi omad reeglid. Leping oli sellisel kujul püsinud muutumatuna juba sajandeid ning iga aasta oli see päev ühele meist võimalus tagasi saada see millest omal ajal sai loobutud.
Ma ei taha öelda, et Isandad meile valetasid; nad lihtsalt ei rääkinud kogu tõde. Kolm päeva peale esimeste muhkude tekkimist ilmutas üks neist ennast mulle mu palavikuhoos ja pakkus võimalust vältida vältimatut. Ma olin tol hetkel valmis pääsemise nimel ära müüma oma surematu hinge, nõnda suur oli mu soov elada, kuid Isandat see ei huvitanud: ta tahtis vaid mu surma ja seda, et ma vajaduse korral oleksin valmis mulle pandud kohustusi täitma.
Järgmine päev hakkas palavik taanduma ning paari päeva jooksul kadusid ka muhud. Vend Augustinus, kes seda imet kaema kutsuti, kuulutas, et mind on Kõigevägevama poolt Mustast Surmast terveks ravitud ning nõudis, et ma ühes temaga kloostrisse tuleksin, kus siis Issandat selle imeteo eest igati kombekohaselt tänada. Pärast lühikest kuid ägedat vaidlust õnnestus tal mu vanemad nõusse saada, ma pakkisin kokku oma kasina vara ning me asusime teele. Kahe päeva pärast ilmusid mungal esimesed muhud ja nelja päeva pärast matsin ta sinnasamasse teepervele. Kloostrisse aga ma ei jõudnudki, sest Isandatel olid minuga muud plaanid.

* * *
Sedavõrd kuidas päev õhtusse veeres tuli rahvast juurde, enamasti ühe või kahekaupa. Pärastlõunaks oli parkla täis, kuid sõidukeid saabus endiselt raugematu hooga. Pisitasa täitus ka ümbritsev metsaalune autodega.
* * *
Meie ülesanded olid tavaliselt lihtsad: olla kohal ja jälgida. Ma arvan, et see oli Isandate ainuke võimalus sündmustega kursis olla, ilma meieta oleksid nad olnud pimedad ja kurdid. Vahel tuli teha ka muid asju, nihutada karikas mõnel võõruspeol ühelt lauaservalt teisele, tõugata kusagil uks irvakile, jätta tikud metsa lõkkeaseme kõrvale ja nii edasi. Üks mu esimestest kohustustest oli olla tunnistajaks vanaldase raehärra siit ilmast lahkumisele ja nõnda ma saingi teada, millest ma olin loobunud. Vaatleja märkab rohkem kui tavaline inimene: ma nägin kuidas tõugust sai liblikas, kuidas rauga kehasse aheldatu sündis uuesti. Loomulikult ei mõistnud ma nähtut esimese korraga, kuid paari aasta jooksul sai mulle selgeks -- ühes surmaga olin ma loobunud ka uuest elust, jäädes igavesti lõksu kahe maailma vahele.
* * *
Liisu tõmbamise rituaal oli nagu Lepegi igivana: kõige vanem saabunu hoiab käes tühja kotti ning kõige noorem kompsu, mis on täis ühesuguseid pöidlaotsa suuruseid musti kivikuule. Järgemööda võtab igaüks sealt ühe kera ja poetab ootavasse tühja kotti. Kui kõik on oma osa täitnud, asendab vanim ühe musta kivikese valgega ning me kõik tõmbame pimesi liisku. Tulemust hoidutakse senikaua vaatamast kuni viimanegi on oma jao kätte saanud ja noorima märguande peale avavad kõik korraga peod. Valge kivi saanule pakuvad Isandad võimaluse öelda Leping ülesse ning saada vabaks. Viimase viiesaja aasta jooksul polnud veel keegi sellest pakkumisest keeldunud.
Must kivi! Võitja jättis oma paremate tuttavatega kättpidi hüvasti, rõivastus kiirustamata lahti, ujus keset järve, lehvitas veepiiril seisjatele ja tardus. Sekundi jooksul muutus veest välja ulatuv peanupp hallikaks ning ihu voolas kuuma küünlarasvana luudelt maha. Me nägime juba tuttavat valgusemängu ja kahte teist helendavat kogu -- uuestisündinule oli vastu tuldud.
Ma ei tõtanud kohe lahkuma, vaid veetsin öö autos magades. Hommikuks selgus ka mu järgmine ülesanne: pidin lendama New Yorki ning üürima omale Brooklynis väikese toa. Seal viibides tuli mul sõlmida nii palju tutvusi kui võimalik ja oodata, kuni jõuab kätte 11. september. Tol päeval pidin ma ärkama vara, võtma kaasa kaamera ning suunduma Manhattanile, kuid mitte mingi hinna eest ei tohtinud ma minna alasse, mis jääb WTC Plazast kilomeetri raadiusesse. Ma pidin jäädvustama tol päeval aset leidva olulise sündmuse, vaatlema selle järelmõjusi ja kuulama mida on selle kohta öelda mu uutel tuttavatel. Teisisõnu, ei midagi erilist.

15 kommentaari:

  1. Pronto, palun kustuta jutu algusest see hale vabandusjutt ära ja tee sellest oma jutu kommentaar. Usu, meil kõigil oli raske.

    VastaKustuta
  2. Ma arvan, et ma otsustan ise kuhu ja kuidas ma oma disclaimereid riputan.

    VastaKustuta
  3. oot, misasja, see ple ju teema. st, tuleks lisada leibel x-teema. muidu on segadus.

    VastaKustuta
  4. ok, ma vormistasin selle halina kaldkirja ja lisasin märkuse. kui sinu stiiliks, pronto, saab olema alustada juttu virinaga, et sorry, kirjutasin jama kokku, aga lugege ikka, sinu otsutada.

    sildid tegin ka selliseks, et need teistega sobiks. su sissejuhatusest sain aru, et peaks olema seesama teema, mitte x-teema. siltide arvu pole mõtet jube suureks ajada. silt "ulme" ja "lühijutt" on ebavajalikud, kuna midagi muud siin esialgu pole.

    VastaKustuta
  5. Autori eesõna pole iseenesest paha. Näiteks seletab kust ta idee selleks või teiseks asjaks sai vms. Mulle meeldis ka lõikude vahel kolm tärni. Seda kavatsen ise ka edaspidi kasutada

    Ahjaa lool polnud ka viga :)

    VastaKustuta
  6. Tärnidega on mul hetkel tähistatud hüpped kahe ajaliini ("nüüd" ja varem) vahel. Hetkel on minu arvates nende vahel käiguvahetus pisut liiga äkiline ning ma plaanin hiljem ümberlülitamist oluliselt vähem rabedaks muuta.

    Algne hulk teksti oli umbes kaks korda pikem kui see, mis praeguses versioonis ja võimalik, et ma kärbin seda veelgi. Ma nägin kurja vaeva, et välja juurida algaja kirjaniku tüüpilised rehad: mõttetud sisemonoloogid, tarbetud kirjeldused ning ballastomadussõnad. Samuti veetsin ma hulga aega kakeldes ühe teise klassikalise probleemiga -- heas loos tuleb rääkida asjadest nii nagu asjad on, mitte nii nagu autori arvates on "cool". Loodetavasti sain ma sellega enam-vähem hakkama.

    Muide, selle jutuga seoses hakkas mul kuklas tiksuma veel 2-3 seotud loo kondikavad, kuid need vajavad veel üksjagu seedimist. Need kumavad isegi jutust läbi (need karikate nihutamised ja uste lahti jätmised). Hetkel kavatsen ma jätta selle stoori nii nagu ta on ja mõne nädala pärast asja juurde puhanud peaga tagasi tulla.

    VastaKustuta
  7. Kui autori virin alguses kõrvale jätta, siis on tegu väga mõnusa, tasapisi lahti hargneva müsteeriumiga. Ühest ajaliinist teise hüppamine oli loogiline ja sugugi mitte "rabe". Autor on end selgelt väljendanud ja stseenid arusaadavad. Pakun, et lühijutt peabki olema põgusate kirjelduste ja kiire tegevusega. Piisab mõnest vihjest, et lugeja oma fantaasiaga ülejäänu ära täidaks.

    VastaKustuta
  8. Kuna tundub, et kuna eessõna põhjus ei ole päris kõikide jaoks ilmselge lisan ma siia selgituse, miks ma pidasin seda vajalikuks.

    Jutulabori (kust kõik alguse sai) mõte oli luua 20-minuti-lugu. Paar varasemat tõeliselt head üllitist (ma pean siin silmas Metsavana ja Isa Pjotri jutte) olidki selle ajaraami sees kirjutatud. Minu oma seda ei olnud, ma lihtsalt ei ole nii väleda sulega. Kuigi selle keskne mõte kerkis selle aja sees tuleb endale aru anda, et ma sisuliselt tegin sohki ning veetsin asja kallal töötades ühtekokku vähemalt kuus tundi (tõenäoliselt isegi rohkem). Juttu siia riputades tahtsin ma, et kontekst oleks kõikide jaoks üheselt arusaadav -- mul oli aega oluliselt rohkem ning kui näiteks Metsavanal oleks oma jutu lihvimiseks sama palju aega kulunud, oleks ka tema lugu palju viimistletum olnud. Kui kellelgi peaks tekkima tahtmine neid omavahel võrrelda, siis võtke see pisike detail arvesse.

    VastaKustuta
  9. Näe mis imet võib teha 20 minutiga, kui seda pärast 6 tundi lihvida. Seni ilmselt parim lugu antud teemas. Õnnitlen autorit suurepärase õnnestumise puhul ja soovitan teistelgi pühendada oma juttudele peale valmimist ka viimistlemisaega. Häid lugusid on siin varemgi olnud ja kui autorid näevad veidi hilimemat vaeva, siis võib ilma häbenemata anda välja "Ulmelabori parimate" e-raamatu :D

    VastaKustuta
  10. lugesin nüüd lõpuks jutu ka läbi. raskustega. väga raske oli kirjelduste vahelt mingit tegevust ja jutu arengut leida. ehk: liiga palju "toredaid" mõtteid ja liiga vähe juttu ennast.

    VastaKustuta
  11. Alustan vormistusest: see autori «hala» mind ei häirinud. Jah, jutt peaks iseenda eest kõnelema, aga teinekord esineb olukordi, mil seletused on suisa hädavajalikud.

    Loo stiil mulle meeldis ja isiklikult mulle mõjus see kui Habichti tõlgitud Zelazny... loe: hästi.

    Autor ütles, et see jutt pole valmis ja sellega olen ma ka nõus... praegu on paigas maailm ja raam... kuid miks see kõik..? (Midagi muidugi on, aga seda on minuarust vähe.)

    Kindlasti roogiks ma välja esimese lause, mis on tühi ilulemine. (Et kui juba Habicht-Zelazny paradigmas jätkata, siis algusega kohe silmevahele ja küll pärast on aega ka niisama jaurata.)

    Ja kindlasti peaks pealkiri midagi muud ja vähem otseütlevat olema.

    Põhiline miinus aga siiski, et praegusel kujul on tekst kõigest skelett (loe: seletustega konspekt pikemale tekstile).

    VastaKustuta
  12. Jürka, nagu ma ütlesin tegemist on lühijutuga, mis on ühe pikema tsükli osa. Mul oli aega selle kallal nokitseda päris mitu nädalat ja loos endas olen ma kasutanud vaid suhteliselt tühist osakest. Lugu ise on terviklik, kuid suuremas plaanis on tegemist vaid ühe helmega roosikrantsis.

    Mis puutub esimesse lausesse, siis väga hea, et sa selle välja tõid. Ma kustutasin peaaegu kõik kirjeldused loost maha (see oli neist üks esimesi), kuid ma olin sunnitud selle üsna pea tagasi tooma, sest vastasel korral poleks lugejal võimalik enam olukorrast tervikliku kujutluspilti luua. MEIE loomulikult teame, et jutt käis Saarjärvest, kuid ülejäänud? Vaevalt. Sellel lõigul on mitu funktsiooni -- esiteks saab lugeja teada, et sündmus toimub päeval, veekogu ääres. Ilm on tüüne, olek pingevaba. Ma oleksin kõike seda pidanud hiljem jutu sees tegema, aga ma ei tahtnud lugejat enam hiljem erinevate kõrvaldetailidega segada. Paljuski on põhjuseks see, et lugu hakkab niigi pihta in medias res ning tõmbleb kahe liini vahel, ma ei tahtnud lugejat enam sel hetkel olukirjeldustega segada. Teine asi on ka selles, et ma ei ole suur cold openite fänn -- seda enam, et tegemist on tsükli esimese looga, kus räägitakse lahti osa tausta ning asi ei ole actioni peale nii ehk naa üles ehitatud. Võimalik, et ma viin selle uppumise osa täiesti algusesse (nii palju siis cold openite vältimisest) ja liidan selle kirjelduse sellega, aga eks näis. Paari nädala pärast kui ma uuesti värske pilguga vaatan otsustan lõplikult.

    VastaKustuta
  13. Seda poolikut lugu on raske kuidagipidi hinnata. Kui tervik tuleks sama kvaliteediga, siis on üht head lugu oodata.

    Aga praeguse seisuga võin öelda, et mulle ei istunud see kahe ajaliini kõrvutamine. Kuidagi liiga kontrastne oli. Eriti tobedalt mõjus see tänapäeva liin, kus kõik sõidavad mõnusalt oma mahtuniversaalidega metsa alla illuminaatide suvepäevadele.

    Ja ma loodan, et WTC-ni viivat sündmusteahelat tulevikus ka paremini lahti seletatakse. Praegu oli väga imelik üleminek.

    VastaKustuta
  14. Igavalt kirjeldav. Hoolimata lookese lühivormist pidin seda lugedes vaata et tukkuma jääma. Jah, grammatika on hea ja sõnavara kasutamisel pole ka miskit laita aga sisu on suisa uinutavalt igav.

    VastaKustuta
  15. Kõigepealt ma röögatasin eiiiii kui nägin vormi "tondihobusi". Teist korda siis, kui asi päädis 11. septembriga - kusjuures veel niimoodi, et see lajatati lihtsalt keset lugu, ühtegi selget ega poolselget vihjet ei olnud, et miks ja kuidas just see.

    Katkuepisood oli kena. Kahjuks tänapäev ei olnud sama selgelt vormistatud-jutustatud, siis ei tekinud kontrasti. Ja miks nad ikkagi metsas olid?

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.